Veebruar

Tänase päevateksti sõnadega andis Jeesus mõista, et tema järelkäijad peavad armastama oma usukaaslasi rohkem kui iseennast ja olema valmis nende eest isegi elu andma. Piiblis räägitakse armastusest sageli. Paljude lemmikpiiblisalm on mõni nendest: „Jumal on armastus”, „Armasta oma ligimest nagu iseennast”, „Armastus katab kinni hulga patte”, „Armastus ei kao kunagi”. (1. Joh. 4:8; Matt. 22:39; 1. Peetr. 4:8; 1. Kor. 13:8.) Need ja teisedki piiblisalmid näitavad, kui oluline armastus on ja et tõelistel kristlastel tuleb seda omadust ilmutada. Tõeline armastus on Jehoovalt. (1. Joh. 4:7.) Ainult jumalateenijatel, kellele ta annab oma püha vaimu ja keda ta õnnistab, võib olla selline armastus. Seega on loogiline, et just ennastohverdav armastus on Jeesuse tõeliste järelkäijate tundemärk. Just nagu Jeesus ütles, on paljud, kes on näinud meievahelist armastust, mõistnud, et Jehoova tunnistajad on tõelised kristlased. w23.03, lk 27–28, lõigud 5–8

Kas sa sooviksid olla andestavam? Sel juhul võiksid mõelda neile piiblitegelastele, kes olid andestavad, ja ka neile, kes polnud. Mõtleme näiteks Jeesusele. Tema oli valmis teistele andestama. (Luuka 7:47.) Ta ei keskendunud nende vigadele, vaid sellele, milleks nad olid võimelised. Seevastu variserid pidasid teisi vähetähtsaks, koguni põlgasid neid. (Luuka 18:9.) Pärast selliste näidete üle mõtisklemist oleks hea mõelda, mida sina teistes näed ja millistele nende omadustele keskendud. Näiteks kui sul on raske kellelegi andestada, oleks hea panna tema kohta kirja nii palju häid omadusi, kui sul pähe tuleb. Seejärel võiksid mõelda, kuidas Jeesus sellesse inimesse suhtub, kas tema andestaks talle. Niiviisi tegutsedes saab muuta oma mõtteviisi. Algul võib sul olla üsna raske andestada kellelegi, kes on sind solvanud. Ent kui sa selle kallal edasi töötad, läheb see aja jooksul üha kergemaks. w22.04, lk 23, lõik 6

Ilmutusraamatus räägitakse Jumala vaenlastest kujundlikult: neid nimetatakse metsalisteks. Näiteks on Ilmutusraamatus juttu merest välja tulevast metsalisest, kel on seitse pead ja kümme sarve. (Ilm. 13:1.) Samuti räägitakse seal metsalisest, kes tuleb välja maa seest, räägib nagu lohe ja toob tule taevast alla maa peale. (Ilm. 13:11–13.) Veel võime lugeda erepunasest metsalisest, kelle seljas istub prostituut. Kuna need metsalised on Jehoova ja tema kuningriigi vaenlased, on tähtis, et teaksime, keda nad sümboliseerivad. (Ilm. 17:1, 3.) Võti Ilmutusraamatu sümboolika mõistmiseks peitub piiblis eneses. w22.05, lk 8–9, lõigud 3–4

Mõnel Jehoova teenijal on raske leppida sellega, et kõrge ea või kehva tervise tõttu ei saa ta Jehoova teenistuses teha enam nii palju kui varem. Kui sa oled vahel masendunud, et ei suuda teha nii palju, kui soovid, siis mõtle, mida Jehoova sinult tegelikult ootab. Jehoova ootab, et sa annaksid talle praeguses olukorras oma parima. Mõtle niisugusele näitele. 80-aastane õde on kurb, et ta ei jaksa teha Jehoova teenistuses enam nii palju, kui oma 40-ndates eluaastates. Ta tunneb, et kuigi ta teeb oma parima, pole Jehooval sellest hea meel. Kuid kas see tõesti on nii? Kui see õde andis Jehoovale oma parima siis, kui ta oli 40-ndates, ja teeb seda ka nüüd, kui ta on 80-aastane, siis järelikult on ta alati andnud Jehoovale oma parima. Kui me teeme oma parima, siis Jehoova justkui ütleks meile: „Tubli, hästi tehtud!” (Vrd Matt. 25:20–23.) Meil on lihtsam olla rõõmsad, kui keskendume sellele, mida me saame teha, mitte sellele, mida me teha ei saa. w22.04, lk 10, lõik 2; lk 11, lõigud 4–6

