Märts

Lambad mõistujutus, mis on kirjas tekstis Matteuse 25:31–36, on lõpuajal elavad teised lambad ehk maise lootusega kristlased. Nad toetavad truult Kristuse võitud vendi, eeskätt sellega, et aitavad neil teha üleilmset kuulutus- ja õpetustööd. (Matt. 24:14; 28:19, 20.) Igal aastal enne mälestusõhtut osalevad maise lootusega kristlased hoogtöös, mille käigus kutsutakse inimesi mälestusõhtule. Samuti aitavad nad mälestusõhtut korraldada, nii et see toimuks igas koguduses üle kogu maailma. Teistel lammastel on rõõm Kristuse vendi neil viisidel toetada. Nad teavad, et Jeesus suhtub sellesse, mis nad tema vendade heaks teevad, otsekui oleks see tehtud talle endale. (Matt. 25:37–40.) w22.01, lk 22, lõigud 11–12

Jeesusel oli kahju pidalitõbisest ning ta tundis kaasa rasket haigust põdevale naisele ja neile, kes olid kaotanud oma lähedase. Kui me jäljendame Jeesuse omadusi ja seda, kuidas ta teisi kohtles, siis jäljendame ka Jehoovat. (Mark. 1:40, 41; 5:25–34; Joh. 11:33–35.) Mida sarnasemaks me Jehoovaga saame, seda lähedasemad me temaga oleme. Kui käime Jeesuse jälgedes, ei lase me sel kurjal maailmal takistada end Jehoovat teenimast. Oma maapealse elu lõpus ütles Jeesus: „Mina olen maailma ära võitnud!” (Joh. 16:33.) Ta mõtles seda, et ta polnud lasknud end mõjutada selle maailma mõtteviisist, eesmärkidest ja toimimisviisidest. Jeesus ei unustanud kunagi, miks ta oli maa peale saadetud: et pühitseda Jehoova nime. Kuidas on lood meiega? Praeguses maailmas on palju asjaolusid, mis võivad meil takistada Jehoova teenimist. Ent kui me keskendume Jeesuse eeskujul Jehoova tahte täitmisele, siis me võidame maailma ära. (1. Joh. 5:5.) w21.04, lk 3–4, lõigud 7–8

Paulus teadis hästi Jeesuse tõotust, et igaüks, kes temasse usub, saab igavese elu. (Joh. 3:16; Rooml. 6:23.) Paulus kahtlemata uskus lunastusse. Ta oli veendunud, et Jehoova on valmis andestama ka neile, kes teevad ränga patu, kuid siis tehtut kahetsevad. (Laul 86:5.) Paulus uskus, et Jumal armastab teda väga, sest ta teadis, et Jumal oli lasknud Jeesusel tema eest surra. Ta ütles: „Ma [elan] usus Jumala pojasse, kes armastusest minu vastu andis end minu eest.” (Gal. 2:20.) Paulus ei seadnud Jumala armastusele mingeid piire ega mõelnud, et Jumal armastab küll tema vendi, kuid vaevalt teda ennast. Ta kirjutas roomlastele: „Kristus suri meie eest, kui me olime veel patustajad.” (Rooml. 5:8.) Tõepoolest, Jumala armastusel pole mingeid piire. Paulus mõistis, et Jehoova armastus on väga tugev. Ta teadis, kui kannatlikult oli Jehoova tegelenud Iisraeli rahvaga. w21.04, lk 22, lõigud 8–10

Kui juhatad piibliuurimist, aita oma piibliõpilasel Jehoovat armastama hakata. Kuidas seda teha? Otsi võimalusi, et pöörata tähelepanu Jehoova omadustele. Las su õpilane näeb, et Jehoova on õnnelik Jumal, kes toetab neid, kes teda armastavad. (1. Tim. 1:11; Heebr. 11:6.) Näita õpilasele, et õpitu ellurakendamine tuleb talle kasuks ja et seeläbi saab ta tunda Jehoova armastust. (Jes. 48:17, 18.) Mida tugevamaks muutub õpilase armastus Jehoova vastu, seda rohkem on ta ajendatud oma elus muudatusi tegema. Et edeneda ristimiseni, tuleb piibliõpilasel tuua ohvreid. Mõnel juhul võib see olla seotud materiaalse varaga. Paljudel on vaja lõpetada sõprussuhted nendega, kes ei armasta Jehoovat. On neid, kelle hülgavad pereliikmed, kes ei salli Jehoova tunnistajaid. Jeesus lubas, et need, kes saavad tema jüngriteks, ei pea pettuma. Jehoova tasub neile rikkalikult, andes neile armastava usupere. (Mark. 10:29, 30.) w21.06, lk 4, lõigud 8–9

