Juuni

Piibliõpetaja peaks oma õpilasest siiralt hoolima ja suhtuma temasse kui tulevasse usukaaslasesse. Ilmselt pole õpilasel kerge oma ilmalikest sõpradest loobuda ja teha Jehoova teenimiseks vajalikke muudatusi. Tubli piibliõpetaja tutvustab oma õpilasele teisi vendi-õdesid oma kogudusest, kes võivad aidata tal Jehoovaga lähedasemaks saada. Nii saab õpilane seltsida Jehoova teenijatega, kes pakuvad talle emotsionaalset ja vaimset tuge. Me soovime, et õpilane tunneks, et ta on osa meie kogudusest ja usuperest. Kui ta õpib tundma meie kristlikku vennaskonda, on tal lihtsam lõpetada tihe läbikäimine inimestega, kes ei armasta Jehoovat. (Õpet. 13:20.) Ja kui tema endised sõbrad ei soovi temaga enam mingit tegemist teha, siis ta teab, et kogudusest võib ta leida tõelisi sõpru. (Mark. 10:29, 30; 1. Peetr. 4:4.) w20.10, lk 17, lõigud 10–11

Selleks et meil võiks olla head suhted Jehoovaga, peame olema sõbrad Jeesusega. Miks võib nii öelda? Mõtleme kahele põhjusele. Esiteks, Jeesus ütles oma jüngritele: „Isa on teisse kiindunud, sellepärast et teie olete kiindunud minusse.” (Joh. 16:27.) Samuti ütles ta: „Keegi ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu.” (Joh. 14:6.) Kui keegi püüaks saada Jehoovaga sõbraks, ilma et tal oleks lähedased suhted Jeesusega, oleks see sama, kui püüda hoonesse siseneda ust kasutamata. Väärib märkimist, et Jeesus ütles enda kohta: „Mina olen lammaste värav.” (Joh. 10:7.) Teiseks, Jeesus jäljendas täiuslikult oma taevast isa. Ta lausus jüngritele: „Kes on näinud mind, see on näinud ka Isa.” (Joh. 14:9.) Niisiis, üks tähtis viis Jehoovat tundma õppida on uurida Jeesuse elu. Nõnda saab Jeesus meile üha lähedasemaks. Ja kui meis kasvab armastus Jeesuse vastu, kasvab ka meie armastus Jehoova vastu. w20.04, lk 21–22, lõigud 5–6

Kas sa oled sunnitud lebama voodis või istuma ratastoolis? Kas su põlved valutavad? Kas su nägemine on kehvaks jäänud? Kui jah, siis kas sul on üldse võimalik osaleda elu võidujooksus koos noorte ja tervetega? Päris kindlasti! Eluteel jookseb palju eakaid ja kehva tervisega inimesi. Loomulikult ei suuda nad seda teha omal jõul. Nad ammutavad jõudu Jehoovalt, kuulates koguduse koosolekuid näiteks audio- või videoülekande kaudu. Nad kuulutavad arstidele, meditsiiniõdedele ja sugulastele. Kui sa ei suuda teha Jehoova teenistuses kõike, mida tahaksid, siis ära heida meelt ega arva, et sa oled eluteel jooksmiseks liiga nõrk. Jehoova armastab sind sinu usu ja vastupidavuse pärast. Sa vajad tema abi praegu rohkem kui kunagi varem ning ta ei hülga sind. (Laul 9:10.) Ta hoiab sind veelgi enam. w20.04, lk 29, lõigud 16–17

Mis teemadel sa võiksid uskliku inimesega rääkida? Püüa leida midagi, millega te olete ühel nõul. Võimalik, et ta usub samuti vaid ühte Jumalasse, peab Jeesust inimkonna päästjaks või on seda meelt, et peagi tehakse kogu kurjusele lõpp. Võta aluseks see, mida te mõlemad usute, ja püüa kuulutada piibli sõnumit just talle huvipakkuval viisil. Pea meeles ka seda, et inimesed ei pruugi uskuda kõike, mida nende religioon õpetab. Seega, isegi kui keegi ütleb sulle, mis usku ta on, katsu välja selgitada, mida ta isiklikult usub. Üks misjonär ütleb, et mõned võivad väita end uskuvat kolmainsust, kuid tegelikult ei pruugi nad uskuda, et Isa, Poeg ja püha vaim on kõik üks Jumal. See vend lisab: „Seda mõistes on palju lihtsam leida inimestega ühist keelt.” Niisiis, püüa teada saada, mida inimene tegelikult usub. Nii järgid Pauluse eeskuju, kes ütles: „Ma teen kõik, mis võimalik, kõiksuguste inimeste aitamiseks.” (1. Kor. 9:19–22.) w20.04, lk 10, lõigud 9–10

