Aprill

Jeesus andis meie eest elu just armastuse pärast. (Joh. 15:13.) Me ei suuda Jehoovale ja Jeesusele nende headuse eest kunagi tasuda, kuid me saame väljendada tänulikkust sellega, kuidas me oma elu elame. (Kol. 3:15.) Võitutel on tänu lunastusele võrratu tulevikulootus. (Matt. 20:28.) Kuna nad usuvad Kristuse ohvrisse, on Jehoova nad õigeks mõistnud ja lapsendanud. (Rooml. 5:1; 8:15–17, 23.) Ka teised lambad on tänu usule Kristuse ohvriverre Jumala ees puhtad ja neil on lootus elada üle suur viletsus. (Ilm. 7:13–15.) Mälestusõhtul käimisega tõendavad nii võitud kui ka teised lambad, et nad mõistavad lunastuse väärtust ja on selle eest tänulikud. w22.01, lk 22–23, lõigud 14–15

Jeesus tembeldati jumalateotajaks ehk kellekski, kes ei austa Jumalat ega Jumala nime. (Matt. 26:64–66.) Selline alatu süüdistus tegi Jeesusele nii palju haiget, et ta lootis, et ta isa säästab teda sellest alandusest. (Matt. 26:38, 39, 42.) Jeesus pidi rippuma posti küljes, et vabastada juudid needusest. (Gal. 3:10.) Juudid sattusid needuse alla, sest nad olid tõotanud täita Jumala seadust, kuid ei teinud seda. Seega oli neil lisaks Aadamalt päritud surmale peal ka see needus. (Rooml. 5:12.) Jumala seadus ütles, et kes teeb surmaväärt pattu, tuleb hukata. Pärast võidi ta keha panna posti külge rippuma. (5. Moos. 21:22, 23; 27:26.) Posti küljes rippumisega võttis Jeesus juutidele pandud needuse enda peale ja see võimaldas neil saada kasu tema lunastusohvrist. w21.04, lk 16, lõigud 5–6

Püüa ette kujutada Jeesuse maise elu viimast päeva. Rooma sõdurid piitsutavad teda. (Matt. 26:52–54; Joh. 18:3; 19:1.) Sõdurid kasutavad piitsa, mis rebib haavad Jeesuse kehasse. Hiljem panevad nad tema veritsevale seljale raske palgi. Jeesus hakkab seda oma hukkamispaiga poole vedama, kuid peagi tema jõud raugeb ja palk pannakse ühe teise mehe selga. (Matt. 27:32.) Kui Jeesus hukkamispaika jõuab, naelutavad sõdurid ta käsi- ja jalgupidi postile. Tema keharaskus rebestab haavu. Jeesuse sõbrad on ahastuses ja ta ema nutab, kuid juudi ülemad mõnitavad Jeesust. (Luuka 23:32–38; Joh. 19:25.) Järgneb mitu piinarikast tundi. Jeesuse süda ja kopsud on suure pinge all ja hingamine muutub üha raskemaks. Vahetult enne surma lausub ta oma viimase palve. Ta langetab pea ja sureb. (Mark. 15:37; Luuka 23:46; Joh. 10:18; 19:30.) See oli aeglane, piinarikas ja alandav surm. w21.04, lk 16, lõik 4

Jeesus rääkis 11-le ustavale apostlile kahest lepingust: uuest lepingust ja kuningriigilepingust. (Luuka 22:20, 28–30.) Tänu nendele lepingutele pidid apostlid ja kindel arv teisi kristlasi saama tulevikus taevas kuningateks ja preestriteks. (Ilm. 5:10; 14:1.) Tänapäeval on taevase lootusega kristlasi üsna vähe järel. Kuna nemad on nende kahe lepingu osalised, võtavad Isanda õhtusöömaajast osa üksnes nemad, süües pisut leiba ja juues pisut veini. Jehoova on andnud neile imelise lootuse. Nad äratatakse üles kadumatute ja surematutena taevasse, kus nad saavad olla koos Jeesus Kristuse, teiste 144 000 hulka kuulujate ja Jehoova endaga. (1. Kor. 15:51–53; 1. Joh. 3:2.) Võitud mõistavad, et taevase elu saamiseks on neil tarvis jääda surmani ustavaks. (2. Tim. 4:7, 8.) w22.01, lk 20–21, lõigud 4–5

