Märts

Apostel Peetrus ergutas usukaaslasi kasutama oma andeid teiste heaks. Ta kirjutas: „Teenige üksteist selle andega, mis igaühel on, nagu Jumala mitmeti väljenduva armu tublid majapidajad.” (1. Peetr. 4:10.) Me ei peaks oma andeid vaka all hoidma, kartes, et teised võivad muutuda kadedaks või masenduda. Kuid tuleks ka olla ettevaatlik, et me ei hakkaks nendega kiitlema. (1. Kor. 4:6.) Meil oleks hea meeles hoida, et kõik meie võimed on kingitus Jumalalt. Me peaksime kasutama neid koguduse heaks, mitte iseenda upitamiseks. (Filipl. 2:3.) Kui kasutame oma jõudu ja võimeid Jumala tahte täitmiseks, on meil põhjust tunda heameelt. Ja mitte sellepärast, et teeme teistest rohkem või oleme neist paremad, vaid sellepärast, et saame nii kiita Jehoovat. w22.04, lk 11–12, lõigud 7–9

Jeesuse suhtumist pühakirja väljendavad prohvetlikud sõnad tekstis Laul 40:8: „Sinu tahet, mu Jumal, täidan ma hea meelega, su seadus on sügaval mu sees.” Armastus Jumala sõna vastu aitas tal teenida Jehoovat rõõmuga ja ustavalt. Sama peab paika ka meie puhul. (Laul 1:1–3.) Jeesuse sõnad ja eeskuju näitavad, et on väga oluline, kuidas me piiblit loeme. Seda raamatut aitab paremini mõista see, kui palvetame enne ja pärast lugemist, loeme rahulikus tempos, esitame endale küsimusi ning teeme lühikesi märkmeid. Samuti on hea meie väljaannete abil loetut põhjalikult analüüsida. Et Jumala mõtted võiks meid vormida, tuleb meil piiblit lugeda õige hoiakuga. Kui püüame seda kõike teha, on lugemine meile veelgi nauditavam ja me saame Jehoovaga järjest lähedasemaks. (Laul 119:17; Jaak. 4:8.) w23.02, lk 13, lõigud 15–16

Sea endale konkreetne eesmärk. Seejärel püüa selle kallal töötada. Mida sa saaksid oma eesmärgi saavutamiseks teha? Oletame, et sa soovid parandada õpetamisoskust. Sel juhul oleks hea uurida brošüüri „Keskendu ettelugemisele ja õpetamisele”. Kui sulle antakse mõni ülesanne nädalasisesel koosolekul, võiksid selle mõnele pädevale vennale eelnevalt ette kanda ja küsida temalt soovitusi. Suhtu igasse ülesandesse tõsiselt ja valmista see hästi ette. (2. Kor. 8:22.) Mida teha siis, kui soovid arendada mõnda oskust, mille puhul sa tunned, et sul pole selles loomulikku annet? Ära anna alla. Piibel ei ütle, et Timoteosest sai väljapaistev õpetaja või kõnemees. Ent kuna ta oli edenenud, sai talle anda vastutusrikkamaid ülesandeid. (2. Tim. 3:10.) w22.04, lk 24, lõigud 8–11

Mida sümboliseerib seitsme peaga metsaline? See metsaline on nagu leopard, kuid tal on karu jalad, lõvi suu ja kümme sarve. Kõik need tunnused on ka Taanieli 7. peatüki metsalistel, ent Ilmutusraamatus iseloomustavad need ühte, mitte nelja metsalist. Tekstis Ilmutus 13:7 öeldakse, et seitsme peaga metsalisel on võim kõigi suguvõsade, hõimude, keelte ja rahvaste üle. Niisiis ei sümboliseeri see metsaline vaid ühte suurvõimu, vaid kõiki poliitilisi võime läbi ajaloo. (Kog. 8:9.) Seda, et seitsme peaga metsaline sümboliseerib kõiki poliitilisi võime, kinnitab ka tõsiasi, et tal on kümme sarve. Arv 10 tähistab piiblis sageli täielikkust. w22.05, lk 9, lõik 6