Nii Taaniel kui ka Johannes kinnitavad, et need, kes teenivad Jehoovat ja Jeesust, jäävad suurimal hädaajal ellu. Seepärast võime minna tulevikule vastu kindlustundega. Taaniel ütleb, et ellu jäävad need, kelle nimed on „raamatusse kirjutatud”. Mida me peame tegema, et meie nimed oleks seal raamatus? Meie elust peaks olema selgelt näha, et usume Jeesusesse, kes on Jumala Tall. (Joh. 1:29.) Meil tuleb Jumalale pühenduda ja lasta end ristida. (1. Peetr. 3:21.) Ja meil on vaja toetada Jumala kuningriiki, aidates teistel Jehoovat tundma õppida. Praegu on aeg kasvatada usaldust Jehoova ja tema organisatsiooni vastu ning toetada tema valitsust. Kui me seda teeme, siis pääseme ajal, mil Jumala kuningriik hävitab põhja ja lõuna kuninga. w20.05, lk 16, lõigud 18–19

Aadam ja Eeva teadsid Jumala nime ja paljusid tähtsaid tõdesid tema kohta. Näiteks nad teadsid, et ta on Looja, kes on andnud neile elu, imearmsa paradiisliku kodu ja täiusliku abikaasa. (1. Moos. 1:26–28; 2:18.) Kas nad aga kasutasid oma täiuslikku mõistust, et mõtiskleda selle üle, mida Jehoova nende heaks on teinud? Kas nad kasvatasid armastust ja tänutunnet Jehoova vastu? Vastused neile küsimustele said ilmsiks siis, kui Jumala vaenlane nad proovile pani. Saatan küsis mao kaudu Eevalt: „Kas Jumal on teile tõesti öelnud, et te ei tohigi igast aia puust süüa?” (1. Moos. 2:16, 17; 3:1.) See oli salakaval küsimus, mis mõjus nagu mürk. Jumal oli öelnud, et nad võivad süüa kõigist aia puudest, välja arvatud ühest puust. (1. Moos. 2:9.) Saatan aga andis mõista, et Jumal polegi nii helde. Eeva võis hakata mõtlema, et kas Jumal keelab neile midagi head. w20.06, lk 3, lõigud 8–9

Mõned Jehoova teenijad tunnevad, et usukaaslased on neile haiget teinud. Paulus ütles, et mõnikord on meil „põhjust kaebuseks teise vastu”. Võib-olla on meid ebaõiglaselt koheldud ja see tekitab meis tuska. Meelekibeduse tõttu võime hakata Jehoova rahvast eemale hoidma. Näiteks Lõuna-Ameerikast pärit vend Pablot süüdistati ülekohtuselt ühes väärteos ja ta jäi seetõttu ilma oma ülesannetest koguduses. „Olin ikka päris vihane,” meenutab Pablo. „Asi lõppes sellega, et triivisin kogudusest eemale.” Kui keegi on teinud ränga patu, võib süütunne teda veel pikka aega vaevata. Ta võib tunda, et ei vääri Jumala armastust. Kuigi ta on kahetsenud ja asi on korda saanud, võib ta leida, et ei kõlba Jumala rahva sekka. Kuidas sa suhtud usukaaslastesse, kel on sarnaseid probleeme? w20.06, lk 19, lõigud 6–7

Meil on vaja ohtu ette näha ja seda vältida. (Heebr. 5:14.) Näiteks tuleb meil targalt valida meelelahutust. Telesaated ja filmid on tihti ebamoraalse sisuga. See avaldab meile halba mõju ja pole kindlasti meelepärane Jumalale. Seega me tahame vältida sellist meelelahutust, mis tasapisi nõrgestab meie armastust Jumala vastu. (Efesl. 5:5, 6.) Samuti peame mõistma, kui ohtlikud on usutaganejate valejutud, mis külvavad kahtlusi meie vendade ja Jehoova organisatsiooni suhtes. (1. Tim. 4:1, 7; 2. Tim. 2:16.) Selline väärinformatsioon võib õõnestada meie usku. Me ei tohiks lasta usutaganejate propagandal end petta, sest seda levitavad „need, kelle mõtlemine on rikutud ja kes ei mõista enam tõde”. Nende eesmärk on lihtsalt rünnata ja vaielda. (1. Tim. 6:4, 5.) Nad tahavad, et me usuksime nende laimu ja hakkaksime oma vendades kahtlema. w20.09, lk 29, lõigud 13, 15