Ilmutusraamatu 21. peatükis räägitakse Jeesuse 144 000 kaasvalitsejast kui imekaunist linnast, Uuest Jeruusalemmast. Sel linnal on 12 aluskivi, mille peale on kirjutatud 12 apostli nimed. (Efesl. 2:20; Ilm. 21:10–14.) See linn on täiesti ainulaadne. Selle peatänav on puhtast kullast ja selle 12 väravat on igaüks tehtud tohutu suurest pärlist. Linnamüüri aluskivideks on igasugused kalliskivid ning selle pikkus, laius ja kõrgus on võrdsed. (Ilm. 21:15–21.) Aga midagi oleks nagu puudu. Johannes jutustab: „Templit ma linnas ei näinud, sest Jumal Jehoova, Kõikvõimas, ja Tall on selle tempel. See linn ei vaja ei päikesepaistet ega kuuvalgust, sest seda valgustab Jumala auhiilgus ja selle lamp on Tall.” (Ilm. 21:22, 23.) Uus Jeruusalemm ei vaja templit, sest Jeesuse 144 000 kaasvalitsejat, kes selle linna moodustavad, saavad Jehoovaga otse suhelda. (Heebr. 7:27; Ilm. 22:3, 4.) w22.05, lk 17, lõigud 14–15

Peale selle et Jehoova on meie looja, seadusandja ja kohtumõistja, on ta ka meie armastav taevane isa. (Laul 100:3; Jes. 33:22.) Tema võimuses on meile patud andestada ja ta ka tahab seda teha. (Laul 86:5.) Prohvet Jesaja kaudu kinnitab ta meile: „Kuigi teie patud on erepunased, saavad need lumivalgeks.” (Jes. 1:18.) Kuna oleme ebatäiuslikud, eksime kõik üksteise vastu nii sõnas kui ka teos. (Jaak. 3:2.) Sellest hoolimata võivad meil olla teistega head suhted. Seda muidugi juhul, kui õpime olema andestavad. (Õpet. 17:9; 19:11; Matt. 18:21, 22.) Jehoova ise annab meile heldelt andeks. (Jes. 55:7.) Ta ootab, et ka meie andestaks heldelt neile, kes meie vastu eksivad. w22.06, lk 8, lõigud 1–2

Kuigi me ei tohiks end teistega võrrelda, võime ustavatelt Jehoova teenijatelt nii mõndagi õppida. Mõelgem näiteks Jeesusele. Me pole küll täiuslikud, aga on palju, milles Jeesuselt õppust võtta. (1. Peetr. 2:21.) Kui püüame järgida tema eeskuju nii hästi, kui suudame, saame paremateks Jehoova teenijateks. Piiblis on häid näiteid ustavatest meestest ja naistest, kelle eeskuju tasub järgida. Mõelgem näiteks kuningas Taavetile. Jehoova ütles tema kohta, et ta on mees, kes on talle südame järele. (Ap. t. 13:22.) Muidugi polnud Taavet täiuslik, ta tegi ränki vigu. Siiski on ta meile heaks eeskujuks. Miks võib nii öelda? Kui Jehoova teda distsiplineeris, ei hakanud ta ennast õigustama. Ta võttis manitsust kuulda, kahetses tehtut ja Jehoova andestas talle. (Laul 51:3, 4, 10–12.) w22.04, lk 13, lõigud 11–12

Piiblis nimetatakse surma vaenlaseks. (1. Kor. 15:25, 26.) Surmale mõtlemine on ebameeldiv, eriti kui mõni meie lähedane on raskelt haige. Miks inimesed surma kardavad? Sest me oleme loodud sooviga elada igavesti. (Kog. 3:11.) Mõnes mõttes on surmakartus isegi hea. See paneb meid mõtlema oma tervisele, näiteks sellele, mida me sööme ja kui palju liigume, ning otsima arstiabi ja vajadusel ravimeid võtma. Samuti ei sea me oma elu tarbetult ohtu. Saatan teab, et elu on meile armas. Ta väidab, et anname oma elu eest kõik, mis meil on, ja toome ohvriks isegi suhted Jehoovaga. (Iiob 2:5.) See on alatu vale. Ent kuna Saatan „suudab põhjustada surma”, kasutab ta surmakartust, et panna meid Jehoovale selga keerama. (Heebr. 2:14, 15.) w22.06, lk 18, lõigud 15–16