Kes on nende hulgas, kes seda imelist aega näevad? Kõigepealt suur rahvahulk, kes jääb Harmagedoonis ellu, ja lapsed, kes uues maailmas sünnivad. Kuid Ilmutuse 20. peatükis öeldakse, et ka surnud äratatakse üles. (Ilm. 20:11–13.) Ellu tuuakse „õiged” ehk ustavad Jehoova teenijad, kuid ka „ülekohtused”, need, kel polnud oma eluajal piisavalt võimalust Jehoovat tundma õppida. (Ap. t. 24:15; Joh. 5:28, 29.) Kas see aga tähendab, et iga viimne kui inimene, kes on kunagi elanud, tuuakse rahuriigi ajal ellu tagasi? Ei. Neid, kel oli võimalus hakata Jehoovat teenima, kuid kes teadlikult otsustasid seda mitte teha, ei äratata üles. Nende puhul sai juba enne surma selgeks, et nad ei vääri elu maapealses paradiisis. (Matt. 25:46; 2. Tess. 1:9; Ilm. 17:8; 20:15.) w22.05, lk 18, lõigud 16–17

Ustava ja aruka orja kaudu on Jeesus Jehoova teenijate tegevust maa peal suurepäraselt organiseerinud. (Matt. 24:45.) Ilmselt oled sinagi nõus apostel Peetrusega, kes ütles Jeesusele sõnad, mis on tänaseks päevatekstiks. Milline oleks meie elu, kui me poleks ühenduses Jehoova organisatsiooniga? Just selle kaudu annab Jeesus meile vaimset toitu ja igakülgset väljaõpet Jumala teenimiseks. Lisaks aitab ta meil riietuda uude isiksusse, et võiksime olla Jehoovale meelepärased. (Efesl. 4:24.) Jeesus annab meile tarka juhatust ka kriisiajal. Eriti hästi ilmnes see seoses COVID-19 pandeemiaga. Maailmas oli palju segadust, kuidas sel keerulisel ajal toimida. Kuid Jeesus andis meile selged juhendid, mida teha, et püsida tervena. w22.07, lk 12, lõigud 13–14

Jehoova ütles iisraellastele, et nad räägiksid temast oma lastele igal võimalusel. (5. Moos. 6:6, 7.) Tol ajal oli vanematel palju võimalusi lastega rääkida. Isa ja poeg võisid koos pikki tunde põllutöid teha, samal ajal kui ema ja tütar kodus õmblesid, kangast kudusid ja muid vajalikke töid tegid. Lastega koos töötades said vanemad nendega ka sügavamatel teemadel vestelda, näiteks rääkida sellest, kui hea Jehoova on ja kuidas ta on peret aidanud. Paljudes maades ei saa lapsed päevad läbi vanematega koos olla. Vanemad on tööl, lapsed koolis ja seepärast tuleb vanematel otsida võimalusi lastega rääkida. (Efesl. 5:15, 16.) w22.05, lk 28, lõigud 10–11

Tõsised patud on rängad Jumala seaduse rikkumised. Kui kristlane on teinud tõsist pattu, tuleb tal palves Jehoovalt andeks paluda ja rääkida ka kogudusevanematega. (Laul 32:5; Jaak. 5:14.) Mida teevad kogudusevanemad? Muidugi ei saa nad patte andeks anda. See õigus on ainult Jehooval ja ta teeb seda lunastusohvri alusel. Kuid vanematele on Jehoova usaldanud ülesande otsustada, kas patustanu võib jääda kogudusse. (1. Kor. 5:12.) Nad vaagivad järgmisi küsimusi. Kas patt oli tahtlik? Kas see oli ette kavatsetud ja kas patustanu püüdis seda varjata? Kas pattu tehti korduvalt? Ja mis peamine, kas patustanu tõesti kahetseb ning kas on mingeid tõendeid, et Jehoova on talle andestanud? (Ap. t. 3:19.) w22.06, lk 8, lõik 4