Piibel õpetab meid keskenduma pigem andmisele, kui saamisele. (Ap. t. 20:35.) Abielumees ja -naine peaksid kohtlema teineteist armastuse ja lugupidamisega. (Efesl. 5:33.) Mis omadus aitab abikaasadel seda teha? Alandlikkus. Alandlikkus on aidanud paljudel kristlikel paaridel abielust rohkem rõõmu tunda. Näiteks Steven sõnab: „Kuna me oleme üks tiim, siis tegutseme ühise eesmärgi nimel, seda eriti probleemide korral. Selle asemel et kumbki mõtleks „mis on parim minule”, püüame mõelda, „mis on parim meile”.” Tema naine Stephanie on sama meelt. Ta ütleb: „Keegi ei taha elada koos inimesega, kes muudkui vaidleb sinuga. Kui tekib mingi erimeelsus, püüame aru saada, milles probleem seisneb. Me palvetame, uurime meie väljaandeid ja püüame asja selgeks rääkida. Me ründame probleemi, mitte teineteist.” Tõepoolest, abielu toob palju rohkem rõõmu, kui kumbki abikaasa ei arva endast liiga palju. w20.07, lk 3–4, lõigud 5–6

Ära toetu Jehoovat teenides oma jõule ja võimetele. Paulus oli saanud hea hariduse. Tema õpetaja oli Gamaaliel, üks oma aja lugupeetumaid juudi usujuhte. (Ap. t. 5:34; 22:3.) Enne kristlaseks saamist oli Paulus juudi ühiskonnas mõjuvõimas mees. (Ap. t. 26:4.) Ent kristlasena ei lootnud Paulus enam iseendale. Ta loobus meeleldi kõigest, mis oli teinud ta maailma silmis tähtsaks. (Filipl. 3:8, allmärkus.) Pärast kristlaseks saamist tuli Paulusel kogeda palju raskusi. Näiteks vihkasid teda tema rahvuskaaslased juudid. (Ap. t. 23:12–14.) Ja ehkki Paulus oli Rooma kodanik, peksti teda ja ta heideti vangi. (Ap. t. 16:19–24, 37.) Lisaks tunnetas ta teravalt oma puudusi. (Rooml. 7:21–25.) Kuid ta ei lasknud vastupanul ega oma ebatäiusel end halvata, vaid tundis oma raskustest koguni rõõmu. Ta teadis, et kui ta on nõrk, siis on tal võimalik näha Jumala vägevat kätt oma elus. (2. Kor. 4:7; 12:10.) w20.07, lk 15–16, lõigud 7–8

Kuulutustöö on tänapäeval tõesti väga oluline. Jeesus ennustas, et see töö üha laieneb ja jätkub pikalt pärast tema surma. Pärast ülestõusmist andis Jeesus ime läbi oma jüngritele suure kalasaagi. Seejärel rõhutas ta neile, et inimeste püüdmine on tähtsam kui mis tahes muu töö. (Joh. 21:15–17.) Vahetult enne taevasse minekut ütles ta oma jüngritele, et töö, millega ta algust tegi, laieneb kaugele üle Iisraeli piiride. (Ap. t. 1:6–8.) Aastaid hiljem näitas Jeesus nägemuses Johannesele, mis hakkab toimuma „Isanda päeval”. Johannes nägi, et inglite juhtimisel kuulutatakse „igavest head sõnumit ... igale rahvale, suguvõsale, keelele ja hõimule”. (Ilm. 1:10; 14:6.) Ilmselgelt soovib Jehoova, et me osaleksime ülemaailmses kuulutustöös, kuni sellele tuleb lõpp. w20.09, lk 9, lõik 5