Keeluajal on meil ehk võimalik usukaaslastega kokku saada vaid väikestes gruppides. Seega on seda tähtsam head läbisaamist hoida. Meil tuleks võidelda Saatanaga, mitte üksteisega. Ära tee oma vendade-õdede vigadest välja ja lahenda erimeelsused kiiresti. (Õpet. 19:11.) Ole abivalmis. (Tiit. 3:14.) Vennad-õed, kes üht õde aitasid, avaldasid head mõju kogu oma kuulutustöögrupile. Nad said omavahel lähedasemaks ja peretunne grupis tugevnes. (Laul 133:1.) Tuhanded vennad ja õed teenivad Jehoovat hoolimata valitsuse kehtestatud piirangutest. Paljud neist on usu pärast vangis. Me saame nende ja nende pereliikmete eest palvetada, samuti kõigi nende eest, kes oma vabadusega riskides vangistatud vendi-õdesid aitavad või neid kohtus kaitsevad. (Kol. 4:3, 18.) Ärgem kunagi alahinnakem palve väge! (2. Tess. 3:1, 2; 1. Tim. 2:1, 2.) w22.12, lk 26, lõigud 15–16

Lapsed jäljendavad oma vanemaid. Muidugi ei ole vanemad täiuslikud. (Rooml. 3:23.) Kuid nad saavad anda lastele head eeskuju ja peaksidki seda tegema. Üks isa ütleb: „Lapsed on nagu käsnad, nad imevad endasse kõike, mida me ütleme ja teeme. Ja kui meie sõnad ja teod ei lähe kokku, siis nad annavad meile sellest kohe teada.” Selleks et lapsed hakkaksid Jehoovat armastama, peavad nad nägema, et nende vanemad armastavad teda kogu südamest. Vanematel on palju võimalusi aidata oma lastel Jehoovat armastama hakata. 17-aastane Andrew ütleb: „Vanemad õpetasid mulle juba väiksest peale, kui tähtis on palvetada. Isa palvetas minuga igal õhtul, isegi siis, kui olin seda juba ise teinud. Tänu sellele tunnen praegu, et mul on lihtne Jehoovaga rääkida ja mõelda temast kui isast, kes mind väga armastab.” Vanemad, ärge alahinnake mõju, mida teie eeskuju võib lastele avaldada. w22.05, lk 27–28, lõigud 7–8

Üks esimesi asju, mida tuleb teha, et olla valmis laskma end ristida, on oma patte kahetseda. (Ap. t. 2:37, 38.) Tõelise kahetsusega kaasnevad teod. See tähendab, et tuleb lõpetada kõige selle tegemine, mida Jehoova vihkab. Näiteks tuleb hüljata ebamoraalne eluviis, loobuda tubakatarvitamisest ja sobimatust kõnepruugist. (1. Kor. 6:9, 10; 2. Kor. 7:1; Efesl. 4:29.) Kui sul pole veel õnnestunud vajalikke muudatusi teha, siis ära anna alla. Palu oma piibliõpetaja või kogudusevanemate abi. Ja noored, kes elavad veel kodus, võivad paluda abi oma vanematelt. Samuti tuleb järgida head vaimset tegevuskava. Näiteks on tähtis käia koosolekutel ja neil osaleda. (Heebr. 10:24, 25.) Ja kui oled juba ristimata kuulutaja, siis löö kuulutustöös korrapäraselt kaasa. w23.03, lk 11, lõigud 14–16

Kirjakohas 1. Moosese 3:14, 15 mainitakse madu ja mao järeltulijaid. Madu peab olema mõistuslik olend, kuna lihtsalt roomaja poleks Jehoova sõnadest aru saanud. Kes ta siis on? Vastuse leiame tekstist Ilmutus 12:9. Seal nimetatakse algseks maoks Saatanat. Kuid kes on mao järeltulijad? Piiblis kasutatakse väljendeid „järeltulija” ja „isa” vahel ülekantud tähenduses. Mao järeltulijad on kõik need, kelle mõtte- ja käitumisviis jäljendab nende isa Saatana oma ning kes tegutsevad Jehoova ja tema rahva vastu. Nende hulgas on näiteks inglid, kes Noa päevil maa peale tulid, ja samuti kurjad inimesed. (1. Moos. 6:1, 2; Joh. 8:44; 1. Joh. 5:19; Juuda 6.) w22.07, lk 15, lõigud 4–5