Jeesuse kõrval piinapostidel olid kaks kurjategijat. (Luuka 23:40, 41.) Üks kurjategija pöördus Jeesuse poole ja palus: „Pea mind meeles, kui sa kuningavõimu saad.” (Luuka 23:42.) Jeesus teadis, kui halastav tema isa on, ja seepärast sai ta kurjategijale sellist lootust anda. (Laul 103:8; Heebr. 1:3.) Jehoova andestab ja halastab meile, kui me kahetseme oma eksimusi ja usume, et Jeesuse veri suudab meid pattudest puhastada. (1. Joh. 1:7.) Mõnel võib olla raske uskuda, et Jehoova võiks talle andeks anda. Kui ka sina arvad vahel nii enda pattude kohta, siis mõtle, et Jeesus halastas kurjategijale, kes oli just hakanud temasse uskuma. Kui palju enam halastab Jehoova oma ustavatele teenijatele! (Laul 51:1; 1. Joh. 2:1, 2.) w21.04, lk 9, lõigud 5–6

Kuna Jeesus jäi kuni surmani laitmatuks, saavutas ta palju. Esiteks, ta tõestas, et Saatan on valetaja. Jeesus näitas oma eluga, et täiuslik inimene suudab jääda Jehoova ees täiesti laitmatuks, mida iganes Saatan ka ei teeks. Teiseks, Jeesus andis oma elu lunastusohvriks. Tänu tema surmale on ebatäiuslikel inimestel võimalik olla Jumalaga heades suhetes ja neil on väljavaade saada igavene elu. Kolmandaks, Jeesus tõestas, et Jehoova on õiglane valitseja, ning ta puhastas tema nime teotusest. Elagem meiegi iga päev nii, nagu see oleks viimane võimalus tõestada oma laitmatust. Ja kui me peaksimegi surema, siis saame öelda: „Jehoova, ma olen teinud oma parima, et jääda sinu ees laitmatuks, et tõestada Saatana valelikkust, et pühitseda sinu nime ja toetada sinu ülemvõimu.” w21.04, lk 12, lõigud 13–14

Jeesuse vastu esitati valesüüdistusi ja ta mõisteti süüdi. Teda pilgati ja piinati ning ta naelutati piinapostile. Naelad löödi läbi tema käte ja jalgade. Iga hingetõmme tegi talle valu, iga lausutud sõna valmistas piina. Siiski ta rääkis, sest tal oli öelda midagi tähtsat. Jeesuse viimastest sõnadest on meil tõesti palju õppida. Meil tuleb teistele andestada ja uskuda, et Jehoova andestab meile. Me kuulume imelisse usuperre, mille liikmed on valmis üksteist aitama. Ent kui me vajame abi, tuleb meil sellest märku anda. Me teame, et Jehoova aitab meil vastu pidada mistahes katsumuses. Samuti me mõistame, kui tähtis on elada iga päev nii, nagu see oleks meie viimane võimalus tõestada oma laitmatust. Ja me oleme kindlad, et kui me sureme, siis Jehoova suudab meid üles äratada. w21.04, lk 8, lõik 1; lk 13, lõik 17

