Veebruar

Jehoova on väga huvitatud kõigi oma teenijate heaolust. Ta on meie kõrval ja paneb tähele, kui me oleme kurvad või masendunud. (Laul 145:18, 19.) Mõtleme näiteks, kuidas Jehoova tegeles prohvet Eelijaga. See ustav mees elas väga keerulisel ajal Iisraeli ajaloos. Jehoova vaenlased kiusasid tema teenijaid rängalt taga ja Eelija oli nende eriline sihtmärk. (1. Kun. 19:1, 2.) Eelijat võis masendada ka see, et enda arvates oli ta ainus järelejäänud Jehoova prohvet. (1. Kun. 19:10.) Jehoova asus kiiresti tegutsema, et Eelijat aidata. Ta saatis ingli Eelijale kinnitama, et too pole üksi ja et on veel palju teisigi Jumalale ustavaid iisraellasi. (1. Kun. 19:5, 18.) Jeesus kinnitas oma jüngritele südamlikult, et nad saavad endale suure usupere. (Mark. 10:29, 30.) Selle pere pea Jehoova on tõotanud, et ta toetab kõiki, kes tahavad teda teenida. (Laul 9:10.) w21.06, lk 8–9, lõigud 3–4

Paljud ei taha meid kuulata, sest meie õpetus, mis põhineb piiblil, paljastab valeõpetusi. On vaimulikke, kes õpetavad oma kogudustele, et Jumal karistab kurje inimesi põrgutules. Sellega püüavad nad neid oma võimu all hoida. Ent Jehoova teenijad aitavad inimestel mõista, et see õpetus ei põhine piiblil. Samuti on väga levinud idee, et inimesel on surematu hing. Kui see oleks tõsi, poleks ülesäratamist tarvis. Meil on võimalik piibli abil tõestada, et see õpetus on väär. Ja kuigi paljud religioonid väidavad, et kõik on ette määratud, õpetame meie, et inimesel on vaba tahe ja igaüks saab valida, kas ta teenib Jumalat või mitte. Kuidas usujuhid meie õpetustele reageerivad? Sageli see vihastab neid. Kui me armastame tõde, tuleb meil Jumala sõnu kuulda võtta. (Joh. 8:45, 46.) Erinevalt Saatanast püsime meie kindlalt tões. Me ei tagane kunagi oma veendumustest. (Joh. 8:44.) Jumal ootab oma teenijatelt, et nad jälestaksid halba ja hoiaksid kõvasti kinni heast, nagu seda tegi Jeesus. (Rooml. 12:9; Heebr. 1:9.) w21.05, lk 10, lõigud 10–11

Mida teha, kui märkame, et oleme jäänud uhkuse või ahnuse haardesse? Neist püünistest on võimalik välja saada. Paulus ütles, et need, keda Kurat on oma püünisesse püüdnud, võivad sealt minema pääseda. (2. Tim. 2:26.) Ära unusta, et Jehoova on Saatanast tugevam. Kui võtame vastu Jehoova abi, pääseme igast Saatana lõksust. Selle asemel et peaksime Saatana püünistest välja rabelema, oleks muidugi palju parem neist üldse hoiduda. Seda me saame teha vaid Jumala abiga. Palu Jehoovat iga päev, et ta aitaks sul märgata, kui need halvad iseloomujooned sind mõjutama hakkavad. (Laul 139:23, 24.) Ära lase neil endas võimust võtta! Saatan on pidanud jahti juba tuhandeid aastaid. Kuid peagi võetakse ta kinni ja lõpuks ta hävitatakse. (Ilm. 20:1–3, 10.) Me ootame seda päeva igatsusega. Seni aga püsigem Saatana püüniste suhtes valvel. Ärgem laskem uhkusel ega ahnusel endas pead tõsta. Tee kindel otsus seista Kuradile vastu, siis ta põgeneb sinu juurest. w21.06, lk 19, lõigud 15–17