Apostel Paulus armastas oma vendi-õdesid. Kuna ta ise oli palju raskusi kogenud, suutis ta neile katsumustes kaasa tunda. Kord, kui tal olid näpud põhjas, pidi ta nii enda kui ka oma kaaslaste vajaduste eest hoolitsemiseks tööd rügama. (Ap. t. 20:34.) Ta oli ametilt telgitegija, ja kui ta Korintosesse saabus, töötaski ta kõigepealt koos Akvila ja Priskillaga, kellel oli sama amet. Igal hingamispäeval aga selgitas ta sünagoogis nii juutidele kui ka kreeklastele pühakirja. Kui Korintosesse saabusid Siilas ja Timoteos, pühendus Paulus täielikult jumalasõna kuulutamisele. (Ap. t. 18:2–5.) Jehoova teenimine oli Pauluse elus alati esikohal ning ta pani ka usukaaslastele südamele, et nad elumurede koorma all ja oma perele elatist teenides ei jätaks unarusse seda, mis on esmatähtis – Jehoova teenimist. w22.08, lk 20, lõik 3

Jehoova tahab, et head sõnumit kuningriigist kuulutataks üle kogu maa. (1. Tim. 2:3, 4.) See töö on talle nii tähtis, et ta on määranud selle etteotsa Jeesuse. Pole kahtlustki, et Jeesuse suurepärase juhtimise all saab see töö enne lõppu tehtud just sel määral, nagu Jehoova seda soovib. (Matt. 24:14.) Miks me võime selles kindlad olla? Vahetult enne seda, kui ta läks taevasse, sai ta ühel Galilea mäel kokku suure hulga jüngritega. Ta ütles neile: „Kogu võim taevas ja maa peal on antud minule.” Ta lisas: „Seepärast minge ja õpetage inimesi kõigi rahvaste hulgast, et nad saaksid mu jüngriteks.” (Matt. 28:18, 19.) Niisiis on Jeesusel kõige muu hulgas voli juhtida kuulutustööd. Ja seda ta teeb ka meie päevil. w22.07, lk 8, lõigud 1, 3; lk 9, lõik 4

Need, kes tegid enne surma häid tegusid, „tõusevad üles, et saada igavene elu”. Nende nimed on juba eluraamatus. Nad on samad kes õiged, kellest on juttu tekstis Apostlite teod 24:15. Roomlastele 6:7 ütleb: „Sellele, kes on surnud, on patud andeks antud.” Seega on õigete patud tühistatud. Kuid nende head teod ei ole tühistatud. (Heebr. 6:10.) Muidugi tuleb neil edaspidigi Jumalale ustav olla, et nende nimed eluraamatusse ka jääksid. w22.09, lk 17, lõik 13; lk 18, lõik 15

Prohvet Taaniel on suurepärane näide inimesest, keda sai usaldada. Peagi pärast seda, kui ta oli Babülooniasse pagendatud, saavutas ta seal usaldusväärse inimese maine. Tema maine tõusis veelgi, kui ta seletas Jehoova abiga ära Babüloonia kuninga Nebukadnetsari unenäod. (Taan. 4:20–22, 25.) Aastaid hiljem selgitas Taaniel täpselt ära salapärase kirja Babüloni palee seinal. (Taan. 5:5, 25–29.) Ka järgmine valitseja meedlane Dareios ja tema ametnikud panid tähele, et Taanielis on „eriline vaim”. Piibel ütleb Taanieli kohta: „Ta oli usaldusväärne ning mingit hooletust ega rikutust tema juures ei leitud.” (Taan. 6:3, 4.) Oleks hea mõelda, kas meid teatakse kui inimesi, keda saab usaldada. Meie maine mõjutab omakorda Jehoova mainet. w22.09, lk 8–9, lõigud 2–4