Jeesus õhutas oma järelkäijaid taotlema õigust. (Matt. 5:6.) See tähendab, et meil peab olema soov teha seda, mis on õige, hea ja puhas Jumala silmis. Kahtlemata armastad sinagi tõde ja õigust ning vihkad valet ja kurjust. (Laul 119:128, 163.) Vale on omane Saatanale, kes on selle maailma valitseja. (Joh. 8:44; 12:31.) Üks Saatana eesmärke on teotada Jumala püha nime ja ta on levitanud Jumala kohta valesid juba Eedeni mässust alates. Ta on maalinud Jehoovast pildi kui isekast ja ebaausast valitsejast, kes jätab oma alamad millestki väga heast ilma. (1. Moos. 3:1, 4, 5.) Saatana valed on mürgitanud inimeste meeli ja südant tänase päevani välja. Neid, kes ei armasta tõde, võib Saatan mõjutada tegema kõiksugust kurja. (Rooml. 1:25–31.) w23.03, lk 2, lõik 3

Kui püüad mõnest halvast harjumusest vabaneda, võid kogeda tagasilööke või siis võid tunda masendust, kuna paistab, et sa ei jõua kunagi oma eesmärgini. Mis aitab sul mitte alla anda? See on armastus Jehoova vastu. Armastus Jehoova vastu on kõige kaunim omadus, mis sul võib olla. (Õpet. 3:3–6.) See aitab sul eluraskustega toime tulla. Piiblis räägitakse palju Jehoova truust armastusest oma teenijate vastu. See on sügav ja püsiv kiindumus, mida ei murra miski. Ka sina võid ilmutada sellist armastust, kuna oled loodud Jehoova moodi. (1. Moos. 1:26.) Kuidas seda teha? Näiteks võiksid iga päev mõelda, kuidas on Jehoova täna näidanud, et armastab sind. Seejärel täna teda palves konkreetsete asjade eest. (1. Tess. 5:18.) Püüa näha, kuidas tema tegudes ilmneb armastus sinu kui üksikisiku vastu. w23.03, lk 12, lõigud 17–19

Jeesus kohtles kõiki apostleid lahkelt ja armastavalt. Mida see meile õpetab? Oluline pole mitte ainult see, kuidas keegi meiega käitub, vaid ka see, kuidas me sellele reageerime. Kui mõni usukaaslane meie vastu eksib, võiksime mõelda järgmistele küsimustele. Miks see, mis ta tegi, mind närvi ajab? Kas see näitab, et mul endal on vaja millegi kallal tööd teha? Kas võib olla, et tal on praegu elus raske aeg? Isegi kui tunneme, et meil on tõesti põhjust pahane olla, võiksime mõelda, kas saaksime selles olukorras armastust ilmutada ja vahejuhtumi unustada. Kui püüame teisi alati armastavalt kohelda, näitab see, et oleme Jeesuse tõelised järelkäijad. Meilgi tuleks püüda teisi mõista, nii nagu Jeesus seda tegi. (Õpet. 20:5.) Meie küll ei näe teiste südamesse, kuid saame siiski usukaaslaste ebatäiusega arvestada ja nendega kannatlikud olla. (Efesl. 4:1, 2; 1. Peetr. 3:8.) Seda on kõvasti lihtsam teha, kui õpime neid paremini tundma. w23.03, lk 30, lõigud 14–16

Vahel kasutab Saatan ära meie tervisehädasid, et panna meid Jumala seadust rikkuma. Näiteks võivad arstid või pereliikmed, kes pole Jehoova teenijad, avaldada meile survet nõustuda vereülekandega. Või siis võidakse meile tungivalt soovitada mõnd raviviisi, mis läheb vastuollu piibli põhimõtetega. Me küll ei taha surra, kuid teame, et isegi kui see juhtub, ei lakka Jehoova meid armastamast. (Rooml. 8:37–39.) Ta ei unusta oma kalleid sõpru, kes on surmaunne suikunud. „Nad kõik on tema silmis elavad.” (Luuka 20:37.) Jumal igatseb neid ja ootab aega, mil saab nad surnuist üles äratada. (Iiob 14:15.) Ta on maksnud kõrget hinda, et me võiksime saada igavese elu. (Joh. 3:16.) Kuna me teame, kui väga taevane isa meid armastab, ei jäta me teda, kui oleme haiged või koguni surmasuus. Vastupidi, sellistel aegadel otsime temalt veel enam lohutust, tarkust ja jõudu. (Laul 41:3.) w22.06, lk 18, lõigud 16–17

