Mai

Lapsena oli Jeesus oma vanematele sõnakuulelik. Ta ei vaielnud kunagi neile vastu ega arvanud, et teab rohkem kui nemad. Kahtlemata suhtus Jeesus pere vanima pojana oma kohustustesse tõsiselt. Ilmselt õppis ta hoolega oma kasuisalt puusepaametit, et perele abiks olla. Joosep ja Maarja arvatavasti rääkisid Jeesusele ka tema imepärasest sünniloost ja sellest, mida Jumala sõnumitoojad olid tema kohta öelnud. (Luuka 2:8–19, 25–38.) Ent Jeesus ei piirdunud nende teadmistega, vaid uuris ka ise hoolega pühakirja. Kust me seda teame? Kui ta 12-aastase poisina Jeruusalemmas oli, imestasid õpetajad tema arusaamisvõime ja vastuste üle. (Luuka 2:46, 47.) Juba nii noorena oli Jeesus veendunud, et Jehoova on tema taevane isa. (Luuka 2:42, 43, 49.) w20.10, lk 29–30, lõigud 13–14

Usk Jeesuse ülesäratamisse on meie kristliku lootuse alus. Oma arutluskäigu alguses mainis Paulus kolme tõsiasja. 1) „Kristus suri meie pattude eest”, 2) ta maeti, 3) ta „äratati üles kolmandal päeval, nagu pühakiri ütleb”. (1. Kor. 15:3, 4.) Miks on Jeesuse surm, matmine ja ülesäratamine meile olulised? Prohvet Jesaja ennustas, et messias lõigatakse ära elavate maalt ja talle antakse matmispaik jumalatute juurde. Ent sellega on seotud midagi palju enamat. Jesaja lisas, et messias kannab paljude pattu. Jeesus tegi seda siis, kui andis oma elu lunastusohvriks. (Jes. 53:8, 9, 12; Matt. 20:28; Rooml. 5:8.) Seega annavad Jeesuse surm, matmine ja ülesäratamine meile kindla veendumuse, et meid vabastatakse patust ja surmast ning et me võime taas näha oma surnud lähedasi. w20.12, lk 2–3, lõigud 4–6; lk 5, lõik 11

Paulus kuulutas tihti sünagoogides. Näiteks käis ta Tessaloonika sünagoogis ja „arutles sealolijatega kolmel hingamispäeval pühakirja põhjal”. (Ap. t. 17:1, 2.) Ilmselt tundis Paulus end sünagoogis üsna koduselt. Ta oli üles kasvanud juudiusuliste peres. (Ap. t. 26:4, 5.) Kuna Paulus mõistis juute, sai ta neile kindlustundega kuulutada. (Filipl. 3:5.) Kui Paulus oli sunnitud tagakiusamise tõttu Tessaloonikast ja Beroiast lahkuma, läks ta Ateenasse. Seal „arutles ta sünagoogis juutide ja teiste jumalakartlike inimestega”. (Ap. t. 17:17.) Kuid turuväljakul kuulutades olid tal hoopis teistsugused kuulajad. Nende hulgas oli filosoofe ja teisi mittejuute, kes pidasid Pauluse sõnumit „uueks õpetuseks”. Nad ütlesid talle: „Sa kõneled asjadest, mis on meie kõrvadele võõrad.” (Ap. t. 17:18–20.) w20.04, lk 9, lõigud 5–6

Ära mõtle, et sa pole midagi väärt, kui maadled mõne nõrkusega. Pea meeles, et keegi meist ei saa Jehoova silmis õigeks vaid enda tegudega. Me kõik vajame Jehoova armu, mida ta on osutanud meile lunastuse kaudu. (Efesl. 1:7; 1. Joh. 4:10.) Me võime leida tuge usukaaslastelt. Vennad ja õed on valmis meid kuulama ja hea sõnaga julgustama. (Õpet. 12:25; 1. Tess. 5:14.) Nigeeriast pärit õde Joy, keda on vaevanud masendus, ütleb: „Kus ma küll oleksin ilma vennaskonnata! Vendadelt ja õdedelt saadud julgustus on ilmne tõend, et Jehoova on mu palvetele vastanud. Ma olen isegi õppinud neilt seda, kuidas teisi julgustada.” Meil tuleb aga meeles hoida, et meie usukaaslased ei pruugi alati teada, millal me vajame julgustust. Seega tuleks meil ehk ise minna mõne küpse kristlase juurde ja abi paluda. w20.12, lk 23–24, lõigud 7–8