Jehoova normide järgimine tuleb meile kasuks. Mõtle, milline oleks elu, kui iga pank määraks rahaühikule väärtuse oma äranägemise järgi või kui igas ehitusfirmas oleks käibel oma mõõdusüsteem. Tagajärjeks oleks kaos. Või kui meditsiinitöötajad ei järgiks kindlaid norme, võiks see patsientidele eluohtlik olla. Kahtlemata on sellised ühtsed normid meile kaitseks ja sama võib öelda ka Jumala normide kohta. Jehoova õnnistab neid, kes püüavad teha seda, mis on õige. Ta on lubanud: „Õiged pärivad maa ja elavad sellel igavesti.” (Laul 37:29.) Jehoova tahab, et sinagi oleksid nende hulgas. Kujutle, milline ühtsus, rahu ja õnn valitseb inimperes, kui kõik teevad seda, mis on Jehoova silmis hea. Tema normid on tõesti võrratud. w22.08, lk 27–28, lõigud 6–8

Kui meie elus ei lähe asjad nii, nagu me sooviksime, võib see meie usalduse Jehoova ja tema organisatsiooni vastu proovile panna. Mida sellisel juhul teha? Meil tuleks säilitada kaine mõistus, püsida ärkvel ja seista kindlalt usus. Kainet mõistust hoida tähendab jääda rahulikuks, mõelda selgelt ja püüda näha asju Jehoova vaatepunktist. Kui me nii toimime, ei võta emotsioonid meie üle võimust. Võib-olla tunneme, et mõni usukaaslane on teinud meile ülekohut, ehk isegi vastutav vend. Tõenäoliselt ei teinud ta seda meelega, kuid sa võisid ikkagi kõvasti haiget saada. (Rooml. 3:23; Jaak. 3:2.) Sa võisid isegi mõelda, et kui koguduses on selliseid inimesi, siis kas see ikka tõesti on Jehoova organisatsioon. Saatan tahab, et me just nii mõtleksime, sest see võib õõnestada meie usaldust Jehoova ja tema organisatsiooni vastu. (2. Kor. 2:11.) Seega tuleb meil hoiduda kibestumast. w22.11, lk 20 lõigud 1, 3; lk 21, lõik 4

Jehoova on andnud meile suurepärase lootuse elada igavesti. Osale kristlastest tähendab see igavest elu taevas surematute vaimolenditena. (1. Kor. 15:50, 53.) Enamikul meist on aga võimalus elada igavesti maa peal, täis tervist ja elujõudu. (Ilm. 21:3, 4.) Kas pole vaimustav tulevik! Meie tulevikulootus on kindel, kuna selle on andnud Jehoova, kes peab alati oma sõna. (4. Moos. 23:19; Rooml. 15:13.) Ta tahab ja tal on ka väge teha, mida ta on öelnud. Jehoova armastab meid ja soovib, et me teda usaldaksime. Kui loodame Jehoovale kogu südamest, peame vastu mistahes raskustes ega tunne hirmu tuleviku ees. w22.10, lk 24, lõigud 1–3

Kuna Iisraeli rahvas ei võtnud Jehoovat kuulda, ennustas Jesaja, et Jehoova lubab babüloonlastel nad vangi viia. (Jes. 30:5, 17; Jer. 25:8–11.) Ent rahva hulgas oli ka neid, kes olid Jehoovale ustavad, ja Jesaja ütles neile, et ühel päeval toob Jumal nad kodumaale tagasi. (Jes. 30:18, 19.) Nii ka läks, kuid selleks kulus aega. Jesaja ütles: „Jehoova ootab kannatlikult, et teile armu anda.” Alles 70 aastat hiljem vabanesid iisraellased vangipõlvest ja pöördusid tagasi Jeruusalemma. (Jes. 10:21; Jer. 29:10.) Jõudnud viimaks tagasi kodumaale, valasid nad kurbusepisarate asemel rõõmupisaraid. w22.11, lk 9, lõik 4

Mitmel maal kiusatakse praegu meie vendi-õdesid taga. Kristlaste tagakiusamises pole midagi uut. Esimesel sajandil kiusati apostleid taga sellepärast, et nad rääkisid Jeesusest. Sanhedriniliikmed käskisid neid korduvalt, et nad Jeesuse nimel rääkimise lõpetaksid. (Ap. t. 4:18–20; 5:27, 28, 40.) Apostlid aga teadsid, et see, kes oli käskinud neid oma rahvale kuulutada ja Kristuse kohta põhjalikult tunnistust anda, oli keegi palju kõrgem kui juutide ülemad. (Ap. t. 10:42.) Seepärast andsid Peetrus ja Johannes julgelt teada, et kuuletuvad eelkõige Jumalale ega lõpeta Jeesusest rääkimist. (Ap. t. 5:29.) Kuigi apostleid peksti, olid nad rõõmsad, et neid oli arvatud väärt kannatama teotust Jeesuse nime pärast, ja nad tegid kuulutustööd innukalt edasi. (Ap. t. 5:41, 42.) w22.10, lk 12–13, lõigud 2–4