Piibel ütleb: „Jehoova kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama tundmine annab arusaamise.” (Õpet. 9:10.) Kõigepühama tundmine tähendab, et saame aru, kuidas Jehoova mõtleb, ja tugineme sellele otsuste tegemisel. Selleks tuleb meil uurida piiblit ja seda selgitavaid väljaandeid. Nii tehes toimime targalt. (Õpet. 2:5–7.) Jehoova on tõelise tarkuse allikas, kelleltki teiselt seda ei saa. (Rooml. 16:27.) Miks võib nii öelda? Esiteks, loojana tunneb Jehoova oma loodut läbi ja lõhki. (Laul 104:24.) Teiseks, tema tarkust on näha kõigist ta tegudest. (Rooml. 11:33.) Ja kolmandaks, tema nõuannete järgimisel on alati head tulemused. (Õpet. 2:10–12.) Kui tahame saada tõeliselt targaks, tuleb meil neid kolme tõsiasja mõista ja neid nii suurte otsuste langetamisel kui ka igapäevaelus arvesse võtta. w22.10, lk 19, lõigud 3–4

Ilmutusraamatu 12. peatükk räägib taevas toimunud sõjast, milles Saatan ja deemonid said lüüa, misjärel nad heideti taevast välja maa lähedusse. Sestsaadik on Saatan suunanud kogu oma viha inimeste vastu, mistõttu ongi maa peal erakordselt karmid ajad. (Ilm. 12:9–12.) Miks on hea neid ennustusi mõista? Maailma sündmused ja silmnähtav muutus inimeste hoiakutes on märk selle kohta, et Jeesus on hakanud kuningana valitsema. See teadmine aitab meil mitte ärrituda, kui puutume kokku isekuse ja vihkamisega. (Laul 37:1.) Ühiskonna allakäik hoopis kinnitab meile, et piibli ennustused täituvad ja Jumala kuningriik valitseb. Piibel näitab ka, et mida lähemale jõuab Harmagedoon, seda raskemaks elu muutub. (Mark. 13:8; 2. Tim. 3:13.) Kas pole sa Jehoovale tänulik, et ta on andnud teada, miks on ajad nii keerulised ja millega need päädivad? w22.07, lk 3, lõigud 7–8

Paljud meie usukaaslased kannatavad haiguste, loodusõnnetuste, sõdade, tagakiusamise või millegi muu tõttu ning me võime paluda, et Jehoova aitaks neil vastu pidada. Samuti võime palvetada nende ennastohverdavate vendade ja õdede eest, kes abivajajaid aitavad. Kui sina tead kedagi, kellel on parasjagu raske aeg, võiksid teda oma palvetes nimeliselt mainida. See on märk tõelise vennaarmastuse kohta. Ka vennad, kes on koguduses eestvedajad, vajavad usukaaslaste palveid ja on nende eest tänulikud. Apostel Paulus tundis nii. Ta kirjutas: „Palvetage ka minu eest, et mulle antaks õigeid sõnu, kui ma suu avan, ja ma võiksin kuulutada julgelt hea sõnumi püha saladust.” (Efesl. 6:19.) Kui palume, et Jehoova õnnistaks vendi, kes meie heaks tublisti tööd teevad, väljendame armastust nende vastu. w22.07, lk 23–24, lõigud 14–16