Kui me käime Jeesuse jälgedes, saame elada igavesti. Kui rikas noormees päris Jeesuselt, mida ta peab tegema, et saada igavene elu, vastas Jeesus: „Saa minu järelkäijaks.” (Matt. 19:16–21.) Juutidele, kes ei uskunud, et Jeesus on messias, ütles ta: „Minu lambad ... järgnevad mulle. Ma annan neile igavese elu.” (Joh. 10:24–29.) Meie usk Jeesusesse ilmneb selles, et rakendame ellu tema õpetusi ja järgime tema eeskuju. Kui me seda teeme, püsime igavesse ellu viival teel. (Matt. 7:14.) Ent enne kui saame hakata käima Jeesuse jälgedes, tuleb meil teda tundma õppida. Jeesuse tundmaõppimine on kestev protsess. Meil tuleb järjest paremini õppida tundma tema omadusi, mõtteviisi ja väärtushinnanguid. Sõltumata sellest, kui kaua me oleme tões olnud, tuleb meil Jehoova ja tema poja kohta üha rohkem teadmisi omandada. w21.04, lk 4, lõigud 9–10

Ilmselt piinas Paulust vahel see, mida ta minevikus oli teinud. Ta nimetas ennast suurimaks patustajaks ja pole ka ime. (1. Tim. 1:15.) Enne kui ta hakkas Kristust järgima, oli ta kristlasi taga kiusanud ühes linnas teise järel. Ta oli palju kristlasi vangi pannud ja andnud oma hääle nende hukkamisotsusele. (Ap. t. 26:10, 11.) Kujuta ette, mida ta võis tunda, kui kohtas mõnd noort kristlast, kelle vanemad ta oli lasknud hukata. Paulus kahetses oma vigu, kuid ta teadis, et ei saa oma minevikku muuta. Ta uskus, et Kristus oli tema eest surnud, ja kirjutas veendunult: „Jumala armu tõttu olen ma see, kes ma olen.” (1. Kor. 15:3, 10.) Mida me sellest õpime? Sul on vaja jõuda veendumusele, et Kristus suri sinu eest ja rajas tee selleks, et sa võiksid luua Jehoovaga lähedased suhted. (Ap. t. 3:19.) Jumalale on tähtis see, mida me teeme praegu ja tulevikus. Ta ei keskendu vigadele, mida me tegime minevikus. (Jes. 1:18.) w21.04, lk 23, lõik 11

Kuigi paljud juudid Jeesuse päevil ei arvanud, et messias peaks surema, oli pühakirjas ennustatud: „Ta andis oma elu ja arvati üleastujate hulka. Ta kandis paljude pattu ja kostis üleastujate eest.” (Jes. 53:12.) Niisiis polnud juutidel mingit põhjust Jeesust seetõttu hüljata, et ta hukati kui kurjategija. Ka meil on vaja teha kindlaks, kuidas asjad tegelikult on. Mäejutluses hoiatas Jeesus oma kuulajaid, et inimesed hakkavad neist valetades kõiksugu halba rääkima. (Matt. 5:11.) Selliste valede taga on Saatan. Tema mõjul levitavad vastupanijad laimu nende kohta, kes armastavad piibli tõde. (Ilm. 12:9, 10.) Me ei tohi selliseid valesid kuulama jääda. Ära lase kunagi neil end heidutada ega oma usku õõnestada. w21.05, lk 11, lõik 14; lk 12, lõik 16

Aita oma piibliõpilasel Jehoovat usaldama hakata. Jeesus ütles oma jüngritele, et Jehoova aitab neid armastusest nende vastu. (Matt. 10:19, 20, 29, 30.) Kinnita oma õpilasele, et Jehoova aitab ka teda. Aita õpilasel hakata usaldama Jehoovat nii, et koos temaga palvetades mainid tema eesmärke. Franciszek, kes elab Poolas, ütleb: „Minu õpetaja mainis oma palvetes tihti minu eesmärke. Kui nägin, et Jehoova vastab mu õpetaja palvetele, hakkasin üsna pea ka ise palvetama. Tundsin Jehoova abikätt siis, kui mul oli vaja uues töökohas vabu päevi küsida koosolekutel ja kokkutulekul käimiseks.” Jehoova hoolib väga meie piibliõpilastest. Ta teab, kui palju pingutusi teevad piibliõpetajad, kes aitavad inimestel temaga lähedasemaks saada, ja ta armastab neid. (Jes. 52:7.) Kui sa ise ei juhata praegu ühtegi piibliuurimist, siis saad ikkagi olla toeks teiste kuulutajate õpilastele ja aidata neil ristimiseni jõuda. w21.06, lk 7, lõigud 17–18