Apostel Paulus võrdles inimeste õpetamist taime kasvatamisega. Ta andis mõista, et me peame tegema midagi rohkemat, kui vaid istutama. Ta ütles korintlastele: „Mina istutasin, Apollos kastis ... teie olete Jumala põllumaa.” (1. Kor. 3:6–9.) Jumala kaastöölistena me mitte ainult ei istuta, vaid ka kastame ja jälgime regulaarselt taime kasvu. Samas me mõistame, et Jumal on see, kes annab kasvu. Meil on imeline võimalus kuulutada ja inimesi õpetada. See töö toob palju rõõmu. Paulus, kes aitas paljudel Tessaloonikas saada Jeesuse jüngriteks, väljendas oma tundeid, öeldes: „Kes on meie lootus, rõõm ja aupärg meie isanda Jeesuse ees tema kohaloleku ajal? Kas mitte teie? Jah, teie olete meie au ja rõõm.” (1. Tess. 2:19, 20; Ap. t. 17:1–4.) w21.07, lk 3, lõik 5; lk 7, lõik 17

Jehoova on igaüht meist enda juurde tõmmanud. (Joh. 6:44.) Mõtle korraks, mida see tähendab. Jehoova jälgis hoolega miljardeid inimesi. Ta vaatas sind ja nägi sinus midagi väärtuslikku: sinu siirast südant, kus võib hakata võrsuma armastus tema vastu. (1. Ajar. 28:9.) Jehoova tunneb, mõistab ja armastab sind. Kas pole julgustav? Jehoova hoolib ka kõigist sinu kristlikest vendadest-õdedest. Selle näitlikustamiseks võrdles Jeesus Jehoovat karjasega. Mida teeb karjane, kui üks tema sajast lambast kaotsi läheb? Ta jätab üheksakümmend üheksa lammast mägedele ja läheb seda ühte eksinut otsima. Kui ta lamba üles leiab, ei ole ta tema peale vihane, vaid hoopis rõõmustab. Mis on selle loo mõte? Jehoovale on kallis iga tema teenija. Jeesus ütles: „Mu isa, kes on taevas, ei taha, et ükski neist väikestest hukkuks.” (Matt. 18:12–14.) w21.06, lk 20, lõigud 1–2

Kui mõtiskleme selle üle, kui väga Jehoova meid armastab, saame temaga lähedasemaks ja meie armastus tema vastu kasvab. (Rooml. 8:38, 39.) Me saame ka indu käia Jeesuse jälgedes. (1. Peetr. 2:21.) Mälestusõhtule eelnevatel päevadel on meil tavaks lugeda piiblist Jeesuse maise elu viimasest nädalast, tema surmast ja ülesäratamisest. Ja mälestusõhtukõne veel omakorda rõhutab Jeesuse armastust meie vastu. (Efesl. 5:2; 1. Joh. 3:16.) Jeesuse ennastsalgavusest lugemine ja selle üle mõtisklemine ajendab meid „elama nii, nagu tema on elanud”, ning me tahame veelgi enam olla sellised, keda Jumal armastab. (1. Joh. 2:6; Juuda 20, 21.) Olla selline, keda Jumal armastab, tähendab talle kõiges kuuletuda ning püüda alati tema nime pühitseda ja tema südant rõõmustada. (Õpet. 27:11; Matt. 6:9; 1. Joh. 5:3.) Mälestusõhtu tugevdab meie soovi öelda iga oma elupäevaga Jehoovale: „Ma tahan olla selline, keda sa armastad, ja seda igavesti.” w22.01, lk 23, lõik 17; lk 25, lõigud 18–19