Kiiver kaitseb sõduri pead. Meie oleme vaimses sõjas ja meil tuleb kaitsta oma mõtlemist Saatana rünnakute eest. Saatan püüab eri viisidel meid ahvatleda ja meie mõtlemist rikkuda. Kuid just nagu kiiver kaitseb pead, kaitseb lootus meie mõtteid, nii et suudame Jehoovale ustavaks jääda. Kui lootus tuhmub ja võimust võtab patusele loomusele omane mõtteviis, on kerge igavese elu teelt kõrvale kalduda. Nii juhtus mõnede kristlastega, kes elasid esimesel sajandil Korintoses. Nad ei uskunud enam üht Jumala olulisimat tõotust, nimelt seda, et surnud äratatakse ellu. (1. Kor. 15:12.) Paulus ütles, et inimesed, kel pole tulevikulootust, elavad üksnes tänasele päevale. (1. Kor. 15:32.) Ka meie ajal arvavad paljud, et praegune elu ongi kõik, ja võtavad elult, mis võtta annab. Meie aga oleme veendunud, et Jumala tõotused tuleviku kohta lähevad täide. w22.10, lk 25, lõigud 8–9

Jehoova soovib, et räägiksid temaga. Ta näeb, millega sa pead võitlema, ja on valmis sind iga kell kuulama. Ta on öelnud, et õigete palve toob talle rõõmu. (Õpet. 15:8.) Mida sa võid Jehoovalt paluda, kui tunned end üksi? Ava talle oma süda. (Laul 62:8.) Räägi talle oma muremõtetest ja sellest, mida sa tunned. Palu temalt abi oma tunnetega hakkama saamiseks, samuti palu julgust. Sa võid paluda ka tarkust. (Luuka 21:14, 15.) Kui võitled negatiivsete tunnetega, võid paluda, et Jehoova aitaks sul rääkida sellest mõne küpse venna või õega. Samuti võid paluda, et ta aitaks sel inimesel sind mõista. Kui näed Jehoova vastust ja võtad vastu usukaaslaste abi, ei tunne sa end nii üksi. w22.08, lk 10, lõik 6

Tessaloonikas moodustatud koguduse kristlasi hakati ägedalt taga kiusama. Vihane rahvajõuk vedas mõned kohalikud vennad linna ülemate ette. (Ap. t. 17:6.) Võime ette kujutada, kui kohkunud sealsed vastristitud kristlased olid. Paulus ei tahtnud, et nad selle heidutava olukorra tõttu Jehoova teenimises tagasi tõmbuksid. Ta ütles: „Otsustasime ... saata teie juurde Timoteose ..., et te saaksite jõudu juurde ja teie usk tugevneks, nii et te raskustes kõikuma ei lööks.” (1. Tess. 3:1–3.) Timoteos oli näinud, kuidas Paulus Lüstras usukaaslasi toetas. Samuti oli ta näinud Jehoova võimast abikätt. Niisiis võis Timoteos Tessaloonika vendadele-õdedele kinnitada, et küll Jehoova hoolitseb ka nende eest. (Ap. t. 14:8, 19–22; Heebr. 12:2.) w22.08, lk 21, lõik 4

19. sajandi lõpul hakkas grupp piibliuurijaid eesotsas Charles Russelliga põhjalikult pühakirja uurima. Nad tahtsid mõista Jeesuse ohvri tähendust ja seda, kuidas peaks Isanda õhtusöömaaega pidama. Tänapäeval on meil nende uurimistööst palju abi. Me mõistame, mille Jeesuse ohver võimalikuks teeb. (1. Joh. 2:1, 2.) Me oleme saanud teada ka seda, et Jumalale meelepärastel inimestel on kaks tulevikuväljavaadet: väikest rühma kristlasi ootab ees surematu elu taevas ning ülejäänuid igavene elu maa peal. Kui mõtleme sellele, mida Jeesuse ohver meile isiklikult tähendab ja kui väga Jehoova meid armastab, saame temaga lähedasemaks. (1. Peetr. 3:18.) Nii nagu meie usukaaslased minevikus, kutsume ka meie teisi mälestusõhtule, pidama seda nii, nagu Jeesus selle sisse seadis. w23.01, lk 21, lõigud 6–7