Tavaliselt on kellegagi sõbraks saamiseks vaja temaga koos aega veeta. Kui kaks inimest oma mõtetest ja tunnetest räägivad, lähendab see neid. Kuid Jeesusega sõprussuhete rajamisel on takistusi. Üks neist on see, et me pole Jeesusega kohtunud. Tegelikult oli see nii ka paljude kristlaste puhul esimesel sajandil. Ometi kirjutas Peetrus: „Te pole teda kunagi näinud, kuid te armastate teda. Te ei näe teda praegugi, kuid siiski usute temasse.” (1. Peetr. 1:8.) Niisiis on meil võimalik saada Jeesusega sõbraks isegi temaga kohtumata. Teine takistus on see, et meil pole võimalik Jeesusega rääkida. Palvetades me pöördume Jehoova poole. Tõsi, me esitame oma palved Jeesuse nimel, kuid me ei räägi temaga. Õigupoolest Jeesus ei tahagi, et me tema poole palvetaksime. Miks? Sest palve kuulub jumalakummardamise juurde ja meil tuleks kummardada ainult Jehoovat. (Matt. 4:10.) Siiski on meil võimalik väljendada oma armastust Jeesuse vastu. w20.04, lk 20, lõigud 1–3

Kreeklaste spordivõistlustel pidid jooksjad trotsima selliseid raskusi nagu väsimus ja valu. Nende edukus sõltus nende jõuvarudest ja varasematest treeningutest. Ka meil on treeningud, mille käigus me õpime, kuidas elu võidujooksu joosta. Kuid meil on üks suur eelis. Me võime saada uut jaksu Jehoovalt, kelle jõud on piiritu. Kui me talle toetume, siis ta mitte ainult ei anna meile väljaõpet, vaid teeb meid ka tugevaks. Ka Paulusel oli palju raskusi. Teda mõnitati ja kiusati taga. Vahel tundis ta, et on nõrk, ning teda vaevas „ihu sisse pandud oga”. (2. Kor. 12:7.) Ta ei näinud aga neis raskustes põhjust alla anda, vaid võimalust toetuda Jehoovale. (2. Kor. 12:9, 10.) Kuna Paulusel oli selline hoiak, aitas Jehoova tal vastu pidada. w20.04, lk 29, lõigud 13–14

Üheks nähtamatuks aardeks on see, et me saame teha koostööd Jehoova ja tema organisatsiooni taevase osaga. (2. Kor. 6:1.) Seda koostööd teeme alati, kui oleme kuulutamas. Paulus ütles enda ja oma usukaaslaste kohta: „Meie oleme Jumala kaastöölised.” (1. Kor. 3:9.) Kristlikus teenistuses osaledes oleme ka Jeesuse kaastöölised. Kui Jeesus käskis oma järelkäijatel õpetada inimesi, et nad saaksid tema jüngriteks, ütles ta: „Ma olen iga päev teie juures.” (Matt. 28:19, 20.) Ja mida öelda inglite kohta? Meil on hea meel, et inglid juhivad meid, kui me kuulutame „igavest head sõnumit maa elanikele”. (Ilm. 14:6.) Mida tänu sellisele taevasele toetusele korda saadetakse? Kuningriigisõnumit külvates kukub osa seemneid heale maale ja hakkab kasvama. (Matt. 13:18, 23.) Kes paneb need tõeseemned kasvama ja vilja kandma? Jeesus selgitas seda tänases päevatekstis olevate sõnadega. w20.05, lk 30, lõigud 14–15

Tänapäeval lagunevad miljonid pered. Isegi need pereliikmed, kes elavad koos, võivad üksteisele võõraks jääda. Üks perenõustaja ütleb, et emad-isad ja lapsed tunnevad oma nutiseadmeid paremini kui oma pereliikmeid ning et kuigi nad elavad sama katuse all, tunnevad nad üksteist vaevu. Me ei taha, et praegune maailm meid vormiks. Me tahame hoopis kasvatada armastust nii pereliikmete kui ka usukaaslaste vastu. (Rooml. 12:10.) Selle armastusega kaasnevad soojad ja hellad tunded. Kui me oma usukaaslasi sel viisil armastame, aitab see meil säilitada ühtsust, mis on Jumalat teenides väga oluline. (Miika 2:12.) w21.01, lk 20, lõigud 1–2