Jehoova on andnud meile tahtevabaduse. Meil on võimalik valida, kuidas me oma elu elame. Kui otsustame teenida Jehoovat, toob see talle rõõmu. (Laul 84:11; Õpet. 27:11.) Samuti võimaldab tahtevabadus meil teha palju muidki häid otsuseid. Me saame võtta eeskujuks Jeesust, kui seame teiste huvid enda omadest ettepoole. Kord, kui Jeesus ja tema apostlid olid väga väsinud, läksid nad ühte kõrvalisse paika, et veidi puhata. See neil aga ei õnnestunud. Rahvahulk leidis nad üles ja soovis, et Jeesus neid õpetaks. Jeesus ei ärritunud selle peale. Mida ta ette võttis? Ta tundis inimestele kaasa ja hakkas neile paljusid asju õpetama. (Mark. 6:30–34.) Kui me ohverdame Jeesuse kombel oma aega ja jõudu teiste aitamiseks, toob see au meie taevasele isale. (Matt. 5:14–16.) w21.08, lk 3, lõigud 7–8

Jehoovale meeldib mitmekesisus. See on ilmne, kui mõtleme tema imelisele loomistööle, sealhulgas inimestele. Igaüks meist on ainulaadne. Jehoova ei võrdle sind kunagi kellegi teisega. Ta uurib sinu südant ja sisimaid mõtteid. (1. Saam. 16:7.) Ta teab sinu tugevaid ja nõrku külgi ning seda, millistes oludes sa oled üles kasvanud. Jehoova ei oota sinult midagi rohkemat, kui sa suudad teha. Me peaksime püüdma suhtuda endasse nii, nagu Jehoova meisse suhtub. See aitab meil olla tasakaalukad ja mitte mõelda endast liiga palju ega liiga vähe. (Rooml. 12:3.) Muidugi tasub meil õppida headest eeskujudest. (Heebr. 13:7.) Näiteks võime näha, kuidas mõnel vennal või õel läheb kuulutustööl hästi. Võib-olla saame temalt midagi üle võtta, et ka ise kuulutustööl tõhusamad olla. (Filipl. 3:17.) On aga suur vahe, kas võtame kellestki eeskuju või võrdleme end temaga, et mõõta enda väärtust. w21.07, lk 20, lõigud 1–2

Sa saad kasvatada oma usku loojasse, kui vaatled hoolega loomi, taimi ja tähti. (Laul 19:1.) Mida rohkem sa loomistööd uurid, seda tugevamaks kasvab su veendumus, et Jehoova on looja. Mõtle loomistööd uurides sellele, mida see õpetab sulle meie looja kohta. (Rooml. 1:20.) Näiteks annab Päike meile eluks vajalikku valgust ja soojust. Kuid Päikeselt lähtub ka ohtlik ultraviolettkiirgus. Me vajame selle eest kaitset ja see on meil olemas. Maakera ümber on kaitsekilp. See on osoonikiht, mis seda kiirgust filtreerib. Mida tugevam on ultraviolettkiirgus, seda tihedamaks muutub osoonikiht. Kas pole tõsi, et sellisel süsteemil peab olema keegi armastav ja intelligentne looja? w21.08, lk 17, lõigud 9–10

Kui inimene on ristitud, tuleb meil ka edaspidi teda armastada ja temast lugu pidada. (1. Joh. 4:20.) Mida see hõlmab? Näiteks tuleks meil kaaskristlasi usaldada. Me ei tohiks omistada neile halbu motiive. Tahame hoopis suhtuda oma vendadesse-õdedesse austusega ja pidada neid endast ülemaks. (Rooml. 12:10; Filipl. 2:3.) Ja tegelikult tuleks meil olla halastav ja lahke kõigi inimeste vastu. Kui me tahame kuuluda Jehoova rahva hulka, tuleb meil piibli nõuandeid ellu rakendada. Näiteks ütles Jeesus, et me peame olema halastavad ja lahked kõigi inimeste, isegi oma vaenlaste vastu. (Luuka 6:32–36.) Seda ei pruugi alati olla kerge teha. Meid aitab see, kui õpime mõtlema ja tegutsema nii nagu Jeesus. Kui teeme oma parima, et võtta Jeesusest eeskuju ja kuuletuda Jehoovale, siis tõendame sellega, et soovime kuuluda Jehoova perre igavesti. w21.08, lk 6, lõigud 14–15