Me saame näidata, et hindame Jumala sõna, kui loeme seda regulaarselt. Piibliuurimist ei tohiks jätta juhuse hooleks ja teha seda siis, kui aega üle jääb. Kui sul on hea piibliuurimiskava ja sa hoiad sellest kinni, aitab see sul oma usku tugevana hoida. Erinevalt selle maailma arukatest ja tarkadest on meil kindel usk, mis põhineb Jumala sõnal. (Matt. 11:25, 26.) Tänu piibli uurimisele me teame, miks on maailmas praegu olukord nii halb ja mida Jehoova kavatseb ette võtta. Tugevdagem siis oma usku ja aidakem nii paljudel kui võimalik kasvatada usku loojasse! (1. Tim. 2:3, 4.) Oodakem aega, kui kõik maa peal toovad kiitust Jehoovale ja ütlevad: „Sina, Jehoova, meie Jumal, oled väärt võtma vastu ülistust, ... sest sina oled loonud kõik.” (Ilm. 4:11.) w21.08, lk 18–19, lõigud 18–20

Kogudusevanematel on kohustus usukaaslastele nõu anda ja neid vajaduse korral ka manitseda. Seda tuleks aga teha nii, et see tooks kasu, tiivustaks ja ka rõõmustaks südant. (Õpet. 27:9.) Kogudusevanemad armastavad oma vendi-õdesid. Seepärast, kui keegi sattub eksiteele, püüavad nad „parandada sellist inimest tasase meelega”. (Gal. 6:1.) Enne temaga rääkimist tuleks vanemal mõelda Pauluse sõnadele „Armastus on kannatlik ja lahke. ... See talub kõike, usub kõike, loodab kõike, peab vastu kõiges”. (1. Kor. 13:4, 7.) See aitab tal end analüüsida ja tegutseda õigel ajendil. Kui eksinu tajub, et kogudusevanem tõesti hoolib temast, võtab ta tõenäolisemalt abi vastu. w22.02, lk 14, lõik 3; lk 15, lõik 5

Jehoova lõi vaimolendid ja inimesed täiuslikeks. Aga üks mässumeelne ingel Saatan, kelle nimi tähendab „vastane”, pööras täiuslikud inimesed Aadama ja Eeva Jehoova vastu. Selle mässuga liitusid ka teised inglid ja inimesed. (Juuda 6.) Jehoova tundis end õigustatult reedetuna. Siiski on ta olnud kannatlik ja oodanud õiget aega, et hävitada kõik mässajad. Peagi saavad tunda kergendust kõik need ustavad Jehoova teenijad, kes peavad praeguses kurjas maailmas vastu pidama. Saatan süüdistas tublit jumalateenijat Iiobit ja andis mõista, et kõik teenivad Jehoovat omakasupüüdlikult. (Iiob 1:8–11; 2:3–5.) Saatan süüdistab jumalateenijaid ka tänapäeval. (Ilm. 12:10.) Kui peame raskustes vastu ja teenime Jehoovat armastusest, tõestame, et Saatan on valetaja. w21.07, lk 9, lõigud 7–8

Paulus ütles, et meil tuleks oma vana isiksus postile lüüa. (Rooml. 6:6.) Sellega andis ta mõista, kui tähtis on vanast isiksusest lahti saada. Jeesus oli valmis Jehoova tahte täitmise nimel piinarikast surma surema. Samamoodi peame meie olema valmis otsustavalt tegutsema, et vabaneda hoiakutest ja harjumustest, mis Jehoovale ei meeldi. Ainult nii saame puhta südametunnistuse ja võimaluse elada igavesti. (Joh. 17:3; 1. Peetr. 3:21.) Jehoova ei lase oma latti alla. Hoopis meil tuleb õppida elama tema ülevate normide järgi. (Jes. 1:17, 18; 55:9.) Võitlus patuste kalduvustega jätkub ka pärast ristimist. Palu Jehoovalt püha vaimu ja toetu talle, mitte endale. (Gal. 5:22; Filipl. 4:6.) w22.03, lk 6, lõigud 15–17