Ühtsel sporditiimil on palju suurem võidulootus kui sellel, mille liikmed ei saa omavahel läbi. Sinu süda võib olla nagu võidukas tiim, kui su mõtted, soovid ja tunded on Jehoovat teenides omavahel kooskõlas. Saatan tahab, et su süda oleks jagatud, et su mõtted, soovid ja tunded läheksid vastuollu Jehoova põhimõtetega. Jehoovat tuleb aga teenida kogu südamest. (Matt. 22:36–38.) Ära kunagi lase Saatanal oma südamesse kiilu lüüa. Palu Jehoovat nagu Taavet: „Liida üheks mu süda [„anna mulle jagamatu süda”], et kardaksin su nime.” Püüa elada selle palve kohaselt. Näidaku kõik su otsused, olgu need väiksed või suured, et hoiad Jehoova püha nime au sees. (Õpet. 27:11.) Siis saame öelda koos prohvet Miikaga: „Meie ... elame Jehoova, oma Jumala nime vääriliselt ikka ja igavesti.” (Miika 4:5.) w20.06, lk 13, lõigud 17–18

Kui põhja kuningas ja teised inimvalitsused Jumala rahvast ründavad, saab kõikvõimas Jumal vihaseks ja siis algab Harmagedooni sõda. (Ilm. 16:14, 16.) Põhja kuningas koos teiste inimvalitsustega, kes ühiselt moodustavad Googi, „läheb oma lõpule vastu ja keegi ei aita teda”. (Taan. 11:45.) Piiblitekstist Taanieli 12:1 saab teada veel üksikasju selle kohta, kuidas põhja kuningas ja tema liitlased lähevad oma lõpule vastu ja kuidas Jumala rahvas päästetakse. Miikael on meie kuningas Jeesus Kristus. Ta on seisnud Jumala rahva eest alates aastast 1914, kui taevas rajati Jumala kuningriik. Lähitulevikus ta „tõuseb” ehk asub võimsalt tegutsema Harmagedooni sõjas. See lahing on Taanieli mainitud suurima hädaaja viimane sündmus. (Ilm. 6:2; 7:14.) w20.05, lk 15–16, lõigud 15–17

Orja ja hiljem vangina ei saanud Joosep oma olukorra muutmiseks suurt midagi ette võtta. Kuidas ta hakkama sai? Ta ei keskendunud sellele, mida ta enam teha ei saanud, vaid tegi hoolega tööd, mis talle teha anti. Joosep püüdis alati olla kõiges meelepärane Jehoovale. Jehoova omakorda lasi kõigil Joosepi tegemistel korda minna. (1. Moos. 39:21–23.) Ka tänapäeva maailmas on palju julmust ja inimesed kohtlevad meid sageli ebaõiglaselt. Isegi mõni meie usukaaslane võib meile haiget teha. Ent kui Jehoova on meie kalju ja varjupaik, siis me ei masendu üleliia ega lakka teda teenimast. (Laul 62:6, 7; 1. Peetr. 5:10.) Mõtle ka sellele, et Joosep võis olla umbes 17-aastane, kui Jehoova andis talle prohvetlikud unenäod. See näitab, et Jehoova usaldab oma noori teenijaid. Paljudel tänapäeva noortel on samasugune usk nagu Joosepil. Mõned neist on samuti ebaõiglaselt vangistatud, sest nad pole oma tõekspidamistes järeleandmisi teinud. (Laul 110:3.) w20.12, lk 16, lõik 3; lk 17, lõigud 5, 7

Peetrus ja Johannes pidasid lausa auks, et neid Jeesuse järgimise ja kuulutustöö pärast taga kiusatakse. (Ap. t. 4:18–21; 5:27–29, 41, 42.) Jeesuse jüngritel polnud midagi häbeneda. Need alandlikud kristlased tegid inimkonna heaks tunduvalt rohkem kui nende vastased. Näiteks algkristlaste kirjutatud piibliraamatud on olnud abiks ja pakkunud lootust miljonitele inimestele. Ja Jumala kuningriik, mida nad kuulutasid, valitseb praegu taevas ja hakkab peagi valitsema kogu inimkonna üle. (Matt. 24:14.) Samas aga vägev Rooma riik, mis kristlasi taga kiusas, on oma hiilguse ja positsiooni ammu kaotanud. Esimese sajandi ustavad kristlased on praegu kuningatena taevas, kuid nende vastased on surnud. Ja isegi kui nad kunagi üles äratatakse, saavad neist nende alamad, keda nad kord vihkasid ja taga kiusasid. (Ilm. 5:10.) w20.07, lk 15, lõik 4