Jehoova on rõõmus, kui keegi võtab piibli tõe omaks ja hakkab seda ka teistega jagama. (Õpet. 23:15, 16.) Ta tunneb suurt rõõmu, kui näeb, mis praegusel ajal korda saadetakse. Näiteks oli meil eelmisel teenistusaastal hoolimata pandeemiast 7 705 765 piibliuurimist ning 241 994 inimest pühendusid Jehoovale ja lasid end ristida. Need uued Jehoova teenijad osalevad nüüd ka ise õpetustöös. (Luuka 6:40.) Jehooval on hea meel, kui me seda tööd teeme. Inimeste õpetamine on kõva töö, kuid Jehoova abiga saame aidata huvilistel hakata armastama meie taevast isa. Kas sa võiksid seada endale eesmärgiks saada vähemalt üks piibliuurimine? Sa võiksid igal sobival võimalusel kelleltki küsida, kas ta sooviks hakata sinuga piiblit uurima. Tulemused võivad sind üllatada. w21.07, lk 6–7, lõigud 14–16

Taavet tegi enda varast templiehituse heaks suuri annetusi. (1. Ajar. 22:11–16.) Kui kristlasel pole enam jõudu, et ise meie organisatsiooni ehitusprojektidel osaleda, saab ta neid projekte siiski oma võimaluste piires annetustega toetada. Eakad saavad noorematega jagada ka oma kogemusi, mis nad aastate jooksul on omandanud. Mõtle ka apostel Pauluse eeskujule. Ta kutsus noore Timoteose endaga misjonireisile kaasa ja näitas, kuidas tõhusalt kuulutada ja inimesi õpetada. (Ap. t. 16:1–3.) Pauluselt saadud väljaõpe aitas Timoteosel olla tubli hea sõnumi kuulutaja. (1. Kor. 4:17.) Timoteos omakorda kasutas Pauluselt saadud teadmisi, et teistele väljaõpet anda. w21.09, lk 12, lõigud 14–15

Mida me saame õppida Apolloselt ja Pauluselt? Nad mõlemad tundsid hästi pühakirja ja olid suurepärased õpetajad. Samuti olid nad mõlemad aidanud paljudel saada Kristuse jüngriks. Ent kumbki neist ei pidanud teist oma rivaaliks. (Ap. t. 18:24.) Tegelikult mõni aeg pärast Apollose lahkumist Korintosest käis Paulus talle isegi peale, et ta sinna tagasi läheks. (1. Kor. 16:12.) Apollos kasutas oma andi õigesti: selleks et kuulutada head sõnumit ja tugevdada oma usukaaslasi. Samuti oli Apollos alandlik. Näiteks piiblis ei öelda, et Apollos oleks solvunud, kui Akvila ja Priskilla ta enda juurde kutsusid ja „seletasid talle Jumala tee täpsemini ära”. (Ap. t. 18:24–28.) Paulus teadis, kui head tööd Apollos on teinud. Ent ta ei arvanud, et tema positsioon on ohus. Pauluse alandlikkus, tasakaalukus ja mõistlikkus ilmneb tema nõuannetest Korintose kristlastele. (1. Kor. 3:4–6.) w21.07, lk 17–18, lõigud 15–17

Aadam ja Eeva ei kuuletunud Jumalale ja seepärast ei saanud nad enam olla tema pere liikmed. Kas see tähendab, et nende järeltulijatel pole enam mingit lootust? Kuna Jehoova armastab inimesi, on ta andnud neile võimaluse saada tema pere liikmeteks. Selleks andis ta oma poja lunastusohvriks. (Joh. 3:16.) Selle ohvri alusel on Jehoova võtnud 144 000 inimest oma lasteks. (Rooml. 8:15–17; Ilm. 14:1.) Lisaks on ka miljonitel teistel Jumalale sõnakuulelikel inimestel võimalus saada pärast viimast katset tuhande aasta lõpus Jumala pere täieõiguslikeks liikmeteks. (Laul 25:14; Rooml. 8:20, 21.) Juba praegu pöörduvad nad Jehoova kui oma isa poole. (Matt. 6:9.) Ka neil, kes tulevikus surmast üles äratatakse, on võimalik õppida, mida Jehoova neilt ootab. Kui nad otsustavad talle kuuletuda, on ka neil võimalik saada Jumala pere liikmeteks. w21.08, lk 5, lõigud 10–11