Aabrahamil oli probleeme ka oma peres. Tema armas naine Saara ei saanud lapsi. See oli valmistanud neile pettumust juba aastakümneid. Lõpuks andis Saara oma teenija Haagari Aabrahamile naiseks, et see neile järeltulija ilmale tooks. Ent kui Haagar jäi rasedaks, hakkas ta Saarat põlgama. Olukord läks nii hulluks, et Saara ajas Haagari minema. (1. Moos. 16:1–6.) Viimaks jäi ka Saara lapseootele ja sünnitas Aabrahamile poja, kellele pandi nimeks Iisak. Aabraham armastas nii Iisakit kui ka Ismaeli, kelle Haagar oli sünnitanud. Kuna aga Ismael muudkui narris Iisakit, oli Aabraham sunnitud Ismaeli ja Haagari minema saatma. (1. Moos. 21:9–14.) Hiljem käskis Jehoova Aabrahamil Iisaki ohvriks tuua. (1. Moos. 22:1, 2; Heebr. 11:17–19.) Mõlemal korral pidi Aabraham uskuma, et Jehoova täidab tema mõlema poja kohta antud tõotused. w20.08, lk 4, lõigud 9–10

Kujutle, millist rõõmu võivad tunda ülesäratatud, kui nad võtavad seljast vana isiksuse ja hakkavad elama kooskõlas Jumala põhimõtetega. Need, kes teevad selliseid muudatusi, saavad elada maa peal igavesti. Aga neil, kes mässavad Jumala vastu, ei lasta rikkuda paradiisis valitsevat rahu. (Jes. 65:20; Joh. 5:28, 29.) Kuningriigivalitsuse all kogeb Jumala rahvas, kui tõesed on sõnad: „Jehoova õnnistus on see, mis teeb rikkaks, ja ta ei lisa sellele valu.” (Õpet. 10:22.) Püha vaimu abil saavad Jehoova teenijad vaimselt rikkaks. See tähendab, et nad saavad üha enam Kristuse sarnaseks ja liiguvad täiuse poole. (Joh. 13:15–17; Efesl. 4:23.) Iga päevaga saavad nad järjest tugevamateks, tervemateks ja paremateks inimesteks. Sellisest elust võib vaid rõõmu tunda. (Iiob 33:25.) w20.08, lk 17, lõigud 11–12

Tasub meeles pidada, et mõned kristlased on teinud otsuse jääda vallaliseks. Teised küll sooviksid abielluda, kuid nad pole leidnud õiget inimest. On ka neid, kelle abikaasa on surnud. Mis see põhjus ka poleks, ei peaks vallalistelt küsima, miks nad pole abiellunud, või pakkuma neile oma abi sobiva kaasa leidmisel. Mõtle, mida nad võiksid tunda, kui keegi läheb omal algatusel neile abi pakkuma. (1. Tim. 5:13.) Meie vallalised vennad ja õed on tänulikud, et hindame neid nende heade omaduste pärast. Me ei haletse neid, vaid peame kalliks nende ustavust Jehoovale. Nii ei tunne nad end ülearusena. (1. Kor. 12:21.) Nad teavad, et me peame neist lugu ja oleme nende üle rõõmsad. w20.08, lk 28, lõik 10; lk 29, lõik 14

Hiljem ilmutas Jeesus end ka Paulusele endale. (1. Kor. 15:8.) Paulus (Saulus) oli teel Damaskusesse, kui ta kuulis Jeesuse häält ja nägi teda taevases auhiilguses. (Ap. t. 9:3–5.) Paulusega juhtunu on veel üks tõend, et Jeesuse ülesäratamine ei ole müüt. (Ap. t. 26:12–15.) Pauluse tunnistus võib mõnele olla eriti veenev sellepärast, et varem kiusas ta kristlasi taga. Kui ta mõistis, et Jeesus on üles äratatud, tegi ta kõik, et ka teisi selles veenda. Ta oli valmis selle nimel taluma peksmist ja vangistust ning riskima oma eluga tormisel merel. (1. Kor. 15:9–11; 2. Kor. 11:23–27.) Ta oli Jeesuse ülesäratamises nii kindel, et oli valmis seda tõde kaitstes isegi surema. Kas ei veena nende algkristlaste tunnistused sind, et Jeesus on üles äratatud? Ja kas ei kinnita see sinu usku tulevasse ülesäratamisse? w20.12, lk 3, lõigud 8–10