Jehoova on lubanud anda meile toitu, riideid ja peavarju, kui meie elus on kuningriik esikohal ja kui elame tema põhimõtete järgi. (Matt. 6:33.) Seepärast me ei mõtle, et materiaalsed asjad annavad meile turvatunde ja teevad meid õnnelikuks. Me teame, et tõelise meelerahu toob vaid see, kui täidame Jehoova tahet. (Filipl. 4:6, 7.) Isegi kui meil on võimalus osta endale palju asju, peaksime mõtlema sellele, kas meil on aega ja jõudu nende eest hoolitseda ning neid kasutada. Samuti peame olema valvsad, et me oma varasse liialt ei kiinduks. Jehoova ootab, et me teeksime tööd, mis ta meile teha on andnud. See tähendab, et me ei tohiks lasta mitte millelgi end takistada. Me ei taha olla selle mehe sarnased, kes oli kiindunud oma varasse ning loobus seetõttu võimalusest Jehoovat teenida ja saada tema lapseks. (Mark. 10:17–22.) w21.08, lk 6, lõik 17

Piiblit uurides näed, et Jehoova omadused ilmnevad selgelt ka tema loomistöös. Nii mõistad, et Jehoova on reaalne isik, mitte kellegi väljamõeldis. (2. Moos. 34:6, 7; Laul 145:8, 9.) Kui õpid Jehoovat paremini tundma, siis sinu usk temasse kasvab, armastus tema vastu süveneb ja sa saad temaga lähedasemaks. Räägi teistele, miks sa usud Jumalat. Aga mida teha siis, kui keegi küsib sult mingi küsimuse Jumala olemasolu kohta ja sa ei oska vastata? Proovi leida selle teema kohta infot meie väljaannetest. Samuti võid paluda mõne kogenud kuulutaja abi. Ükskõik, kas su vestluskaaslane nõustub piibli mõtetega või mitte, on selle vastuse otsimisest kasu sulle endale. Sinu usk saab tugevamaks. w21.08, lk 18, lõigud 14–15

Me ei pea loobuma kõigest meeldivast, et olla Jehoovale meelepärased. (Kog. 5:19, 20.) Kui me aga hoiaksime Jehoova teenistuses end tagasi, et mitte tuua ohvreid, sarnaneksime selle mehega Jeesuse mõistujutus, kes ajas taga mugavat elu ja jättis kõrvale Jumala. (Luuka 12:16–21.) Kui me kohtame raskusi, siis võime paluda Jehoovalt abi, et edasine tegevusplaan paika panna. (Õpet. 3:21.) Me saame väljendada talle tänu, kui toome oma sõnade ja tegudega kogu hingest talle kiitust. (Heebr. 13:15.) Kui otsime võimalusi teha tema teenistuses rohkem, võib ta meid ka rohkem õnnistada. Püüdkem siis iga päev maitsta ja vaadata, et Jehoova on hea! (Laul 34:8.) Nii jäljendame Jeesust, kes ütles: „Minu toit on see, et ma täidan selle tahet, kes on mu läkitanud, ja viin lõpule tema töö.” (Joh. 4:34.) w21.08, lk 30–31, lõigud 16–19