Jehoova tundmaõppimine algab väga lihtsatest asjadest. Kirjas heebrealastele nimetas Paulus neid põhitõdedeks või algõpetuseks. See ei tähenda, et need oleks kuidagi vähetähtsad. Näiteks võrdles Paulus neid piimaga, mis on beebi kasvuks hädavajalik. (Heebr. 5:12; 6:1.) Kuid ta ütles ka, et kristlastel tuleks pürgida edasi küpsuse poole ehk püüda Jumala mõtteid üha paremini mõista. Kas sinul on soov mõista sügavamaid piibli tõdesid, et saada Jehoova ja tema eesmärkide kohta rohkem teada? Paljudele pole õppimine sugugi kerge. Kuidas on lood sinuga? Kas nautisid kooliajal lugemist ja õppimist? Või tundsid, et sulle kohe üldse ei meeldi raamatutes tuhnida? Kui nii, siis ära muretse, sa pole ainus. Jehoova on parim õpetaja ja ta saab aidata ka sind. w23.03, lk 9–10, lõigud 8–10

Kui oleme alandlikud, saab Jumala sõna meis juurduda. Kui me oleksime uhked või kriitilised, siis ei saaks meid vormida see, mida me piiblist näiteks halastuse, kaastunde või armastuse kohta loeme. Variserid polnud lasknud Jumala sõnal oma südant vormida. Seepärast mõistsid nad süütuid inimesi hukka. (Matt. 12:7.) Seda, kas meie oleme lasknud piiblil end vormida, näitab see, kuidas me teistesse suhtume ja kuidas me neid kohtleme. Näiteks võiks igaüks meist mõelda järgmistele küsimustele: kas ma olen varmas rääkima teistest head või kipun tooma esile nende puudusi; kas olen halastav ja valmis andestama või kaldun olema kriitiline ja vimma pidama? Need küsimused aitavad meil kindlaks teha, kas oleme lasknud piiblil oma mõtteid, tundeid ja tegusid mõjutada. (1. Tim. 4:12, 15; Heebr. 4:12.) w23.02, lk 12, lõigud 13–14

Üks mees, kellel julgusest esialgu vajaka jäi, oli Joosep Arimaatiast. Ta oli sanhedrini ehk juudi kõrgeima kohtu liige. Seega oli tal juudi ühiskonnas kõrge positsioon ja temast peeti lugu. Piibel ütleb tema kohta, et ta „oli Jeesuse jünger, kuid salaja, sest ta kartis juute”. (Joh. 19:38.) Joosep uskus Jeesusesse, kuid varjas seda teiste eest. Ilmselt kartis ta, et kaotab oma ühiskondliku positsiooni. Kui aga Jeesus suri, võttis Joosep viimaks julguse kokku, läks Pilatuse ette ning palus endale Jeesuse surnukeha. (Mark. 15:42, 43.) Ta ei varjanud enam, et ta on Jeesuse jünger. Kas sinagi võitled inimkartusega nagu Joosep? w23.01, lk 30, lõigud 13–14

Kuuldused sellest, kui hea elu on inimestel Saalomoni valitsuse all, jõudsid Seeba kuninganna kõrvu. Ta tuli kaugelt maalt Jeruusalemma, ja kui ta oli kõike oma silmaga näinud, ütles ta sõnad, mis on meie tänases päevatekstis. (1. Kun. 10:1.) Kuid Saalomoni valitsusaeg oli vaid väike näide sellest, mida kõike teeb Jehoova inimeste heaks Jeesuse valitsuse ajal. Jeesus on mitmes mõttes parem valitseja kui Saalomon. Saalomon oli ebatäiuslik ja tegi suuri vigu, mis tõid lõpuks raskusi kogu Jumala rahvale. Jeesus aga on täiuslik ega eksi kunagi. (Luuka 1:32; Heebr. 4:14, 15.) Ta on tõendanud, et ta ei tee kunagi pattu ega midagi, mis tema alamaid kahjustaks. Ta on parim kuningas, keda üldse võiks tahta. w22.12, lk 11, lõigud 9–10