Me võiksime endalt küsida: „Kas ma käin korrapäraselt koguduse koosolekutel?” Seal me saame Jehoova organisatsioonilt värskendavat õpetust ja võime tunda rõõmu usukaaslastega seltsimisest. (Matt. 11:28.) Samuti oleks hea mõelda: „Kas mul on head uurimisharjumused? Kui mul on pere, siis kas meil toimub iga nädal pere piibliõhtu? Kui ma elan üksinda, siis kas võtan samamoodi aega enda usu tugevdamiseks? Ja kas ma annan oma parima kuulutus- ja õpetustöös?” Miks tasub meil selliste küsimuste peale mõelda? Piiblis öeldakse, et Jehoova uurib läbi meie mõtted ja südamed, ja sedasama tuleks teha ka meil endil. (1. Ajar. 28:9.) Kui me siis märkame, et peaksime tegema muudatusi oma eesmärkides, suhtumises või mõtteviisis, tuleks meil selleks Jehoovalt abi paluda. Praegu on aeg end tulevasteks katsumusteks ette valmistada. w20.09, lk 18–19, lõigud 19–20

Kord selgitas Jeesus kahe näite varal, et tema jüngriks saamiseks on tarvis nii-öelda kulud kokku arvutada. Ta rääkis mehest, kes tahtis ehitada torni, ja kuningast, kes tahtis minna sõdima. Ta ütles, et see torniehitaja peab esmalt istuma maha ja arvutama kokku kulud, kas ta suudab ehituse lõpetada. (Luuka 14:27–32.) Samuti pidi kuningas pidama nõu, kas tal on piisavalt sõdureid, et vastasest jagu saada. Jeesus teadis, et inimene, kes soovib saada tema jüngriks, peab väga hoolega läbi mõtlema, mis sellega kaasneb. Seepärast võiksime huvilise aitamiseks julgustada teda uurima meiega piiblit iga nädal. Õpetajana on sul tarvis igaks piibliuurimiseks hästi ette valmistada. Mõtle, kuidas sa saaksid lihtsalt ja selgelt seda materjali oma õpilasele selgitada, et ta oskaks seda ellu rakendada. (Neh. 8:8; Õpet. 15:28a.) w20.10, lk 7, lõik 5; lk 8, lõik 7

Jeesuse juhend on selge: me peame inimesi õpetama. Ent me ei tohiks jätta kahe silma vahele üht tähtsat üksikasja. Jeesus ei öelnud, et me peaksime inimestele lihtsalt tema õpetused edasi andma. Ta ütles hoopis: „Õpetage neid pidama kõike, mida mina teid olen käskinud.” Et seda nõuannet järgida, tuleb meil piibliõpilast mitte ainult õpetada, vaid ka juhendada, kuidas seda õpetust ellu rakendada. Kui me uurime kellegagi piiblit, siis me õpetame talle, mida Jumal meilt ootab. Ent meil on vaja teha midagi enamat. Meil tuleb talle selgitada, kuidas õpitut igapäevaelus rakendada. (Joh. 14:15; 1. Joh. 2:3.) Me võime õpilasega arutleda, kuidas ta saab rakendada piibli põhimõtteid koolis, tööl või vabal ajal. Samuti võime koos temaga palvetada, et Jehoova püha vaim juhiks teda. (Joh. 16:13.) w20.11, lk 2, lõik 3; lk 3, lõik 5

Jeesuse jüngritel oli raskusi. Näiteks oli tol ajal vähe pühakirja koopiaid. Samuti polnud neil selliseid uurimise abivahendeid nagu meil tänapäeval. Ja neil tuli kuulutada paljudes eri keeltes. Kõigest sellest hoolimata tegid need jüngrid midagi näiliselt võimatut. Vaid mõne aastakümnega olid nad kuulutanud head sõnumit „kogu loodu seas taeva all”. (Kol. 1:6, 23.) Jehoova juhib oma teenijaid tänapäevani ja annab neile jõudu täita tema tahet. Enamasti tuleb see juhatus piibli kaudu. Seal on kirjas Jeesuse teenistuskäik ja tema käsk oma järelkäijatele, et nad jätkaksid tema alustatud tööd. (Matt. 28:19, 20.) Jehoova on erapooletu. Ta on öelnud, et head sõnumit kuulutatakse „igale rahvale, suguvõsale, keelele ja hõimule”. (Ilm. 14:6, 7.) Jehoova soovib, et kuningriigisõnumit kuuleksid kõik. w20.10, lk 21, lõigud 6–8