Saatan tahab, et me muutuksime uhkeks. Ta teab, et kui me laseme kohatul uhkusel enda üle võimust võtta, siis saame tema sarnaseks ja kaotame väljavaate saada igavene elu. Seepärast hoiataski Paulus, et inimene võib minna uhkeks ja talle võib saada osaks sama kohtuotsus, mis Kuradile. (1. Tim. 3:6, 7.) See võib juhtuda meie kõigiga, ükskõik, kas me oleme hakanud Jehoovat teenima hiljuti või oleme teinud seda juba palju aastaid. Uhked inimesed on isekad. Saatan tahab, et me muutuksime isekaks ja keskenduksime rohkem iseendale kui Jehoovale ja seda eriti siis, kui meil tekib mingi raske olukord. Näiteks, kas sind on kunagi alusetult süüdistatud või kas sind on koheldud ebaõiglaselt? Saatanale meeldiks, kui sa hakkaksid süüdistama Jehoovat või oma usukaaslasi. Ta tahab, et sa tegutseksid omapäi ega järgiks juhatust, mida Jehoova annab piibli kaudu. (Kog. 7:16, 20.) w21.06, lk 15, lõigud 4–5

Prohvet Haggai sai Jehoovalt olulise ülesande. Ilmselt oli Haggai üks nendest, kes aastal 537 e.m.a Babülonist Jeruusalemma naasis. Pagendusest tagasi tulnud ustavad jumalateenijad hakkasid peagi templit üles ehitama. (Esra 3:8, 10.) Kuna aga ümberkaudsed rahvad heidutasid neid, jätsid nad ehituse pooleli. (Esra 4:4; Haggai 1:1, 2.) Seetõttu andis Jehoova aastal 520 e.m.a Haggaile ülesande innustada rahvast, et nad viiksid templi ehitamise lõpule. (Esra 6:14, 15.) Haggai sõnum tugevdas rahva usku Jehoovasse. Väljend „vägede Jehoova” andis rahvale ilmselt kindlustunnet. On ju Jehoova alluvuses suur vägi ehk armee ingleid. Juutide edukus sõltus sellest, kas nad toetusid Jehoovale või mitte. w21.09, lk 15, lõigud 4–5

Tänapäeval on Jehoova rahvas üksmeelne ülemaailmne pere. Meievaheline armastus, mis ületab rahvuslikud, rassilised ja sotsiaalsed piirid, on maailmas ainulaadne. Me kogeme seda näiteks meie koosolekutel ja kokkutulekutel. See tugevdab meie veendumust, et meie teenimisviis on Jehoovale meelepärane. (Joh. 13:34.) Piibel kutsub meid üles: „Armastage üksteist kogu südamest.” (1. Peetr. 4:8.) Üks võimalus seda teha on usukaaslastele andestada ja leppida nende ebatäiusega. Samuti on hea olla heldekäeline ja külalislahke koguduses kõigi vastu, isegi nende vastu, kes on meile võib-olla haiget teinud. (Kol. 3:12–14.) Nii toimides näitame, et oleme tõelised kristlased. w21.10, lk 22, lõigud 13–14

Kas eemaldamine võib aidata mittekahetseval patustajal oma käitumist muuta? Võib küll. Paljud vennad-õed, kes minevikus tegid raske patu, on öelnud, et eemaldamine aitas neil mõista, kui halvasti nad on käitunud, kahetseda, end muuta ja Jehoova juurde tagasi tulla. (Heebr. 12:5, 6.) Mõtleme järgmisele näitele. Karjane paneb tähele, et üks tema lammastest on haige. Ta teab, et selle haiguse ravimiseks peab ta lamba karjast eraldama. Lammastele meeldib karjana koos olla ja nad on häiritud, kui neid eraldatakse. Kas siis karjane on julm, kui ta eraldab lamba seniks, kuni see terveks saab? Ei ole. Ta teab, et kui ta laseb haigel lambal karjaga koos olla, siis haigus levib. Haige lamba eraldamine kaitseb kogu karja. w21.10, lk 10, lõigud 9–10