Paulus oli saanud ülesande teha kuulutustööd. Ta tegi seda tööd aastakümneid ja see oli tema elus esmatähtis. Ta kuulutas avalikult ja majast majja. (Ap. t. 20:20.) Kuid ta kasutas ära ka muid võimalusi teistele head sõnumit rääkida. Näiteks tegi ta seda siis, kui ta Ateenas oma reisikaaslasi ootas. Tänu sellele said mõned prominentsed isikud kristlasteks. (Ap. t. 17:16, 17, 34.) Ja kui ta oli koduarestis, andis ta Jumala kuningriigist tunnistust kõigile, kes ta juures käisid. (Ap. t. 28:16–24; Filipl. 1:13, 14.) Paulus kasutas aega targalt. Ta kutsus tihti teisi kuulutustööle kaasa. Näiteks esimesel misjonireisil oli temaga kaasas Johannes Markus ja teisel reisil Timoteos. (Ap. t. 12:25; 16:1–4.) Kahtlemata õpetas ta neile, kuidas koguduse tegevust korraldada, karjasetööd teha ja oskuslikult õpetada. (1. Kor. 4:17.) w22.03, lk 27, lõigud 5–6

Mõned ütlevad, et nad ei usu loojasse, sest nad usuvad ainult seda, mida näevad. Aga samas nad tegelikult ju usuvad asju, mida nad ei näe, näiteks gravitatsiooni, sest neil on selle kohta kindlad tõendid. Usk, millest piibel räägib, on samuti „tõenditel põhinev veendumus selles, mida pole näha”. (Heebr. 11:1.) Selliste tõendite uurimine nõuab pingutusi, aga paljudel ei ole motivatsiooni seda teha. Inimene, kes neid tõendeid ei uuri, võibki järeldada, et Jumalat ei ole olemas. Paljud järeldavad seda sellepärast, et ülikoolis ei räägita loomisest. Pärast tõendite uurimist on aga paljud, nende seas hulk teadlasi, veendunud, et Jumal on universumi looja. Meiegi peame kasvatama oma usku loojasse, ükskõik milline on meie hariduslik taust. w21.08, lk 14, lõik 1; lk 15–16, lõigud 6–7

Jeesuse mõistujutt kadunud pojast ilmestab hästi, kui halastav Jehoova on. Noor mees lahkus kodust ja raiskas ära oma vara, elades kergemeelset elu. (Luuka 15:13.) Hiljem ta kahetses oma ebamoraalset käitumist ja läks alandlikult koju. Kuidas isa reageeris? Jeesus ütles: „Kui ta [poeg] oli alles kaugel, märkas isa teda. Isal hakkas temast kahju ning ta jooksis talle vastu, kallistas teda ja andis talle hellalt suud.” Isa ei teinud poega kuidagi maha, vaid andestas talle ja võttis ta soojalt vastu. Poeg oli küll rängalt patustanud, aga isa andestas talle, kuna poeg kahetses. Halastav isa selles mõistujutus kujutab hästi Jehoovat. Jeesus tahtis selle looga näidata, et Jehoova halastab hea meelega neile, kes oma patte siiralt kahetsevad. (Luuka 15:17–24.) w21.10, lk 8, lõik 4; lk 9, lõik 6

Paljud usujuhid teevad tänapäeval kõik, mis nende võimuses, et Jumala nime varjata. Nad on kõrvaldanud selle piiblitõlgetest ja mõningal juhul isegi keelanud kasutada seda jumalateenistustel. On selge, et Jehoova tunnistajad on ainsad, kes Jumala nime austavad. Nad teevad seda teatavaks laialdasemalt, kui ükski teine religioosne rühmitus seda teeb. Jehoova tunnistajad püüavad kõigiti elada selle nime vääriliselt. (Jes. 43:10–12.) Samuti on nad välja andnud „Uue maailma tõlke”, mida on trükitud rohkem kui 240 miljonit eksemplari. Jumala nimi esineb selles piiblitõlkes väga paljudes kohtades. Lisaks annavad Jumala nime teada meie väljaanded, mis ilmuvad rohkem kui tuhandes keeles. w21.10, lk 20–21, lõigud 9–10

Jehoova lubas iisraellastele, et kui nad aitavad endi seas olevaid vaeseid, tasub ta neile. (5. Moos. 15:10.) Tema suhtumine pole muutunud. Iga kord, kui me mõnda venda või õde aitame, võtab Jehoova seda kui heategu, mis on tehtud talle endale. (Õpet. 19:17.) Seda mõtet kinnitas ka Paulus. Kui ta oli vangis, saatsid filiplased talle abipaki ning ta nimetas seda vastuvõetavaks ohvriks, mis meeldib Jumalale. (Filipl. 4:18.) Vaata oma koguduses ringi ja mõtle, keda sina saaksid aidata. Jehooval on hea meel, kui kasutame oma aega, jõudu, oskusi ja vara usukaaslaste aitamiseks. Seegi on tema silmis püha teenistus. (Jaak. 1:27.) Jehoova teenimine nii, nagu ta seda väärib, nõuab aega ja pingutust, kuid see pole koormav. (1. Joh. 5:3.) See on nii sellepärast, et me armastame Jehoovat ja oma õdesid-vendi. w22.03, lk 24, lõigud 14–15