Õpi toetuma Jehoovale. Ta on lubanud, et kui anname talle oma parima, siis kallab ta meile õnnistusi. Piiblis on hulgaliselt näiteid inimestest, kes tegid Jehoova teenistuses kõvasti tööd. Paljudel juhtudel pidid nad ise astuma esimese sammu, enne kui said Jehoovalt õnnistusi. Näiteks lahkus Aabraham oma kodust, teadmata, kuhu ta läheb, ja alles siis Jehoova õnnistas teda. (Heebr. 11:8.) Jaakob sai erilise õnnistuse osaliseks alles siis, kui ta oli ingliga maadelnud. (1. Moos. 32:24–30.) Kui Iisraeli rahvas oli sisenemas tõotatud maale, oli neil võimalik minna läbi Jordani jõe alles siis, kui preestrid olid vette astunud. (Joosua 3:14–16.) Sa võid õppida ka tänapäeva jumalateenijatelt, kes on toetunud Jehoovale ja suurendanud oma panust tema teenistuses. w21.08, lk 29–30, lõigud 12–14

Teie, eakad vennad ja õed, teate, kuidas varem asju tehti, aga näete ka vajadust harjuda muutuvate oludega. Teie, eakad, kes olete hiljuti ristitud, saate samuti teistega palju jagada. Nooremad kuulavad kindlasti hea meelega teie elutarkusi. Kui te jagate teistega oma kogemusi, õnnistab Jehoova teid rikkalikult. (Luuka 6:38.) Kui eakad ja noored saavad omavahel lähedasemaks, on neil võimalik üksteist toetada. (Rooml. 1:12.) Kummalgi grupil on midagi, mida teisel ei ole. Eakatel on tarkus ja aastatega saadud kogemused. Noortel on energia ja jõud. Kui noored ja eakad teevad head koostööd, toovad nad kiitust meie taevasele isale ja on õnnistuseks tervele kogudusele. w21.09, lk 8, lõik 3; lk 12–13, lõigud 17–18

Miks põlgasid paljud Jeesuse ära seepärast, et ta suri piinapostil? Sellise hukkamisviisi tõttu oli ta nende silmis kurjategija ja patustaja, mitte messias. (5. Moos. 21:22, 23.) Need juudid, kes Jeesuse ära põlgasid, keeldusid tunnistamast, et ta on süütu, et tema vastu on esitatud valesüüdistusi ja et teda koheldakse ebaõiglaselt. Õiglusest ei hoolinud ka need, kes tema üle kohut mõistsid. Juudi ülemkohus aeti kiiruga kokku ja kohtuprotsess polnud seaduslik. (Luuka 22:54; Joh. 18:24.) Selle asemel et uurida erapooletult Jeesuse vastu esitatud süüdistusi, otsisid kohtunikud valetunnistust, et nad saaksid ta hukata. (Matt. 26:59; Mark. 14:55–64.) Pärast seda, kui Jeesus surmast üles äratati, andsid ebaõiglased kohtunikud hauakoobast valvanud Rooma sõduritele rohkelt hõbetükke, et nad levitaksid valejuttu selle kohta, miks hauakoobas oli tühi. (Matt. 28:11–15.) w21.05, lk 11, lõigud 12–13

Jehoova oleks võinud sellele mandunud maailmale ükskõik millal lõpu teha, aga see on hea, et ta on olnud kannatlik. Kõik Aadama ja Eeva järeltulijad on ebatäiuslikud, aga Jehoova armastab neid ja hoolib nendest. (1. Joh. 4:19.) Ta on seadnud aja, mil ta lõpetab kõik hädad, mis inimkonda vaevavad. Tema armastus ajendab ka meid vastu pidama nii kaua kui tarvis. Jehoova on vastupidavuses parim eeskuju. Jeesus toimis oma isa eeskuju järgi. Inimesena talus ta kannatlikult vaenulikke sõnu ja häbi ning pidas vastu piinapostil. (Heebr. 12:2, 3.) Jehoova eeskuju andis Jeesusele kindlasti jõudu, et vastu pidada. See annab jõudu ka meile. w21.07, lk 12, lõigud 15–17