Aabrahamil oli nii tugev usk Jumala tõotustesse, et ta otsekui nägi võitut ehk messiat, kellest pidi saama Jumala kuningriigi kuningas. Seepärast sai Jeesus juutidele öelda: „Teie isa Aabraham rõõmustas väga minu päeva ootuses. Ta nägi seda ja oli rõõmus.” (Joh. 8:56.) Aabraham teadis, et Jehoova moodustab tema järeltulijatest kuningavalitsuse. Ta oli valmis selle tõotuse täitumist ootama. Kuidas Aabrahami elust ilmnes, et ta ootas linna ehk kuningriiki, mille rajaja on Jumal? Ta ei olnud ühegi maapealse kuningriigi alam. Ta elas nomaadielu ega toetanud ühtki inimkuningat. Samuti ei püüdnud ta rajada mingit oma kuningriiki. Aabraham kuuletus Jehoovale ja ootas tema tõotuse täitumist. Sellest ilmnes tema erakordne usk. w20.08, lk 3, lõigud 4–5

Jehoova on lubanud, et Kristuse valitsuse all ei ütle enam keegi: „Ma olen haige.” (Jes. 33:24.) Sellest võib järeldada, et neile, kes surnust üles äratatakse, luuakse terve keha. Ent see ei tähenda, et nad oleksid kohe täiuslikud. Kui nad oleksid, ei pruugiks nende lähedased neid isegi ära tunda. Võib arvata, et inimesed saavad Kristuse tuhandeaastase valitsuse jooksul täiuslikuks järk-järgult. Alles tuhandeaastase rahuriigi lõpus annab Jeesus kuningavalitsuse üle oma isale. Siis on see valitsus oma töö ära teinud ja inimesed on saanud täiuslikuks. (1. Kor. 15:24–28; Ilm. 20:1–3.) Kujutle, mida sa võid tunda, kui kohtud taas oma lähedastega, kes on surnust üles äratatud. Ilmselt oled sa nii rõõmus, et ei tea, kas nutta või naerda. Ehk laulad suurest heameelest Jehoovale lausa kiituslaulu. Kindel on aga see, et sa tunned suurt armastust oma taevase isa ja tema poja vastu, et nad sellise imelise kingituse on teinud. w20.08, lk 16–17, lõigud 9–10

Paulus julgustas kristlasi kaaluma, kas nad saaksid teenida Jehoovat vallalisena. (1. Kor. 7:8, 9.) Kindlasti ei vaadanud Paulus vallalistele ülalt alla. Näiteks valis ta noore vallalise venna Timoteose täitma kaalukaid ülesandeid. (Filipl. 2:19–22.) Ilmselgelt oleks vale arvata, et venna pädevus sõltub sellest, kas ta on abielus või vallaline. (1. Kor. 7:32–35, 38.) Jeesus ja Paulus kumbki ei öelnud, kas kristlased peaksid abielluma või jääma vallaliseks. 2012. aasta 1. oktoobri Vahitorn ütles kenasti: „Tegelikult võib nii abielu kui ka vallalisust pidada Jumala kingituseks. ... Jehoova ei pea seda [vallalisust] sugugi häbiks ja õnnetuseks.” Seega tuleks meil vallalistest usukaaslastest lugu pidada. w20.08, lk 28, lõigud 8–9

Mõnel maal võtavad inimesed hea sõnumi meeleldi vastu. Näib, nagu nad oleks seda lausa oodanud. Teistes maades pole aga inimesed Jumalast ja piiblist eriti huvitatud. Kuidas on lood sinu kandis? Ükskõik milline see olukord ka pole, Jehoova ootab, et me jätkaksime kuulutustööd, kuni tema arvates on aeg see lõpetada. Jehoova seatud ajal saab kuulutustöö otsa ja siis tuleb lõpp. (Matt. 24:14.) Jeesus ennustas, mis viimseil päevil toimub ja millised on siis inimesed. Ta teadis, et kõik see võib takistada tema järelkäijatel kuulutustööd teha. Seepärast manitses ta neid, et nad püsiksid valvel. (Matt. 24:42.) Noa päevil ei pööranud inimesed igapäevategemiste tõttu Noa hoiatustele tähelepanu. Samalaadsed tegevused võivad ka meie tähelepanu hajutada. (Matt. 24:37–39; 2. Peetr. 2:5.) Seega tuleb meil keskenduda tööle, mille Jehoova on meile andnud. w20.09, lk 8, lõigud 1–2, 4