Enne kui saame usukaaslaste vastu kaastunnet ja hoolivust üles näidata, tuleb meil kõigepealt mõelda, milliste probleemidega nad silmitsi seisavad. Näiteks võib mõnel õel olla tõsine tervisehäda. Ta ei kurda selle üle kunagi, ent ilmselt hindaks ta teiste praktilist abi. Võib-olla oleks tal hea meel, kui keegi aitaks teda toiduvalmistamise või koristamisega. Võtame teise näite. Võib-olla on mõni vend kaotanud töö. Ehk oleks talle abiks väike rahaline toetus, mis aitaks tal uue töökoha leidmiseni hakkama saada. Selline kingitus võib olla ka anonüümne. Me ei peaks ootama, et vennad ja õed tuleksid ise meilt abi paluma. Jehoova eeskujul soovime näidata üles initsiatiivi. Jehoova laseb päikesel tõusta meie heaks iga päev. Ta ei oota, et me seda paluksime. Päike soojendab kõiki, mitte ainult neid, kes on Jumalale selle eest tänulikud. Meie vajaduste eest hoolitsemisega väljendab Jehoova meie vastu oma armastust. Ta on tõesti lahke ja helde Jumal! w21.09, lk 22–23, lõigud 12–13

Jumala truu armastus ajendab teda olema andestav. Kui patustanu kahetseb ja püüab oma tegu mitte enam korrata, ajendab Jumala truu armastus teda patustanule andestama. Taavet ütles Jehoova kohta: „Ta ei tee meile meie patte mööda, ei karista meid meie eksimusi mööda.” (Laul 103:8–11.) Taavet teadis oma kogemusest, kui raske on süükoormat kanda. Ent samuti oli ta kogenud seda, et Jehoova on valmis andestama. Mis ajendab Jehoovat seda tegema? Vastus sellele küsimusele on kirjas tänases päevatekstis. Nagu Taavet oma palves ütles, andestab Jehoova sellepärast, et tal on küllaga truud armastust kõigile, kes tema poole hüüavad. Kui me patustame, siis on kohane tunda kahetsust. See võib ajendada meid paluma andestust ja oma vigu mitte kordama. w21.11, lk 5, lõigud 11–12

Jehoovale on tema nimi tähtis ja ta tahab, et kõik seda austaksid. (Jes. 42:8.) Samas on tema nime juba üle kuue tuhande aasta mustatud. (Laul 74:10, 18, 23.) See sai alguse, kui Kurat, kelle nimi tähendab „laimaja”, Jumalat süüdistas. Ta andis mõista, et Jumal keelab Aadamale ja Eevale midagi head. (1. Moos. 3:1–5.) Sellest ajast peale on Jehoovat süüdistatud, et ta jätab inimesed millestki vajalikust ilma. Jeesus oli väga mures selle pärast, et tema isa nime teotati. Jehooval on õigus valitseda nii taeva kui ka maa üle ja tema valitsemisviis on parim. (Ilm. 4:11.) Saatan on aga püüdnud ingleid ja inimesi veenda, et Jumalal pole õigust valitseda. Peagi saab see vaidlusküsimus lõpliku lahenduse. Kõigile saab selgeks, et Jehoova valitsemisviis on parim ja et vaid tema kuningriik suudab tuua tõelise rahu. w21.07, lk 9, lõigud 5–6

On igati loomulik, et perepea soovib hoolitseda oma pereliikmete toidu, riiete ja peavarju eest. Kas sina oled majanduslikult raskes olukorras? See võib sind kõvasti painata. Ent katsumused annavad meile võimaluse oma usku kasvatada. Pöördu Jehoova poole palves, loe Jeesuse sõnu, mis on kirjas tekstis Matteuse 6:25–34, ja mõtiskle nende üle. Mõtle tänapäeva tublidele jumalateenijatele, kelle elust on näha, et Jehoova hoolitseb nende eest, kes teda kogu südamest teenivad. (1. Kor. 15:58.) See kinnitab sulle, et nagu Jehoova on aidanud neid, nii aitab ta ka sind. Ta teab, mida sa vajad, ja ta teab ka seda, kuidas seda sulle anda. Kui näed ise Jehoova abikätt oma elus, saab sinu usk tugevamaks ja sa suudad tulevikus tulla toime suuremate katsumustega. w21.11, lk 20, lõik 3; lk 21, lõik 6