On suur au kuuluda meie sooja rahvusvahelisse perre. Me soovime, et veel võimalikult paljud inimesed ühineks meiega Jehoova teenimises. Seepärast tuleb meil olla ettevaatlik, et mitte määrida Jehoova nime ega tema rahva mainet. Tahame käituda viisil, mis teeks hea sõnumi inimestele köitvamaks. Mõnikord meid halvustatakse või isegi kiusatakse taga sellepärast, et me kuuletume oma taevasele isale. Mis siis, kui kardame rääkida teistele oma uskumustest? Jehoova ja tema poeg on lubanud meid aidata. Jeesus kinnitas oma jüngritele, et neil pole vaja muretseda selle pärast, mida ja kuidas öelda. Ta ütles selgituseks: „Teile antakse sel tunnil see, mida öelda, sest te ei räägi üksi, vaid teie Isa vaim räägib teie kaudu.” (Matt. 10:19, 20.) w21.09, lk 24, lõigud 17–18

Sedasama võrdlust kasutas Mooses Laulus 90. (Laul 90:1, allmärkus.) Ent oma elu lõpupoole tõi Mooses Jehoova kaitse kohta veel ühe ilusa võrdluse. Ta kirjutas: „Jumal on varjupaigaks muistsest ajast, tema igavesed käsivarred kannavad sind.” (5. Moos. 33:27.) Mida see meile Jehoova kohta räägib? Kui me usume, et Jehoova kaitseb meid, annab see meile kindlustunde. Sellegipoolest võime vahel tunda, et oleme maha surutud ega suuda püsti tõusta. Mida Jehoova sellisel ajal meie heaks teeb? (Laul 136:23.) Ta sirutab oma käed ja aitab meil taas jalule tõusta. (Laul 28:9; 94:18.) Teadmine, et me võime alati Jumala abiga arvestada, aitab meil olla kindlad kahes asjas. Esiteks, ükskõik kus me ka ei elaks, on Jehoova meie varjupaik. Teiseks, meie taevane isa hoolib meist väga. w21.11, lk 6, lõigud 15–16

Jeesus teadis, et ebaõiglus paneb tema jüngrite usu proovile. Seepärast jutustas ta ühe mõistuloo, mis on kirjas Luuka evangeeliumis. Jeesus rääkis ühest lesknaisest, kes nõudis ebaõiglaselt kohtunikult õiguse jalule seadmist. Naine oli kindel, et tema püsivus viib sihile. Lõpuks soostus kohtunik naise palvetele vastu tulema. Mida on meil sellest õppida? Jehoova pole ebaõiglane. Jeesus ütles: „Kas siis Jumal ei peaks seadma õigust jalule oma äravalitute heaks, kes hüüavad tema poole ööd ja päevad?” (Luuka 18:1–8.) Jeesus küsis veel: „Kui Inimesepoeg tuleb, kas ta ikka leiab maa pealt sellist usku?” Kui meid koheldakse ebaõiglaselt, tuleb meil oma kannatlikkuse ja püsivusega näidata, et meie usk on tugev. Selline usk aitab meil olla kindlad, et varem või hiljem hakkab Jehoova meie heaks tegutsema. Meil on vaja uskuda ka palve jõusse. w21.11, lk 23, lõigud 12, 14

Noored võivad vahel tunda, et Jehoova seadused ja põhimõtted on liiga piiravad. Kas ka sina tunned nii? Koolis ja sotsiaalmeedias võib sulle jääda mulje, et need, kes käivad laial teel, tegelevad igasugu lahedate asjadega, millest sina ilma jääd. Saatan tahab, et sa just nii mõtleksid. Samas püüab ta varjata, kuhu see tee välja viib. (Matt. 7:13, 14.) Jehoova aga on andnud selgelt teada, milline kaunis tulevik ootab neid, kes püsivad kitsal teel. (Laul 37:29; Jes. 35:5, 6; 65:21–23.) w21.12, lk 23, lõigud 6–7