Me kogeme Jehoova halastust iga päev. (Laul 103:10–14.) Ka Jeesus oli oma jüngrite vastu halastav ja andestav, ehkki nad olid ebatäiuslikud ja tegid vigu. Jeesus oli valmis isegi oma elu andma, et meil oleks võimalik patud andeks saada. (1. Joh. 2:1, 2.) Meievaheline armastus tugevneb, kui anname üksteisele heldelt andeks. (Efesl. 4:32.) Muidugi võib andestamine nõuda vahel suurt eneseületust. Üks õde tundis, et talle oli abiks artikkel „Andke üksteisele heldelt andeks”. Ta kirjutab: „Selles selgitati, et andestamine ei tähenda kellegi vale käitumise heakskiitmist või selle tagajärgedele läbi sõrmede vaatamist. Andestamine tähendab seda, et me lakkame kandmast pahameelt teiste peale nende väärtegude pärast ning säilitame oma sisemise rahu.” Kui andestame oma vendadele ja õdedele südamest, näitame sellega armastust nende vastu ja võtame eeskuju oma isast Jehoovast. w21.09, lk 23–24, lõigud 15–16

Jeesus armastas tõde, see tähendab tõde Jumala ja tema eesmärkide kohta. Ta ka elas kooskõlas tõega ning tegi seda teistele teatavaks. (Joh. 18:37.) Samuti armastasid tõde Jeesuse jüngrid. (Joh. 4:23.) Apostel Peetrus rääkis kristlikust usust kui tõeteest. (2. Peetr. 2:2.) Tänu tõearmastusele ei võtnud algkristlased omaks õpetusi, pärimusi ja mõtteviisi, mis polnud tõega kooskõlas. (Kol. 2:8.) Ka tänapäeval käivad tõelised kristlased tõeteel, hoides kõvasti kinni Jumala sõna põhimõtetest. (3. Joh. 3, 4.) Jehoova tunnistajad ei väida, et nad saavad täielikult aru kõigest, mis on piiblis kirjas. Vahel on Jehoova rahval olnud tarvis muuta oma arusaamu ja organisatsioonilisi toimimisviise ning nad pole kõhelnud seda teha. w21.10, lk 21–22, lõigud 11–12

Nagu müür kaitses muistse linna elanikke vaenlaste eest, nii kaitseb Jehoova truu armastus meid selle eest, mis võib kahjustada meie suhteid temaga. Lisaks ajendab truu armastus Jehoovat meid enda ligi tõmbama. (Jer. 31:3.) Laulukirjutaja Taavet kasutas veel üht kõnekujundit, et kirjeldada seda, kuidas Jehoova oma rahvast kaitseb. Ta kirjutas: „Jumal on mu kindel varjupaik, Jumal, kes osutab mulle truud armastust.” Samuti ütles ta Jehoova kohta: „Tema on mu truu armastus, mu kindlus, mu kindel varjupaik ja päästja, mu kilp ja see, kelle juures ma varju otsin.” (Laul 59:17; 144:2.) Miks võrdles Taavet Jehoova truud armastust varjupaiga ja kindlusega? Ükskõik kus me ka ei elaks, niikaua kui me oleme Jehoova teenijad, kaitseb ta meid kõige eest, mis võiks kahjustada meie suhteid temaga. w21.11, lk 6, lõigud 14–15

Kord jäid Jeesus ja tema jüngrid merel tormi kätte. Jeesus kasutas seda olukorda, et aidata neil mõista, mis vallas neil tuleks oma usku kasvatada. (Matt. 8:23–26.) Kui torm tõusis ja lained lõid üle paadi, magas Jeesus rahulikult. Hirmunud jüngrid ajasid ta üles ja palusid, et ta päästaks nad. Seepeale manitses Jeesus neid lahkelt: „Miks te kartma lõite, te nõrgausulised?” Kas sinu elus on praegu tormine aeg? Võib-olla on selle põhjustanud mõni loodusõnnetus. Või siis on tegemist piltliku tormiga, näiteks tõsise haigusega, mis tekitab sinus meelehärmi ja ebakindlust. Muremõtteid võib pähe tulla, kuid ära lase neil nõrgestada oma usaldust Jehoova vastu. Palveta tungivalt ja püsi tema ligi. Tugevda oma usku nii, et mõtiskled selle üle, kuidas Jehoova sind varem on aidanud. (Laul 77:11.) Võid olla kindel, et ta ei hülga sind ei praegu ega ka edaspidi. w21.11, lk 22, lõigud 7, 10