Paljud kristlased on kogenud vastupanu ja neil on olnud igasuguseid katsumusi. Sellest hoolimata on nad jätkanud kuulutamist. Nad on kõrge eani vastu pidanud, sest tänu lunastusõpetusele on nende usk tugev. Mõtleme näiteks apostel Johannesele. Ta kuulutas tõde Kristuse ja lunastuse kohta rohkem kui 60 aastat. Kui ta oli juba ligi saja-aastane, peeti teda ilmselt nii suureks ohuks Rooma impeeriumile, et ta vangistati ja pagendati Patmose saarele. Mis oli tema kuritegu? Ta rääkis Jumalast ja andis Jeesusest tunnistust. (Ilm. 1:9.) Milline usu ja vastupidavuse eeskuju! Johannes väljendas oma kirjutistes sügavat armastust Jeesuse ja tänutunnet lunastusohvri vastu. Tema kirjutistes on üle saja viite lunastusele ja sellest tulenevatele õnnistustele. (1. Joh. 2:2.) Ilmselgelt pidas Johannes lunastust väga kalliks. w21.04, lk 17, lõigud 9–10

Jehoova soovis, et tema rahvas hooliks puudega inimestest. Näiteks ei tohtinud nad needa kurti, mis muu hulgas võis tähendada ähvardamist või mõnitamist. See oleks olnud väga õel, kuna ta poleks kuulnud, mida öeldi, ega oleks saanud enda kaitseks midagi vastata. Samuti öeldakse päevatekstiks olevas salmis, et pimeda teele ei tohi seada takistust. Ühe teatmeteose järgi koheldi muistses Lähis-Idas puudega inimesi tihtipeale ebaõiglaselt ja õelalt. Keegi võis pimeda teele mingi takistuse seada kas siis põlgusest või et tema kulul nalja teha. Kuid Jehoova õpetas iisraellasi olema kaastundlikud ja kohtlema puudega inimesi lahkelt. w21.12, lk 8–9, lõigud 3–4

Jaakob kartis, et Eesav peab endiselt tema peale vimma. Seepärast rääkis ta sellest Jehoovaga. Seejärel saatis ta Eesavile helde kingituse. (1. Moos. 32:9–15.) Ja lõpuks, kui nad kohtusid, kummardas ta Eesavi ette mitte üks ega kaks, vaid koguni seitse korda. Alandlikkus ja lugupidav hoiak aitasid Jaakobil oma vennaga rahu teha. (1. Moos. 33:3, 4.) See, kuidas Jaakob Eesaviga kohtumiseks valmistus ja mida ta kohtudes tegi, on meile heaks eeskujuks. Kõigepealt palus ta abi Jehoovalt. Seejärel tegutses ta kooskõlas oma palvega ja püüdis vennaga kohtumise võimalikult pingevabaks muuta. Kui nad kokku said, ei hakanud ta enda õigust taga ajama. Tema eesmärk oli teha vennaga rahu. Meilgi tuleks Jaakobi eeskuju järgida. (Matt. 5:23, 24.) w21.12, lk 25, lõigud 11–12

Kui mõtled sellele, et Jeesus suri sinu pattude eest, võid tunda, et sa pole seda väärt. Miks võivad sellised tunded tekkida? Meie ebatäiuslik süda võib meid petta, et me ei vääri Jumala armastust. (1. Joh. 3:19.) Sellisel juhul on meil vaja hoida meeles, et Jumal tunneb meie südant paremini kui me ise. Kuigi meid võivad vaevata negatiivsed tunded, armastab meie taevane isa meid väga ja on valmis meile andestama. Meil on vaja selles veenduda. Selleks on meil tarvis uurida korrapäraselt Jumala sõna, palvetada ning seltsida ustavate Jehoova teenijatega. Miks on see nii tähtis? Nii õpid järjest paremini tundma Jehoova suurepäraseid omadusi. Samuti mõistad, kui väga ta sind armastab. Igapäevane piibli mõtete üle mõtisklemine aitab sul näha asju õiges valguses, seada oma mõistuses ja südames asjad korda. (2. Tim. 3:16.) w21.04, lk 23–24, lõigud 12–13