Saatan on väga vihane ja me petaksime iseendid, kui me arvaksime, et tema viha meid kuidagi ei puuduta. (Ilm. 12:12.) Lähitulevikus pannakse meie kõigi laitmatus proovile. Peagi algab „suur viletsus, mille sarnast pole olnud maailma algusest kuni praeguse ajani”. (Matt. 24:21.) Sel ajal võivad isegi meie pereliikmed meie vastu pöörduda ja meie töö võidakse keelustada. (Matt. 10:35, 36.) Kas loodame siis nagu kuningas Aasa, et Jehoova aitab ja kaitseb meid? (2. Ajar. 14:11.) Jehoova valmistab meid ette selleks, mis meid ees ootab. Ta annab meile ustava ja aruka orja vahendusel head vaimset toitu õigel ajal, et meie usk võiks jääda tugevaks. (Matt. 24:45.) Kuid selleks on meil tarvis teha midagi ka omalt poolt. (Heebr. 10:38, 39.) w20.09, lk 18, lõigud 16–18

Jehoova võib kasutada püha vaimu, et panna võimukandjaid oma eesmärgi kohaselt tegutsema. Inimesed kaevavad kanali, kui nad soovivad vett kuhugi suunata. Samamoodi võib Jehoova püha vaimu kaudu suunata valitsejaid, et nad tegutseksid, nagu ta soovib. Nii võivad nad näiteks langetada otsuseid, mis tulevad Jumala rahvale kasuks. (Vrd Esra 7:21, 25, 26.) Mida meie saame teha? Me saame palvetada „kuningate ja kõigi võimukandjate eest”, kui teame, et nad on langetamas otsuseid, mis mõjutavad meie kui kristlaste elu ja teenistust. (1. Tim. 2:1, 2; Neh. 1:11.) Ja me palvetame algkristlaste kombel oma usukaaslaste eest, kes on vangis. (Ap. t. 12:5; Heebr. 13:3.) w20.11, lk 15, lõigud 13–14

Kui näed, et mõni piibliõpilane läheb ristimisele, oled kindlasti väga rõõmus. Ja eriti rõõmus oled sa siis, kui sa ise oled temaga piiblit uurinud. (1. Tess. 2:19, 20.) Äsjaristitud jüngrid on kui head soovituskirjad ja seda mitte vaid neile, kes nendega uurisid, vaid tervele kogudusele. (2. Kor. 3:1–3.) On tore näha, et nelja aasta jooksul on juhatatud kogu maailmas iga kuu keskmiselt kümmet miljonit piibliuurimist. Selle aja jooksul on igal aastal keskmiselt 280 000 piibliõpilast lasknud end ristida. Mida me saame teha, et rohkem neist miljonitest piibliõpilastest jõuaksid ristimiseni? Jehoova on olnud kannatlik ning andnud inimestele nii aega kui ka võimalust saada Kristuse jüngriks. Kuid seda aega on väga vähe järele jäänud. Seepärast me tahame aidata oma õpilastel võimalikult kiiresti ristimiseni jõuda. (1. Kor. 7:29a; 1. Peetr. 4:7.) w20.10, lk 6, lõigud 1–2

Kuningas Saul ei kuuletunud Jehoovale. Ja kui prohvet Saamuel temaga sellest rääkis, ei tunnistanud Saul oma viga. Ta hoopis õigustas end, vähendades oma eksimuse tõsidust ja ajades süü teiste kaela. (1. Saam. 15:13–24.) Selline hoiak oli tal juba varem. (1. Saam. 13:10–14.) Kahjuks lasi ta uhkusel endas kasvada. Kuna ta ei parandanud oma mõtteviisi, siis Jehoova noomis teda ja hülgas ta. Et vältida Sauli hoiakut, tuleb endalt küsida: „Kui loen Jumala sõnast mõnd nõuannet, siis kas kipun end õigustama? Kas ma vähendan oma eksimuste tõsidust? Kas ma kipun ajama süüd teiste kaela?” Kui meie vastus mõnele nendest küsimustest on jaatav, siis tuleks meil oma mõtlemist ja hoiakut parandada. Muidu võime muutuda nii ülbeks, et Jehoova ei pea meid enam oma sõbraks. w20.11, lk 20, lõigud 4–5