Mõni tolle aja iisraellane võis mõelda, et kuna ta ei võta iialgi midagi, mis talle ei kuulu, siis peab ta sellest käsust kinni. Kuid varastamine võib hõlmata ka midagi muud. Näiteks kaupmees, kes pettis ostjaid ebatäpse kaalu ja mõõdunõu abil, sisuliselt varastas nendelt. 3. Moosese 19:13 lisab: „Te ei tohi kelleltki midagi välja petta.” Kui keegi ajas äri ebaausal viisil, näiteks pettis kelleltki midagi välja, oli see tegelikult varastamine. Niisiis aitab 3. Moosese raamat meil mõista kaheksanda käsu taga olevat põhimõtet ja olla kõiges aus. Meil oleks hea mõelda, kuidas Jehoova suhtub ebaaususse ja varastamisse ning millised on meie äritavad ja tööharjumused. w21.12, lk 9–10, lõigud 6–8

Oma isiklikes palvetes oleks hea mainida ka vigu, mis sa päeva jooksul oled teinud, ja paluda Jehoovalt andestust. Ent kui tegemist on mõne ränga patuga, tuleks abi otsida kogudusevanematelt. Nad on valmis sind kuulama ja annavad sulle Jumala sõna alusel nõu. Nad palvetavad koos sinuga, et Jehoova rakendaks sinu puhul Jeesuse lunastusohvrit ja et sinu suhted Jehoovaga saaksid korda. (Jaak. 5:14–16.) Samuti oleks hea mõtiskleda lunastuse üle. Jumala poja kannatustele mõtlemine võib sulle haiget teha. Ent mida rohkem sa lunastusele mõtled, seda enam kasvab sinu armastus Jeesuse ja meie taevase isa vastu. Igal aastal saame kasvatada oma tänutunnet lunastuse vastu, kui viibime Jeesuse surma mälestusõhtul ja kutsume sinna ka teisi. On suur au, et võime rääkida teistele Jumala pojast. w21.04, lk 18–19, lõigud 13–16

Jeesus tegutses teiste heaks ka siis, kui ta oli väsinud. Kord oli Jeesus terve öö palvetanud. Järgmisel päeval tuli tema juurde suur hulk rahvast. Pole kahtlustki, et Jeesus oli väga väsinud. Kui ta aga rahvahulki ja nende seas olevaid vaeseid ja haigeid nägi, hakkas tal neist kahju. Ta tegi nad kõik terveks ja pidas ka kõigi aegade võimsaima kõne – mäejutluse. (Luuka 6:12–20.) Peale selle ohverdas Jeesus teiste heaks oma aega. Meenutagem, mis toimus, kui ta oli just teada saanud, et tema sõber Ristija Johannes on hukatud. Piibel ütleb: „Seda kuulnud, lahkus Jeesus sealt ja läks paadiga kõrvalisse paika, et olla omaette.” (Matt. 14:10–13.) Kui ta sellesse paika jõudis, ootas teda juba suur hulk inimesi. (Mark. 6:31–33.) Kuidas Jeesus reageeris? Kui ta nägi, et inimesed vajavad hingekosutust, ei kõhelnud ta seda neile pakkuda. Ta ohverdas meeleldi teiste heaks aega, mida oli varunud omaette olemiseks. (Luuka 9:10, 11.) w22.02, lk 21, lõigud 4, 6

Mida ette võtta, kui märkame, et oleme kellelegi haiget teinud? Meil tuleks rääkida sellest Jehoovaga ja paluda, et ta aitaks meil rahu teha. Samuti võiksime analüüsida oma suhtumist. Näiteks võiksime mõelda, kas oleme valmis uhkuse alla neelama ja vabandust paluma ning mida Jehoova ja Jeesus tahaksid, et me selles olukorras teeksime. See võib anda meile jõudu ja tahtmist teha seda, mis on õige. Kui läheme kellegagi erimeelsusi lahendama, tuleks meil olla alandlik. (Efesl. 4:2, 3.) Meie eesmärk pole teha kindlaks, kellel on õigus, vaid saada usukaaslasega suhted korda. (1. Kor. 6:7.) w21.12, lk 25–26, lõigud 13–16