Jeesus rääkis inimestele õnnistustest, mida toob Jumala kuningriik. Me oleme tänulikud lunastuse eest, kuna ilma selleta ei saaks meil olla lähedasi suhteid Jehoova ja Jeesusega. Kõigil, kes Jeesuse ohvrisse usuvad, on võimalus elada igavesti ning näha uuesti oma lähedasi, kes on surmaunne suikunud. (Joh. 5:28, 29; Rooml. 6:23.) Me ei saa neid õnnistusi kuidagi ära teenida ning me ei saa Jehoovale ja Jeesusele nende eest kuidagi tasuda. (Rooml. 5:8, 20, 21.) Ent me saame näidata, et oleme nende eest tänulikud. Kuidas? Kui kasutame oma aega, jõudu ja vara kuningriigitöö heaks. Näiteks võiksime mõelda, kas saaksime lüüa kaasa Jehoova teenimisega seotud hoonete ehitus- ja hooldustöödes. w23.01, lk 26, lõik 3; lk 28, lõik 5

Jumala valitsus hakkab valitsema miljardite inimeste üle kogu maakeral. Nagu Jeesus, teenivad ka tema kaasvalitsejad kuningate ja preestritena. (Ilm. 5:10.) Moosese seaduse all hoolitsesid preestrid selle eest, et inimestel oleksid head suhted Jehoovaga ja et nad oleksid ka füüsiliselt terved. Kuna Moosese seadus oli „tulevaste heade asjade vari”, on loogiline järeldada, et Jeesuse kaasvalitsejad teevad inimeste heaks sedasama. (Heebr. 10:1.) Me ei tea täpselt, kuidas nad inimestega suhtlevad. Kuid me võime olla kindlad, et paradiisi elanike eest kantakse hästi hoolt ja et nad saavad juhatust, mida vajavad. (Ilm. 21:3, 4.) w22.12, lk 11, lõigud 11–13

Üks põhjus, miks me kutsume teisi mälestusõhtule, on see, et me soovime, et kõik saaksid teada, mida Jehoova ja Jeesus on nende heaks teinud. (Joh. 3:16.) Me loodame, et see, mida nad mälestusõhtul näevad ja kuulevad, ajendab neid piiblit uurima ja Jehoova tunnistajaks saama. Samuti kutsume mälestusõhtule neid, kes on Jehoova teenimisest eemale jäänud. Me tahame, et nad teaksid, et Jehoova armastab neid endiselt. Paljud võtavad meie kutse vastu ja see rõõmustab meid väga. Mälestusõhtu võib neile meenutada, kui suurt rõõmu Jehoova teenimine neile varem valmistas. (Laul 103:1–4.) Ükskõik, kas inimesed võtavad meie kutse vastu või mitte, anname oma parima, et neid mälestusõhtule kutsuda, sest me teame, et Jehoovale on tähtis iga inimene. (Luuka 15:7; 1. Tim. 2:3, 4.) w23.01, lk 20, lõik 1; lk 22–23, lõigud 9–11

Oma maise elu viimasel õhtul palus Jeesus oma taevast isa, et see kaitseks tema järelkäijaid Saatana eest. (Joh. 17:15, 20.) Muidugi on Jehoova alati oma teenijatel pilku peal hoidnud ja neid kaitsnud. Kuid Jeesus teadis, et pärast tema surma võtab Saatan tema jüngrid eriliseks märklauaks ja neid tabab ennenägematu tagakiusamine. Samuti teadis ta, et omal jõul nad Saatana õelatele rünnakutele vastu seista ei suuda. Jehoova teenijad on Saatana maailma tugeva surve all. Meil on erisuguseid raskusi, mis võivad meid masendada ja isegi meie ustavuse Jehoovale proovile panna. Kuid meil pole põhjust hirmu tunda. Jehoova teab täpselt, millega meil tuleb rinda pista, ja ta on valmis meile appi tõttama. Tõepoolest, „Jehoova silmad saadavad neid, kes teda kardavad ..., et päästa nad”. (Laul 33:18–20.) w22.08, lk 8, lõigud 1–2