Tugev usk eeldab enamat kui vaid teadmisi. Õpitu üle tuleb ka mõtiskleda. Toome näiteks 77. laulu kirjutaja. Ta oli ahastuses, kuna talle tundus, et Jehoova on tema ja kogu Iisraeli maha jätnud. Selle tõttu ei saanud ta öösel sõbagi silmale (2.–8. salm). Mida ta tegi? „Ma mõtisklen kõigi su tööde üle, mõlgutan mõtteid su tehtu üle,” ütles ta Jehoovale (12. salm). Laulukirjutaja küll teadis, mida Jehoova oma rahva heaks varasematel aegadel on teinud, kuid mures olles hakkasid teda siiski painama küsimused „Kas Jumal on unustanud olla armuline? Kas ta viha on summutanud ta halastuse?” (9. salm). Kui ta aga mõtiskles Jehoova tegude üle (11. salm) ja selle üle, kuidas neis ilmneb tema halastus ja kaastunne, veendus ta, et Jehoova ei jäta oma rahvast maha (15. salm). w22.01, lk 30, lõigud 17–18

Mida tunneb Jehoova oma ustavate teenijate suhtes, kes on surnud? Ta igatseb neid taas näha. (Iiob 14:15.) Jehoova igatseb kindlasti näha oma sõpra Aabrahami ning Moosest, kellega ta rääkis näost näkku. (2. Moos. 33:11; Jaak. 2:23.) Ja ta tahab kuulda, kuidas Taavet ja teised laulukirjutajad laulavad tema kiituseks kauneid laule. (Laul 104:33.) Kuigi need Jumala sõbrad on surnud, ei ole ta neid unustanud. (Jes. 49:15.) Jehoova mäletab nende kohta igat üksikasja. Ühel päeval äratab Jehoova nad ellu ja tal on taas rõõm kuulda nende palveid ja näha neid teda teenimas. Kui sina oled kaotanud mõne lähedase, siis võivad need mõtted sind lohutada. Jehoova teadis, et pärast Eedeni mässu lähevad olud hullemaks, enne kui need paremaks lähevad. Jumal vihkab kurjust, ebaõiglust ja vägivalda. w21.07, lk 10, lõik 11; lk 12, lõik 12

Kui me armastame oma usukaaslasi, ilmneb sellest meie tänulikkus lunastuse eest. Jeesus andis ju oma elu kõigi meie usukaaslaste eest. Kuna ta oli valmis nende eest surema, näitab see, et ta armastab neid väga. (1. Joh. 3:16–18.) Meie saame väljendada armastust oma õdede ja vendade vastu sellega, et kohtleme neid hästi. (Efesl. 4:29, 31–5:2.) Me aitame neid, kui nad on haiged, kui neil on mõni raske katsumus või kui on juhtunud loodusõnnetus. Aga mida me peaksime tegema siis, kui usukaaslane teeb või ütleb midagi sellist, mis meid ärritab? Kas sul on raske oma usukaaslasele andestada? (3. Moos. 19:18.) Kui on, siis pane tähele järgmist nõuannet: „Sallige üksteist ja andke üksteisele heldelt andeks, kui kellelgi on põhjust kaebuseks teise vastu. Nagu Jehoova on teile heldelt andestanud, nii tehke ka teie.” (Kol. 3:13.) Iga kord, kui oma usukaaslasele andestame, näitame oma taevasele isale, et me tõesti hindame lunastust. w21.04, lk 17–18, lõigud 12–13

Võib-olla me teeme Jehoova teenistuses kõvasti tööd ja aitame paljudel jõuda ristimiseni. Ent me mõistame, et kõik see on võimalik vaid tänu Jehoova toele. Mida rohkem vastutust meil on, seda suurem võimalus on meil Jehoova rahva seas rahu edendada. Meil on hea meel, kui ametisse määratud meeste nõuanded põhinevad Jumala sõnal ja kui nad ei tõmba tähelepanu endale, vaid aitavad teistel kuuletuda Jeesusele. Nii edendavad nad koguduses rahu ja ühtsust. (1. Kor. 4:6, 7.) Igaühel meist on Jumala antud andeid ja võimeid. Võib-olla me tunneme, et meie osa on üsna tähtsusetu. Ent väiksed teod, mis edendavad ühtsust, on nagu õmblusniidid, mis rõivast koos hoiavad. Pingutagem siis selle nimel, et me ei laseks endis kasvada soovil olla teistest parem. Järgigem piibli nõuannet „tehke kõik, mis võimalik, et säilitada ühtsust püha vaimu abil, ja teid ühendagu rahuside”. (Efesl. 4:3.) w21.07, lk 19, lõigud 18–19