Noor, tee otsus, keda sa tahad teenida. Sul tuleb endale selgeks teha, kes on Jehoova, mis on tema eesmärk ja kuidas see on seotud sinu eluga. (Rooml. 12:2.) Siis saad teha kõige tähtsama otsuse oma elus, otsuse teenida Jehoovat. (Joosua 24:15.) Kui loed ja uurid korrapäraselt piiblit, siis sinu armastus Jehoova vastu kasvab ja sinu usk saab tugevamaks. Sea Jehoova tahe oma elus esikohale. Saatana maailma sõnum on see, et kui sa kasutad oma ande ja võimeid iseenda huvides, siis oled õnnelik. Tegelikult võib öelda, et materiaalsetele väärtustele keskendumine põhjustab palju valu. (1. Tim. 6:9, 10.) Kui sa aga kuulad Jehoovat ja sead tema tahte elus esikohale, siis tegutsed sa targalt ja su teekond õnnestub. (Joosua 1:8.) w20.10, lk 30–31, lõigud 17–18

Esimesel sajandil andis sõnum, mida Jeesus kuulutas, lootuse kogu inimkonnale. Jeesus andis oma järelkäijatele ülesande jätkata seda tööd, millele ta alguse oli pannud, ja olla tema tunnistajad „maailma otsani”. (Ap. t. 1:8.) Muidugi ei suutnud nad teha seda tööd omal jõul. Neil oli vaja püha vaimu, aitajat, mille nad Jeesuse sõnul pidid saama. (Sak. 4:6; Joh. 14:26.) Jeesuse jüngrid said püha vaimu 33. aasta nädalatepühal. Selle vaimu abil hakkasid nad kohe kuulutama ja lühikese ajaga võtsid head sõnumit kuulda tuhanded inimesed. (Ap. t. 2:41; 4:4.) Vastupanu tekkides ei löönud jüngrid kartma, vaid lootsid Jumalale. Nad palvetasid: „Luba oma orjadel rääkida sinu sõna täie julgusega.” Siis said nad „täis püha vaimu ning rääkisid Jumala sõna julgesti”. (Ap. t. 4:18–20, 29, 31.) w20.10, lk 21, lõigud 4–5

Miks me võime olla veendunud, et Jeesus on üles äratatud? Ülesäratatud Jeesust nägid paljud. (1. Kor. 15:5–7.) Esimesena tõi Paulus välja Peetruse (Keefase). Terve rühm jüngreid kinnitas, et Peetrus nägi ülesäratatud Jeesust. (Luuka 24:33, 34.) Lisaks nägid Jeesust tema 12 apostlit. Jeesus ilmutas end ka „ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale”. Ilmselt toimus see rõõmurohkel kogunemisel Galileas, mida mainitakse tekstis Matteuse 28:16–20. Jeesus ilmutas end ka Jaakobusele, tõenäoliselt oma poolvennale, kes varem ei uskunud, et Jeesus on messias. (Joh. 7:5.) Pärast ülesäratatud Jeesusega kohtumist oli ta aga selles kindel. On tähelepanuväärne, et aastal 55, kui Paulus selle kirja kirjutas, olid paljud, kes olid näinud ülesäratatud Jeesust, veel elus. Niisiis võis iga kahtleja rääkida usaldusväärsete tunnistajatega. w20.12, lk 3, lõigud 5, 7–8

Pole sugugi lihtne mõelda positiivselt, kui meil on halb enesetunne või oleme pikka aega haiged olnud. Otsi tuge Jehoovalt. Ehkki ta ei tervenda meid praegu ime läbi, võib ta meid lohutada ja anda jõudu, et suudaksime vastu pidada. (Laul 94:19.) Jehoova võib ajendada kaaskristlasi aitama meid praktilisel moel, näiteks kodutöödes. Samuti võib ta ajendada mõnd usukaaslast meiega palvetama. Meile võib anda jõudu see, kui mõtleme lootusele elada tulevikus maailmas, kus pole haigusi ega valu. (Rooml. 15:4.) Kuid võib-olla ei saa me teha kuulutustööd nii palju, kui tahaksime. Õde nimega Laurel elas 37 aastat niinimetatud raudkopsu sees. Kõigele lisaks oli tal vähk ja kroonilised nahahaigused ning talle tehti mitu tõsist operatsiooni. Ent miski ei pannud teda vaikima. Ta kuulutas meditsiiniõdedele ja teistele, kes tema koju tulid. Tänu temale õppis piibli tõde tundma vähemalt 17 inimest. w20.12, lk 24, lõik 9; lk 25, lõik 12