Mälestusajal saame väljendada oma tänu selle eest, mida Jeesus meie heaks on teinud, kui võtame aega, et palvetada ning mõtiskleda tema surma tähenduse üle. Me kutsume sellele sündmusele võimalikult palju inimesi. Ja me ei taha lasta mitte millelgi end takistada mälestusõhtut pidamast. Mälestusõhtul saame teada, miks inimkond vajab lunastust ja kuidas võib ühe inimese surm lepitada paljude patud. Meile selgitatakse ka, mida sümboliseerivad leib ja vein ning kes peaksid neid maitsma. (Luuka 22:19, 20.) Samuti mõtiskleme selle üle, mida head ootab ees neid, kel on lootus elada igavesti paradiisis maa peal. (Jes. 35:5, 6; 65:17, 21–23.) Me ei peaks neid tõdesid iseenesestmõistetavana võtma. w23.01, lk 20, lõigud 2, 4

Meil on võimalik saada igavene elu üksnes tänu sellele, et Jeesus andis oma elu lunastushinnaks meie pattude eest. (Matt. 20:28.) Paulus kirjutas: „Kuna surm on tulnud inimese kaudu, tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu. Nii nagu kõik surevad Aadama tõttu, nii tehakse kõik elavaks tänu Kristusele.” (1. Kor. 15:21, 22.) Jeesus õpetas oma järelkäijaid palvetama Jumala kuningriigi tuleku eest ja selle eest, et Jumala tahe sünniks ka maa peal. (Matt. 6:9, 10.) Jumala tahe hõlmab seda, et inimesed elaksid maa peal igavesti. Selleks et nii ka läheks, määras Jehoova Jeesuse oma kuningriigi kuningaks. Peale selle on ta välja valinud 144 000 inimest, kes lähevad taevasse ja viivad koos Jeesusega täide tema tahte. (Ilm. 5:9, 10.) w22.12, lk 5, lõigud 11–12

Kui mõni meie lähedane sureb, tunneme tema järele suurt igatsust. Esialgu võib meil olla väga valus, eriti kui ta pidi enne surma kannatama. Ajapikku aga suudame isegi rõõmu tunda, kui mõtleme millelegi, mida ta meile õpetas, või millelegi, mida ta ütles või tegi, et meid naeratama panna. Mälestusajal mõtiskleme rohkem kui tavaliselt lunastusohvri tähenduse üle. (1. Kor. 11:24, 25.) Kuigi Jeesuse kannatustest ja surmast lugemine võib meid kurvastada, toob meile rõõmu see, kui loeme sellest, mida ta maa peal olles ütles ja tegi. Samuti on põnev mõelda sellele, mida Jeesus praegu teeb ja mida kõike ta veel tulevikus ette võtab. w23.01, lk 26, lõigud 1–2

Mõtle, millist kurbust võisid apostlid tunda, kui Jeesus suri. Nad olid just kaotanud armsa sõbra ja neile tundus, et ka nende lootus on kadunud. (Luuka 24:17–21.) Hiljem aga ilmutas Jeesus end neile ja aitas neil mõista, milline roll on tal piibli ennustuste täitumises. Samuti andis ta neile teha tähtsa töö. (Luuka 24:26, 27, 45–48.) Kui Jeesus taevasse läks, oli apostlite kurbusest saanud suur rõõm. Nad teadsid nüüd, et nende isand on elus ja aitab neil täita nende uut ülesannet. Rõõm ajendas neid Jumalat lakkamatult ülistama. (Luuka 24:52, 53; Ap. t. 5:42.) Meie saame apostlite eeskuju järgida, kui seame Jehoova teenimise elus esikohale. Nõuab vastupidavust, et teenida Jehoovat päevast päeva ja aastast aastasse. Kuid ta on lubanud, et kui me seda teeme, õnnistab ta meid heldelt. (Õpet. 10:22.) w23.01, lk 30–31, lõigud 15–16