Sa võid olla kindel, et näed oma kalleid lähedasi jälle. Jeesuse pisarad tõendavad, kui väga ta ihkab surmaunes olijaid äratada. (Joh. 11:35.) Me saame leinajatele toeks olla. Peale selle et Jeesus koos Marta ja Maarjaga nuttis, ta ka kuulas ja lohutas neid. (Joh. 11:25–27.) Meie võime sedasama teha. Kogudusevanem Dan Austraaliast ütleb: „Kui mu naine suri, vajasin tuge. Mitu abielupaari oli päeval ja ööl valmis mind kuulama. Nad lasid mul leinata ega tundnud mu pisarate pärast ebamugavust. Ja nad aitasid ka muul moel. Näiteks pesid nad mu autot, käisid minu eest poes ja tegid mulle süüa, kui ma ise seda ei suutnud. Nad palvetasid koos minuga tihti. Nad olid tõesti tõelised sõbrad, kellele hädas võib loota.” (Õpet. 17:17.) w22.01, lk 16, lõigud 8–9

Jehoova soovib meile parimat. (Õpet. 4:20–22.) Kui ta manitseb meid kas siis piibli, mõne väljaande või küpse usukaaslase kaudu, tuleks võtta seda kui tõendit tema armastusest. (Heebr. 12:9, 10.) Muidugi tuleks nõu anda ja manitseda võimalikult leebelt ja lahkelt. (Gal. 6:1.) Alati ei pruugi see aga õnnestuda. Kui siis meid häirib, kuidas mingi märkus tehti, oleks tark keskenduda selle sisule, mitte vormile. Abiks on järgmised küsimused. Kuigi väljendusviis jättis soovida, kas öeldus endas on siiski oma iva? Kas võiksin sõnumitooja vigadest mööda vaadata ja keskenduda sõnumile? Tark oleks igast manitsusest midagi kõrva taha panna. w22.02, lk 12, lõigud 13–14

Jehoova teab hästi, et enda muutmine pole kerge ja võtab aega. (Laul 103:13, 14.) Piibli, oma organisatsiooni ja püha vaimu kaudu annab ta meile tarkust, jõudu ja muud abi, mida me selleks vajame. Tee piibli abil kindlaks, mida oleks tarvis enda juures muuta. Piibel on nagu peegel. Seda uurides näed, kas su mõtteviis, kõnepruuk või käitumine vajaks korrigeerimist. (Jaak. 1:22–25.) Ära unusta ka Jehoovat. Tema on alati su kõrval. Ta näeb su südamesse ja teab täpselt, millist abi sa vajad. (Õpet. 14:10; 15:11.) Seega tee endale harjumuseks iga päev palvetada ja piiblit uurida. Usalda Jehoova moraalinorme. Kõik, mida Jehoova meilt ootab, on meile endale hea. Tema normide järgi elamine annab meile eneseväärikuse ja elumõtte ning teeb meid tõeliselt õnnelikuks. (Laul 19:7–11.) w22.03, lk 4, lõigud 8–10

Piibel nimetab telkpühamu ja selle sisustuse valmistamist pühaks tööks. (2. Moos. 36:1, 4.) Ka tänapäeval on Jehoova teenimisega seotud ehitustöö püha teenistus. Paljud vennad ja õed töötavad ennastsalgavalt meie hoonete ehitustel ning nad on tõesti kiitust väärt. Kuigi ehitustööle kulub palju aega, teevad nad ka tublisti kuulutustööd ja paljud neist soovivad olla pioneerid. Kui nad vastavad nõuetele, ei peaks kogudusevanemad kõhklema nende soovi rahuldamast. Nii näitavad vanemad, et mõistavad, kui väärtuslikku tööd need vennad ja õed teevad. Ja me kõik saame olenemata oma oskustest kaasa lüüa meie koosolekupaikade koristus- ja hooldustöödes. w22.03, lk 22, lõigud 11–12