Jeesus tundis südamevalu, kuna ta teadis, et enamik inimesi ei võta kuningriigisõnumit kuulda. Seetõttu pidi Jeruusalemm hävitatama ja juudid, kes ellu jäävad, vangi võetama. (Luuka 21:20–24.) Kahjuks just nii ka läks. Kas ka sinu kandis suhtuvad inimesed kuningriigisõnumisse ükskõikselt? Kui nii, siis mida sa võid Jeesuse pisaratest õppida? Jehoova hoolib inimestest. Jeesuse pisarad näitavad, kui väga Jehoova inimesi armastab. „Ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid soovib, et kõik oma patte kahetseksid.” (2. Peetr. 3:9.) Meie saame väljendada ligimesearmastust järjekindla ja ennastsalgava kuulutustööga. (Matt. 22:39.) w22.01, lk 16, lõigud 10–12

Kui me mõtiskleme selle üle, mida Jehoova on teinud oma rahva ja ka meie heaks isiklikult, saab meie usk tugevamaks. Mis kõige tähtsam, meie armastus Jehoova vastu kasvab. Rohkem kui miski muu ajendab just armastus meid Jehoovale kuuletuma, talle meeldimiseks ohvreid tooma ja mistahes katsumustes vastu pidama. (Matt. 22:37–39; 1. Kor. 13:4, 7; 1. Joh. 5:3.) Pole midagi paremat kui lähedane sõprus Jehoovaga! (Laul 63:1–7.) Palvetamine, piibliuurimine ja mõtisklemine kuuluvad püha teenistuse hulka. Otsi siis võimalusi Jehoovaga omavahel olla, nagu seda tegi Jeesus, kõrvalda kõik häirivad tegurid ja palu, et Jehoova aitaks sul keskenduda. Kui kasutame praegu aega parimal viisil, kingib Jehoova meile tulevikus aega terve igaviku. (Mark. 4:24.) w22.01, lk 30–31, lõigud 18–20

Mõtetest sünnivad teod. Jeesus ütles, et valed mõtted võivad viia tõsiste pattudeni. (Matt. 5:21, 22, 28, 29.) Seega, kui soovime Jehoovale meeldida, on väga oluline sobimatud mõtted kiiresti peast välja heita. Jeesus ütles veel: „Mis suust välja tuleb, lähtub südamest.” (Matt. 15:18.) Kõnepruuk räägib inimese kohta nii mõndagi. Näiteks küsi endalt: „Kas ma räägin tõtt ka siis, kui kannatan selle tõttu kahju? Kuidas ma abieluinimesena suhtlen vastassugupoolega, kas kipun flirtima? Milline on minu suhtumine siivututesse juttudesse ja naljadesse? Kui keegi mind ärritab, siis kas suudan talle rahulikult vastata?” Kui oleme sobimatust kõnepruugist lahti saanud, on palju kergem ka vana isiksust seljast võtta. w22.03, lk 5, lõigud 12–14

Need, kel on kombeks nõu küsida, langetavad tavaliselt targemaid otsuseid ja on küpsemad kui need, kes seda kunagi ei tee. Ära siis kõhkle nõu küsimast. Mõtleme mõnele olukorrale, kus hea nõu ära kulub. Õde kutsub piibliuurimisele kaasa kogenud kuulutaja ja küsib talt pärast, mida ta võiks õpetajana paremini teha. Noor vallaline õde küsib küpsema õe arvamust pükste kohta, mida ta soovib osta. Vend, kes hakkab pidama oma esimest avalikku kõnet, palub kogenud kõnepidajat, et see annaks talle pärast selle kuulamist ausat tagasisidet. Sedasama võib teha ka vend, kes on juba aastaid kõnesid pidanud. (Õpet. 19:20.) w22.02, lk 13, lõigud 15–17