Mida teha siis, kui on tegu haiguspuhanguga? Ka sel juhul tuleks meil järgida valitsuselt tulevaid juhendeid, näiteks neid, mis puudutavad kätepesu, distantsi hoidmist, maskikandmist või isolatsiooni. Kui oleme neis asjus hoolikad, näitab see, et peame elu kalliks. Kriisiolukorras võib levida valeinformatsiooni, kas siis sõprade, naabrite või meedia kaudu. Selle asemel et uskuda igat sõna, teeme targasti, kui võtame kuulda autoriteetsetest allikatest pärit infot, näiteks valitsuse ja arstide nõuandeid. (Õpet. 14:15.) Juhtiv kogu ja harubürood teevad sellises olukorras kõik, mis võimalik, et hankida usaldusväärset informatsiooni, enne kui annavad juhendeid koguduse koosolekute ja kuulutustöö kohta. Kui oleme kõiges koostööaltid, siis kaitseme nii ennast kui ka teisi. Samuti saame nii hoida Jehoova tunnistajate head mainet. (1. Peetr. 2:12.) w23.02, lk 23, lõigud 11–12

Kui iisraellased asusid tõotatud maale elama, hajusid nad üle kogu selle piirkonna. Eri paigus elavad iisraellased oleksid võinud kergesti kaotada huvi selle vastu, kuidas läheb mujal elavatel usukaaslastel. Kuid nii ei juhtunud, sest iisraellased pidid Jehoova seatud korra järgi aeg-ajalt kokku saama, et kuulda, kuidas pühakirja ette loetakse ja selgitatakse. (5. Moos. 31:10–12; Neh. 8:2, 8, 18.) Kujutle, kuidas nad võisid end tunda, kui jõudsid Jeruusalemma ja nägid seal võib-olla miljoneid usukaaslasi, kes olid tulnud maa eri paigust. Selliste kokkusaamiste kaudu aitas Jehoova rahval ühtsena püsida. Hiljem oli kristlikus koguduses igasuguse majandusliku ja ühiskondliku taustaga inimesi, kes rääkisid ka eri keeli. Kuid nad kõik teenisid üht Jumalat. Need, kes hea sõnumi vastu huvi ilmutasid, vajasid Jumala sõna mõistmiseks usukaaslaste abi. Samuti tuli neil hakata käima koosolekutel. (Ap. t. 2:42; 8:30, 31.) w23.02, lk 3, lõik 7

Jehoova on lubanud kinkida neile, kes talle kuuletuvad, igavese elu. (Rooml. 6:23.) Kui me selle lubaduse üle mõtiskleme, siis kahtlemata meie armastus tema vastu kasvab. Mõelda vaid, meie taevane isa armastab meid niiväga, et tahab meiega igavesti koos olla! Teadmine, et ees on igavene elu, aitab meil raskustes vastu pidada. Ka siis, kui vaenlased meid tappa ähvardavad, ei lakka me Jehoovat teenimast, kuna teame, et kui jääme talle ustavaks, äratab ta meid ellu ja me ei pea enam kunagi surema. (Joh. 5:28, 29; 1. Kor. 15:55–58; Heebr. 2:15.) Jehoova suudab meid igavesti elus hoida, kuna tema juures on eluallikas ja ta ise elab igavesti. (Laul 36:9.) Piibel kinnitab, et Jehoova on alati olemas olnud ja et tema eksistents ei lõppe. (Laul 90:2; 102:12, 24, 27.) w22.12, lk 2, lõigud 1–3

Me teame, et Jehoova teenijatena võivad meid tabada katsumused. Ütleb ju piibel: „Et Jumala kuningriiki pääseda, tuleb meil taluda palju raskusi.” (Ap. t. 14:22.) Samuti teame, et mõned meie probleemid lahenevad alles uues maailmas, kus „enam ei ole surma ega leinamist, hädakisa ega valu”. (Ilm. 21:4.) Jehoova ei kaitse meid katsumuste eest, ent ta aitab meil neis vastu pidada. Pane tähele, mida kirjutas Paulus Rooma kristlastele. Ta loetles erinevaid raskusi, mis teda ja ta usukaaslasi olid tabanud, kuid ütles siis: „Kõiges selles me saavutame täieliku võidu tema kaudu, kes meid on armastanud.” (Rooml. 8:36, 37.) See tähendab, et isegi kui meil on väga raske aeg, võime tunda Jehoova abikätt ja katsumustega edukalt toime tulla. w23.01, lk 14, lõigud 1–2