Me teame, et meil tuleb teistele andestada, kuid seda ei pruugi olla kerge teha. Peetruski võis vahel nii tunda. (Matt. 18:21, 22.) Mis siis aitab meil teistele andestada? Esiteks mõtle sellele, kui palju on Jehoova sulle andestanud. (Matt. 18:32, 33.) Me ei vääri seda, kuid ta ikkagi andestab meile heldelt. (Laul 103:8–10.) Samuti tuleb meil üksteist armastada. Niisiis pole andestamine valiku küsimus, me võlgneme seda vendadele ja õdedele. (1. Joh. 4:11.) Teiseks mõtle sellele, mis andestamisega kaasneb. See võib aidata inimest, kes meie vastu eksis, see võib edendada koguduse rahu, kaitsta meie suhteid Jehoovaga ja võtta koorma meie õlgadelt. (2. Kor. 2:7; Kol. 3:14.) Kolmandaks, palu abi Jehoovalt, kes ootab, et me teistele andestaksime. Me vajame tema abi, et mitte langeda Saatana lõksu. (Efesl. 4:26, 27.) Ärgem siis laskem Saatanal rikkuda meie suhteid oma usukaaslastega. w21.06, lk 22, lõik 11; lk 23, lõik 14

Taavet põgenes elu eest. Iisraeli kuningas Saul oli otsustanud ta tappa. Kui Taavetil toidumoon otsa sai, põikas ta Noobi linna ja palus endale viit leiba. (1. Saam. 21:1, 3.) Hiljem otsis ta oma meestega koopast varju. (1. Saam. 22:1.) Kuidas Taavet sellesse täbarasse olukorda sattus? Taaveti populaarsus ja sõjaline edu oli Sauli kadedusest pööraseks teinud. Saul teadis, et sõnakuulmatuse pärast on ta troonist sama hästi kui ilma ja et Jehoova on valinud kuningaks Taaveti. (1. Saam. 23:16, 17.) Sellest hoolimata ajas Saul oma suure sõjaväega Taavetit taga. Kas ta tõesti mõtles, et suudab nurjata eesmärgi, mis Jumalal Taavetiga oli? (Jes. 55:11.) Seda me ei tea, kuid üks on kindel: Taaveti vastu võideldes võitles Saul Jumala enda vastu. Ja need, kes Jumala vastu võitlevad, jäävad alati kaotajaks. w22.01, lk 2, lõigud 1–2

Jeesus tegi väsimatult kuulutustööd. Ta armastas inimesi ja haaras kinni igast võimalusest neid õpetada. (Luuka 19:47, 48.) Vahel ei saanud ta mahti süüagi, kuna neid, kes teda kuulata tahtsid, oli nii palju. (Mark. 3:20.) Ta oli valmis õpetama isegi öösel, kui see inimesele paremini sobis. Enamik neist, kes teda kuulasid, ei saanud tema jüngriteks. Siiski andis Jeesus kõigile põhjalikult tunnistust. Meiegi tahame anda kõigile võimaluse kuulda head sõnumit. (Ap. t. 10:42.) Selleks aga tuleb meil olla paindlik. Selle asemel et kuulutada ajal, mis meile endale mugav on, võiksime sättida oma graafiku nii, et oleks võimalik rääkida rohkemate inimestega. Jehooval on selliste pingutuste üle hea meel. w22.01, lk 16–17, lõigud 13–14

Tänapäeval on paljudel raske võimulolijaid usaldada. Nad näevad, kuidas õigus- ja poliitilised süsteemid soosivad rikkaid ja vägevaid ning väänavad vaeste õigust. Ja ega vaimulikudki paremad ole. Seetõttu ei suuda paljud usaldada ka Jumalat. Niisiis, kui hakkame kellegagi piiblit uurima, on paras pähkel aidata tal hakata usaldama Jehoovat ja neid inimesi, keda Jehoova usaldab. Muidugi ei tule seda teha mitte ainult piibliõpilastel, vaid meil kõigil. Ka need, kes on olnud tões juba palju aastaid, ei tohi unustada, et Jehoova tegutsemisviis on alati parim. Siiski võib vahel tekkida olukordi, mis meie usalduse Jehoova vastu proovile panevad. w22.02, lk 2, lõigud 1–2