Jehoova armastab meid ja ta hoolitseb meie eest, nagu ta hoolitses ka Jeesuse eest tema maise teenistuse ajal. (Joh. 5:20.) Ta hoolitses kõigi tema vaimsete, emotsionaalsete ja füüsiliste vajaduste eest. Jehoova väljendas armastust oma poja vastu ka sõnadega. (Matt. 3:16, 17.) Jeesus ei tundnud end kunagi üksi jäetuna, sest ta võis alati arvestada oma taevase isa abiga. Nagu Jeesus, oleme meiegi saanud tunda Jehoova armastust. Jehoova on tõmmanud meid enda ligi ja andnud meile sooja üksmeelse usupere, kust me leiame kosutust. (Joh. 6:44.) Ta varustab meid ka rikkaliku vaimse toiduga ja aitab meil hoolitseda meie igapäevaste materiaalsete vajaduste eest. (Matt. 6:31, 32.) Kui mõtiskleme selle üle, kuidas Jehoova meid armastab, kasvab meie armastus tema vastu. w21.09, lk 22, lõigud 8–9

Milline oli sinu elu enne, kui sa hakkasid Jehoova tunnistajatega piiblit uurima? Paljud meist ei taha oma minevikule mitte mõeldagi. Meie isiksust ja hoiakuid vormis Saatana maailma arusaam õigest ja valest. Nagu piibel ütleb, olime „ilma lootuse ja Jumalata selles maailmas”. (Efesl. 2:12.) Piiblit uurides oled aga teada saanud, et sul on taevane isa Jehoova, kes sind väga armastab. Samuti oled õppinud, et selleks, et Jehoovale meelepärane olla ja tema pere liikmeks saada, on sul tarvis hakata elama tema normide järgi. Selleks aga tuleb muuta oma eluviisi, hoiakuid ja isiksust. (Efesl. 5:3–5.) Kuna Jehoova on meie taevane isa ja looja, on tal õigus öelda, kuidas me peaksime elama. Ja ta on öelnud, et enne kui laseme end ristida, peame võtma seljast „vana isiksuse koos selle teguviisidega”. w22.03, lk 2, lõigud 1–3

Teised lambad on nagu pulmakülalised, kes ei osale tseremoonias, kuid elavad sündmusele kaasa. Mälestusõhtu annab neile hea võimaluse oma lootuse üle mõtiskleda. Tegelikult kõne, mida mälestusõhtul esitatakse, räägibki enamjaolt sellest, mida Kristus ja tema 144 000 kaasvalitsejat tuhandeaastase valitsuse ajal inimeste heaks teevad. Näiteks aitavad nad maa paradiisiks muuta ja inimestel täiuslikuks saada. Teised lambad, kes mälestusõhtul kohal viibivad, mõtlevad vaimustusega sellele, kuidas nad uues maailmas näevad koos oma lähedastega nende piibli ennustuste täitumist, mis on kirjas tekstides Jesaja 35:5, 6, 65:21–23 ja Ilmutus 21:3, 4. Selline mõtiskelu muudab nende lootuse säravamaks ja tugevdab nende otsusekindlust jääda Jehoovale lõpuni ustavaks. (Matt. 24:13; Gal. 6:9.) w22.01, lk 21, lõigud 5–7

Mis on lunastus? See on hind, mida Jeesus maksis, et osta tagasi see, mille Aadam oli kaotanud. (1. Kor. 15:22.) Miks me vajame lunastust? Sest Jehoova õiguspõhimõte, mis on kirjas Moosese seaduses, nõudis, et elu vastu tuleb anda elu. (2. Moos. 21:23, 24.) Aadam kaotas oma täiusliku inimelu. Et seda korvata, andis Jeesus oma täiusliku inimelu. (Rooml. 5:17.) Nii sai temast Igavene Isa kõigile neile, kes usuvad tema lunastusohvrisse. (Jes. 9:6; Rooml. 3:23, 24.) Suurest armastusest oma taevase isa ja meie vastu oli Jeesus valmis ohverdama oma elu. (Joh. 14:31; 15:13.) Armastus ajendas Jeesust jääma laitmatuks kuni oma maise elu lõpuni ja viima täide Jumala tahte. Tänu tema lunastusohvrile täitub Jehoova algne eesmärk inimkonna ja maaga. w21.04, lk 14, lõigud 2–3