Kuningas Taavet armastas Jehoova seadust. (Laul 1:1–3.) Taavet teadis, et Jehoova päästab alandlikud, kuid ülbed pole talle meelepärased. Seepärast lasi Taavet Jumala seadusel oma mõtlemist vormida. Ta kirjutas: „Ma ülistan Jehoovat, kes mulle nõu on andnud. Ööselgi noomivad mind mu sisimad mõtted.” (Laul 16:7.) Kui oleme alandlikud, siis laseme Jumala sõnal oma vääraid mõtteid korrigeerida, enne kui need juhivad meid väärate tegudeni. Jumala sõna on otsekui hääl, mis ütleb meile: „See on tee, käige sellel.” See hoiatab meid, kui kaldume teelt paremale või vasakule. (Jes. 30:21.) Jehoovat tasub kuulda võtta mitmel põhjusel. (Jes. 48:17.) Näiteks väldime nii piinlikku olukorda, et keegi inimene peab meid noomima. Ja me saame Jehoovaga lähedasemaks, sest me mõistame, et ta kohtleb meid nagu armastav isa. (Heebr. 12:7.) w20.11, lk 20, lõigud 6–7

Selline mõtteviis võis mõjutada ka mõningaid Korintose kristlasi. (1. Kor. 15:12.) Teised võisid mõelda, et ülesäratamine on vaid sümboolne. Nad võisid arutleda nii, et patust inimest võib pidada surnuks, ent need, kes saavad kristlasteks, saavad otsekui elavaks, sest neile on patud andeks antud. Ükskõik milline nende arutluskäik ka polnud, oli ülesäratamise eitamise tõttu nende usk tühine. Kui Jumal Jeesust üles ei äratanud, ei ole lunahinda makstud ja kellegi patte ei andestata. Neil, kes ülesäratamist eitasid, polnud tõelist tulevikulootust. (1. Kor. 15:13–19; Heebr. 9:12, 14.) Paulus teadis, et „Kristus on tõesti surnuist üles äratatud”. See ülesäratamine oli varasematest täiesti erinev, sest varem üles äratatud surid hiljem uuesti. Paulus ütles, et Jeesus on üles äratatud „esimesena nende hulgast, kes on vajunud surmaunne”. Ta oli esimene, kes äratati üles vaimolendina, ja esimene inimkonna hulgast, kes läks taevasse. (1. Kor. 15:20; Ap. t. 26:23; 1. Peetr. 3:18, 22.) w20.12, lk 5, lõigud 11–12

Juhtiv kogu Jeruusalemmas hoolitses esimesel sajandil selle eest, et Jumala rahva seas valitseks rahu ja kord. (Ap. t. 2:42.) Näiteks kui aastal 49 kerkis teravalt üles ümberlõikamisküsimus, siis juhtiv kogu arutas seda püha vaimu juhtimisel. Selle küsimuse lahendamata jätmine oleks takistanud kuulutustööd. Ehkki apostlid ja vanemad olid juudid, ei lasknud nad end mõjutada juudiusu kommetel ega nende propageerijatel. Nad otsisid juhatust Jumala sõnast ja palusid püha vaimu abi. (Ap. t. 15:1, 2, 5–20, 28.) Jehoova õnnistas nende otsust. Rahu ja ühtsus taastati ning kuulutustöö läks edasi. (Ap. t. 15:30, 31; 16:5.) Jehoova organisatsioon on ka nüüdisajal aidanud Jehoova rahval tegutseda ühtsuses ja rahus. w20.10, lk 22–23, lõigud 11–12

Vanuse, tervise või muude asjaolude tõttu ei pruugi me saada teatud ülesannet koguduses. Sel juhul on meile heaks eeskujuks kuningas Taavet. Ta soovis väga Jumalale templit ehitada. Kuigi talle öeldi, et tema ei saa seda teha, toetas ta täielikult oma poega, kellele Jumal selle ülesande andis. Taavet tegi selle projekti heaks ka heldekäeliselt annetusi. Kui hea eeskuju meile! (2. Saam. 7:12, 13; 1. Ajar. 29:3–5.) Vend Hugues Prantsusmaalt pidi terviseprobleemide tõttu loobuma kogudusevanema ametist. Ta ei suutnud oma kodus isegi lihtsamaid töid teha. Ta kirjutab: „Algul olin väga masendunud ja tundsin end väärtusetuna. Ent aja jooksul mõistsin, kui tähtis on oma piirangutega leppida. Hakkasin taas Jehoova teenimisest rõõmu tundma. Nagu Giideon ja tema 300 väsinud meest, võitlen ka mina edasi!” (Kohtum. 8:4.) w20.12, lk 25, lõigud 14–15