Apostel Paulus vajas abi umbes aastal 56, kui rahvahulk ta Jeruusalemma templist välja vedas ja püüdis teda ära tappa. Kui Paulus järgmisel päeval sanhedrini ette viidi, olid vaenlased valmis teda lausa lõhki rebima. (Ap. t. 21:30–32; 22:30; 23:6–10.) Paulus võis mõelda, et kui kaua ta veel sellises olukorras vastu peab. Millist abi Paulus sai? Ööl pärast Pauluse vahistamist seisis Jeesus tema kõrval ja ütles: „Ole julge! Nagu sa oled andnud minu kohta põhjalikult tunnistust Jeruusalemmas, nii pead sa seda tegema ka Roomas.” (Ap. t. 23:11.) See julgustus tuli väga õigel ajal. Jeesus kiitis Paulust selle eest, et ta oli Jeruusalemmas tema kohta tunnistust andnud. Ja ta lubas, et Paulus jõuab turvaliselt Rooma, kus ta peab tegema sedasama. Pärast selliseid julgustavaid sõnu võis Paulus tunda end sama kindlalt nagu laps isa süles. w20.11, lk 12, lõik 1; lk 13, lõigud 3–4

Meie tulevikulootus on otsekui hinge ankur, mis annab meile raskustes ja muredes stabiilsuse. Mõtle Jehoova tõotusele aja kohta, mil pole enam ühtegi muremõtet. (Jes. 65:17.) Kujutle end elamas uues rahulikus maailmas, kus pole ühtegi pingelist olukorda. (Miika 4:4.) Lootust aitab hoida meil tugevana ka see, kui räägime sellest teistele. Tee kuulutustööd innuga. See aitab sul olla oma lootuses täiesti kindel. (Heebr. 6:11.) Mida lähemale jõuab lõpp, seda rohkem probleeme võib meil ette tulla. Me võime nendega toime tulla ja jääda rahulikuks ning seda mitte enda jõul, vaid kuna me loodame Jehoovale. Kinnitagem siis oma tegudega, et me usume Jehoova tõotust „rahulikkus ja usaldus on teie tugevus”. (Jes. 30:15.) w21.01, lk 6–7, lõigud 17–18

Tekstist Jaakobuse 5:11 ilmneb üks Jehoova omadus, mis tõmbab meid tema ligi. Selleks on halastus. (2. Moos. 34:6.) Üks viis, kuidas Jehoova meie vastu halastust osutab, on see, et ta andestab meile meie vead. (Laul 51:1.) Kuid piibli järgi on halastus midagi palju enamat kui pelgalt andestamine. Sellega on seotud sügavad tunded, mis ajendavad kedagi hädasolijat aitama. Jehoova on lasknud piiblisse kirja panna, et tema soov meid aidata on suurem, kui ema soov hoolitseda oma lapse eest. (Jes. 49:15.) Seega, kui me oleme hädas, ajendab halastus Jehoovat meid aitama. (Laul 37:39; 1. Kor. 10:13.) Meie saame osutada halastust oma vendade ja õdede vastu nii, et andestame neile ning ei pea nende vastu vimma, kui nad on meile pettumust valmistanud. (Efesl. 4:32.) Halastust saame osutada ka sel viisil, et toetame oma usukaaslasi nende raskustes. Kui me oleme armastuse ajel halastavad, siis jäljendame Jehoovat. (Efesl. 5:1.) w21.01, lk 21, lõik 5