Kindlasti ei taha meie teha sama viga, mille tegid Aadam ja Eeva. Selleks, et nii ei juhtuks, tuleb meil Jehoovat paremini tundma õppida ja püüda mõista tema mõtteviisi. Nii kasvab meie armastus tema vastu. Mõtleme Aabrahamile. Tema armastas Jehoovat kogu südamest. Ta ei keeranud Jehoovale selga ka siis, kui ei mõistnud täielikult tema otsuste tagamaid. Selle asemel püüdis ta Jehoovast paremini aru saada. Kord sai ta teada, et Jehoova kavatseb hävitada Soodoma ja Gomorra linna. Esialgu jäi talle mulje, et Jehoova, kogu maa kohtumõistja, hävitab koos õelatega ka õiged. Kuna ta ei suutnud seda uskuda, esitas ta Jehoovale selle kohta küsimusi, ja Jehoova vastas talle kannatlikult. Tänu sellele mõistis Aabraham, et Jehoova uurib läbi iga inimese südame ega karista kunagi õigeid koos jumalatutega. (1. Moos. 18:20–32.) w22.08, lk 28, lõigud 9–10

Aastal 455 e.m.a, kui Jeruusalemma müür oli üles ehitatud, otsis maavalitseja Nehemja mehi, kes linna eest hästi hoolt kannaksid. Üks neist, kelle ta välja valis, oli kindluse peamees Hananja, kes oli „väga usaldusväärne mees ja kartis Jumalat rohkem kui paljud teised”. (Neh. 7:2.) Hananja võttis oma ülesannet väga tõsiselt. Kui tahame, et meile Jumala teenistuses vastutust usaldataks, on meil vaja olla tema moodi. Ka apostel Pauluse kaaslane Tühhikos oli usaldusväärne. Paulus ütles, et ta on „isanda ustav teenija”, ja lootis tema peale. (Efesl. 6:21, 22.) Ta usaldas Tühhikosele ülesande viia Efesosse ja Kolossasse tema kirjad. Kuid mitte ainult, ta oli ka kindel, et Tühhikos kosutab sealsete vendade ja õdede südant. Tänapäeval on Jehoova rahva seas palju Tühhikose-sarnaseid mehi, kes meie eest hästi hoolitsevad. (Kol. 4:7–9.) w22.09, lk 9–10, lõigud 5–6

Joosepi katsumused kestsid 13 aastat. Mõni teine oleks tema olukorras hakanud kahtlema, kas Jehoova ikka armastab teda, või mõelnud, et Jehoova on ta hädas üksi jätnud. Joosep aga ei kibestunud. Ta säilitas rahu ja kaine mõistuse. Kui tal avanes soodne võimalus vendadele kätte maksta, ei teinud ta seda, vaid andestas neile ja kinnitas neile oma armastust. (1. Moos. 45:4, 5.) Joosep suutis seda, kuna ta ei näinud üksnes oma probleeme, vaid suurt pilti – Jehoova eesmärki. (1. Moos. 50:19–21.) Mida Joosepilt õppida? Kui keegi teeb sulle ülekohut, ära kibestu Jehoova vastu ega arva, et ta on su hüljanud. Pane hoopis tähele, kuidas ta sind su katsumuses toetab, ja püüa teiste eksimused armastusega kinni katta. w22.11, lk 21, lõik 4

Prohvet Taanieli nägemused tõstavad esile Jehoova ülemvõimu. Kõigepealt nägi Taaniel nelja hiiglaslikku metsalist, kes sümboliseerivad maailmavõime: Babülooniat, Meedia-Pärsiat, Kreekat, Roomat ja viimasest välja kasvanud Inglise-Ameerika liitu. (Taan. 7:1–3, 17.) Seejärel nägi ta, kuidas taevases kohtus võttis istet Jehoova. (Taan. 7:9, 10.) Peagi võtab Jumal kõigilt valitsustelt võimu ja annab selle neile, kes seda rohkem väärivad ja kes on ka palju vägevamad. Taaniel nägi, et valitsus anti kellelegi Inimesepoja-sarnasele, see on Jeesus Kristusele, ning Kõigevägevama pühadele, Jeesuse 144 000 kaasvalitsejale. Nende valitsus pidi olema jääv. (Taan. 7:13, 14, 18.) Selles nägemuses nähtu on kooskõlas sellega, mida Taaniel varem oli Jumala kohta öelnud: „Tema ... tagandab kuningaid ja tõstab kuningaid.” (Taan. 2:19–21.) w22.10, lk 14, lõigud 9–11