Kui Johannes kirjutas Jeesuse elust, mainis ta armastust rohkem kui kõik teised evangeeliumikirjutajad kokku. Tema kirjutistest selgub, et armastus peaks juhtima kogu kristlase elu. (1. Joh. 4:10, 11.) Ent Johannesel võttis selle tõsiasja mõistmine omajagu aega. Kui Johannes oli noor mees, ei tegutsenud ta mitte alati armastavalt. Näiteks kord oli Jeesus koos jüngritega teel Jeruusalemma. Ühes samaarlaste külas ei võetud neid külalislahkelt vastu. Johannes tahtis tule taevast alla kutsuda ja selle küla hävitada! (Luuka 9:52–56.) Ühel teisel korral palusid ilmselt Johannes ja tema vend Jaakobus oma emal Jeesuselt küsida, kas nad võiksid saada tema kuningriigis prominentse positsiooni. Kui teised apostlid sellest kuulsid, said nad väga pahaseks. (Matt. 20:20, 21, 24.) Kõigest hoolimata Jeesus armastas Johannest. (Joh. 21:7.) w21.01, lk 8–9, lõigud 3–4

Jehoova teeb alati selliseid otsuseid, mis toovad teistele head. Näiteks kui ta otsustas luua teised elusolendid, ei mõelnud ta iseendale, vaid soovis, et ka teised võiksid elust rõõmu tunda. Mitte keegi ei sundinud teda andma oma poega lunaks meie pattude eest. Ta tegi seda meie heaks. Ka Jeesus arvestas otsuseid tehes teiste heaoluga. Näiteks oli ta valmis õpetama suurt hulka rahvast, kuigi ta oli väsinud. (Mark. 6:31–34.) Tubli perepea teab, et pole kerge langetada oma pere huvides häid otsuseid, ja ta suhtub sellesse tõsiselt. Ta hoidub otsustamast, ilma et oleks asjasse süvenenud või pelgalt emotsioonide põhjal. Ta laseb Jehooval ennast õpetada. (Õpet. 2:6, 7.) Tänu sellele peab ta eelkõige silmas teiste, mitte iseenda kasu. (Filipl. 2:4.) Kui mees järgib Jehoova ja Jeesuse eeskuju, siis on ta hea perepea. w21.02, lk 7, lõigud 19–21

Noorena oli kuningas Aasa alandlik ja julge. Näiteks, kui ta oma isa Abija järel kuningaks sai, hakkas ta maal ebajumalaid kõrvaldama. Samuti „ta andis Juudale käsu otsida oma esiisade Jumalat Jehoovat ning järgida tema seadusi ja käske”. (2. Ajar. 14:1–7.) Ja kui etiooplane Serah tungis Juudasse oma miljoni sõjamehega, otsis Aasa targalt abi Jehoovalt. Ta ütles: „Jehoova, sina suudad aidata nii tugevat kui ka nõrka! Meie Jumal Jehoova, aita meid, sest me toetume sinule.” Nendest sõnadest on näha, kui tugev oli Aasa usaldus Jehoova vastu. Piibel ütleb, et „Jehoova abiga lõid Aasa ja Juuda etiooplasi”. (2. Ajar. 14:8–12.) Kahtlemata sa nõustud, et minna miljonimehelise sõjaväe vastu polnud mingi naljaasi. Kuid Aasa sai sellega hästi hakkama. w21.03, lk 5, lõigud 12–13