Perepea peab olema tasakaalukas. Ta ei tohiks olla ilmaliku tööga niivõrd hõivatud, et ei suuda enam kanda hoolt oma pere vaimsete ja emotsionaalsete vajaduste eest ning peret õpetada ja suunata. Jehoova õpetab ja manitseb meid, sest ta soovib meid aidata. (Heebr. 12:7–9.) Ka Jeesus õpetab armastavalt neid, kes on tema hoole all. (Joh. 15:14, 15.) Ta on kindlameelne, aga samas lahke. (Matt. 20:24–28.) Ta mõistab, et me oleme ebatäiuslikud ja eksime sageli. (Matt. 26:41.) Perepea, kes järgib Jehoova ja Jeesuse eeskuju, arvestab sellega, et tema pereliikmed on ebatäiuslikud. Ta ei kohtle oma naist ja lapsi karmilt. (Kol. 3:19.) Ta rakendab hoopis põhimõtet, mis on kirjas tekstis Galaatlastele 6:1, ja suunab oma peret tasase meelega, pidades meeles, et ka ta ise on ebatäiuslik. Perepea mõistab, et kõige paremini saab oma peret õpetada omaenda eeskujuga. w21.02, lk 6–7, lõigud 16–18

Jehoova on andnud oma poja lunastusohvriks igaühe eest koguduses ja tegelikult terve inimkonna eest. (Mark. 10:45; Ap. t. 20:28; 1. Kor. 15:21, 22.) Seepärast on kohane, et ta on määranud Jeesuse, kes andis oma elu meie eest, koguduse peaks. Niisiis on Jeesusel õigus kehtestada reegleid, mis puudutavad üksikisikuid, perekondi ja kogudust, ning jälgida nende täitmist. (Gal. 6:2.) Ent Jeesus teeb midagi enamat, kui vaid kehtestab reegleid. Ta hoolitseb meie kõigi eest ja peab igaüht meist kalliks. (Efesl. 5:29.) Õed peavad Kristusest lugu, kui järgivad nende meeste juhtnööre, kelle Kristus on pannud nende eest hoolitsema. Kui vennad peavad õdedest lugu, siis näitavad nad sellega, et suhtuvad oma juhtrolli õigesti. Kui kõik koguduses mõistavad Jehoova seatud juhtimiskorraldust ja peavad sellest lugu, siis valitseb koguduses rahu. Ja mis veelgi tähtsam, nii me saame tuua au oma taevasele isale Jehoovale. w21.02, lk 17, lõik 14; lk 19, lõigud 15–17

Kui Taavet ja tema mehed varjasid end Sauli eest, pidid nad lahingusse minnes oma pered maha jätma. Kui mehed ära olid, ründasid vaenlased nende elupaiku ja võtsid nende pered vangi. Taavet oleks võinud arvata, et osava sõjamehena suudab ta hõlpsalt ise leida plaani vangide päästmiseks. Siiski otsis ta juhatust Jehoovalt. Taavet küsis Jehoovalt: „Kas ma peaksin seda röövjõuku taga ajama?” Jehoova kiitis selle plaani heaks ja kinnitas Taavetile, et teda saadab edu. (1. Saam. 30:7–10.) Noor, otsi nõu enne otsuste langetamist. Pea aru oma vanematega. Samuti tasub rääkida kogudusevanematega. Nad on usaldusväärsed mehed ja nad on kingitus Jehoovalt. (Efesl. 4:8.) Pane tähele nende usku ja võta kuulda nende tarku nõuandeid. w21.03, lk 4–5, lõigud 10–11

Jeesus ütles, et see, kes ei rakenda loetut ellu, on nagu mees, kes ehitas oma maja liivale. Ta töötas kõvasti, kuid kõik tema pingutused jooksid tühja. Mispärast? Sest kui tulid torm ja tulvaveed, varises ta maja kokku. (Matt. 7:24–27.) Samamoodi, kui me ei rakenda õpitut ellu, pole sellest mingit kasu. Kui siis meil tulevad usuproovid, pole meie usk piisavalt tugev. Kui me aga uurime ja rakendame loetut ellu, siis teeme paremaid otsuseid, oleme rahulikumad ja meie usk kasvab. (Jes. 48:17, 18.) Et jääda laitmatuks, tuleb meil paluda Jehoovalt abi ja säilitada head uurimisharjumused. Meil tuleb alati meeles pidada, et kõige tähtsam on tuua au Jehoovale. Me võime olla kindlad, et Jehoova ei hülga meid kunagi ja et mitte miski ei suuda meid lahutada tema armastusest. (Heebr. 13:5, 6.) w21.03, lk 15, lõik 6; lk 18, lõik 20