Piiblis on näiteid väga lähedastest sõprussuhetest. Mõelgem näiteks Joonatanile ja Taavetile. On teada, et Joonatan ja Taavet said headeks sõpradeks ning et Joonatan armastas Taavetit nagu omaenese hinge. (1. Saam. 18:1.) Jehoova oli otsustanud, et pärast Sauli saab kuningaks Taavet. Saul sai Taaveti peale kadedaks ja püüdis teda tappa. Ent Sauli poeg Joonatan ei läinud oma isa mõrvarlike plaanidega kaasa. Joonatan ja Taavet tõotasid jääda sõpradeks ja alati teineteist toetada. (1. Saam. 20:42.) Joonatani ja Taaveti sõpruse tegid veelgi erilisemaks asjaolud, mis oleksid võinud nende sõprusele takistuseks saada. Näiteks oli Joonatan Taavetist umbes 30 aastat vanem. Joonatan oleks võinud mõelda, et tal ei ole midagi ühist selle noore ja kogenematu mehega. Kuid ta ei pidanud end Taavetist tähtsamaks. w21.01, lk 21–22, lõigud 6–7

Jeesus ütles, et tema järelkäijad on õnnelikud. Samas ta hoiatas, et neid, kes teda armastavad, tabavad katsumused. (Matt. 10:22, 23; Luuka 6:20–23.) Meil on hea meel, et oleme Kristuse jüngrid. Ent kuidas me end tunneme, kui mõtleme sellele, et meie perekond võib hakata meile vastupanu osutama, valitsus võib hakata meid taga kiusama ning töö- või koolikaaslased võivad avaldada meile survet teha midagi väära? Mõistagi võib see panna meid muretsema. Tavaliselt ei peeta tagakiusamist põhjuseks rõõmustada. Ent Jumala sõna ütleb, et just nii me peaksime sellesse suhtuma. Jaakobus kirjutas, et selle asemel et katsumuste korral üleliia muretseda, peaksime tundma neist rõõmu. (Jaak. 1:2, 12.) Ja Jeesus ütles, et peaksime olema õnnelikud isegi siis, kui meid taga kiusatakse. (Matt. 5:11.) Jehoova lasi Jaakobusel panna kirja nõuandeid, kuidas katsumustes mitte rõõmu kaotada. w21.02, lk 26, lõigud 1–2; lk 27, lõik 5

Mõned Timoteose kaasaegsed ei hinnanud võimalust olla Jumala kaastöölised. Nendeks olid näiteks Deemas, Fügelos, Hermogenes, Hümenaios, Aleksandros ja Fileetos. (1. Tim. 1:19, 20; 2. Tim. 1:15; 2:16–18; 4:10.) Ilmselt olid nad kõik kord vaimselt tugevad, ent nad kaotasid silmist selle, mis on tõeliselt tähtis. Saatan püüab panna meid loobuma sellest varast, mille Jehoova meile on andnud. Millist taktikat Saatan kasutab? Ta püüab meelelahutuse ja meedia abil propageerida väärtushinnanguid, mõtteviisi ja käitumismalle, mille kaudu ta loodab panna meid usku hülgama. Saatan püüab meid teiste arvamuste ja tagakiusamise kaudu hirmutada, et me lõpetaksime kuulutustöö. Samuti üritab ta meid ahvatleda kuulama usutaganejate valejutte, et me hülgaksime tõe. Kui me pole hoolikad, võime tasapisi tõest eemale triivida. (1. Tim. 6:21.) w20.09, lk 27, lõigud 6–8

Kas mõni sõber või pereliige on reetnud su usaldust? Kui on, siis võib sind aidata jutustus kuningas Taaveti pojast Absalomist. (2. Saam. 15:5–14, 31; 18:6–14.) Kui oled kogenud midagi sarnast nagu Taavet, siis räägi Jehoovale, kuidas sa end tunned. (Laul 6:6–8.) Nüüd kujuta ette, mida võis Taavet oma olukorras tunda. Ta armastas Absalomi ja usaldas Ahitofelit. Kuid nad mõlemad olid ta reetnud. Nad tegid oma käitumisega talle haiget ja püüdsid teda isegi tappa. Taavet oleks võinud kaotada usalduse oma teiste sõprade vastu ja kahtlustada, et ka nemad on Absalomiga ühinenud. Ta oleks võinud mõelda vaid endale ja soovida maalt üksi põgeneda. Või oleks ta lihtsalt meeleheites alla andnud. Tema aga palus hoopis Jehoovalt abi ja ta palus abi ka oma sõpradelt. Seejärel tegutses ta kiiresti oma otsuse kohaselt. Ta usaldas Jehoovat ja oma sõpru. w21.03, lk 15, lõigud 7–8; lk 17, lõigud 10–11