Mai

Kui Johannes oli näinud nägemuses neid, kes seisid taevasel Siioni mäel, nägi ta ka teist rühma ustavaid jumalateenijaid, suurt rahvahulka, kelle arv pole kindlaks määratud. Ilmutusraamatus öeldakse nende kohta: „Need on need, kes tulevad suurest viletsusest. Nad on oma rüüd pesnud ja teinud need valgeks Talle veres.” (Ilm. 7:14.) Need inimesed jäävad suures viletsuses ellu ja neid ootab võrratu tulevik siinsamas maa peal. (Laul 37:9–11, 27–29; Õpet. 2:21, 22; Ilm. 7:16, 17.) Olenemata sellest, kas meil on lootus elada igavesti taevas või maa peal, ootavad meid ees põnevad ajad. Kas sina näed end pildil, mida Ilmutusraamatu 7. peatükis kirjeldatakse? Loodetavasti küll. Kõik, kes teevad otsuse toetada Jehoova ülemvõimu, ei pea seda mingil juhul kahetsema. w22.05, lk 16, lõigud 6–7

Meenuta mõnd korda, kui pidid tegema tähtsa otsuse. Ilmselt palusid Jumalalt tarkust ja õigesti tegid. (Jaak. 1:5.) Saalomon kirjutas: „Tarkus on kõige tähtsam.” (Õpet. 4:7.) Muidugi ei rääkinud Saalomon inimtarkusest, vaid tarkusest, mis tuleb Jehoovalt. Jumalik tarkus aitab tulla toime kõigi keeruliste probleemidega, millega me tänapäeval silmitsi seisame. Selle omandamisel on meile suureks abiks see, kui uurime kahe mehe õpetusi, kes on oma tarkuse poolest väga tuntud. Esimene neist on Saalomon. Piiblis öeldakse, et „Jumal andis Saalomonile rohkesti tarkust ja mõistmist”. (1. Kun. 4:29.) Teine on Jeesus, kes oli Saalomonistki targem. (Matt. 12:42.) Jeesuse puhul täitus ennustus „Tema peale tuleb Jehoova vaim, tarkuse ja arusaamise vaim”. (Jes. 11:2.) w22.05, lk 20, lõigud 1–2

Keegi ei ole liiga vana, et seada endale Jehoova teenistuses eesmärke. Mõtleme näiteks 75-aastasele õde Beverleyle. Tal oli terviseprobleemide tõttu raske kõndida. Sellegipoolest soovis ta mälestusõhtu hoogtöös innukalt kaasa lüüa. Selleks seadis ta endale konkreetse eesmärgi. Kui ta oma eesmärgi saavutas, oli ta väga rõõmus. Tema rõõm ja innukus nakatasid ka teisi. Kuigi meie eakad vennad-õed ei suuda ehk teha nii palju, kui nad tahaksid, peab Jehoova nende teenistust väga kalliks. (Laul 71:17.) Sea siis endale jõukohaseid eesmärke. Arenda Jehoovale meelepäraseid omadusi. Omanda oskusi, mis aitavad sul teha rohkem Jehoova ja tema organisatsiooni heaks. Otsi võimalusi aidata oma usukaaslasi. Kui sa nii teed, siis Jehoova õnnistab sind nagu Timoteostki ja su edenemine on ilmne kõigile. (1. Tim. 4:15.) w22.04, lk 27, lõigud 18–19

Mida teha siis, kui hoolimata sinu pingutustest ütleb laps, et ta ei taha Jehoovat teenida? Ära mõtle, et oled vanemana läbi kukkunud. Jehoova on andnud inimestele vaba tahte. See tähendab, et kõigil, ka sinu lapsel, on võimalus valida, kas teenida teda või mitte. Ära kaota lootust, et ühel päeval tuleb ta Jehoova juurde tagasi. Mõtle mõistujutule kadunud pojast. (Luuka 15:11–19, 22–24.) Noormees selles loos läks õigelt teelt väga kaugele, kuid lõpuks tuli ta isa juurde tagasi. Vanemad, Jehoova on usaldanud teile imetoreda ülesande kasvatada üles uus põlvkond tema teenijaid. (Laul 78:4–6.) See ülesanne pole kerge ning te väärite oma hoole ja vaeva eest kuhjaga kiitust. Tehke ka edaspidi kõik endast olenev, et laste armastus Jehoova vastu üha tugevneks, ja juurutage lapsesse tema mõtteviisi. Nii võite olla kindlad, et rõõmustate oma taevase isa südant. (Efesl. 6:4.) w22.05, lk 30–31, lõigud 16–18

Kui igaüks meist teeb oma olukorras oma parima, on kogudus ühtne ja seal on rahulik õhkkond. Esimese sajandi kristlastel oli erinevaid oskusi ja nad täitsid erinevaid ülesandeid. (1. Kor. 12:4, 7–11.) See aga ei tekitanud neis võistlusvaimu. Nad järgisid hoopis Pauluse nõuannet teha, mis tarvis, et ehitada kogudust üles. Paulus kirjutas efeslastele: „Kui iga kehaliige täidab oma ülesannet, aitab see kaasa keha kasvamisele ja keha ehitab end üles armastuses.” (Efesl. 4:1–3, 11, 12.) Need, kes nii toimisid, edendasid koguduses rahu ja ühtsust. See peab paika ka tänapäeval. Hoidu siis end teistega võrdlemast. Võta eeskuju Jeesusest ja ole kindel, et Jehoova ei unusta ära sinu tööd. (Heebr. 6:10.) Pea meeles, et tal on sinu üle hea meel. w22.04, lk 14, lõigud 15–16

Küll on hea, et keegi meist ei pea otsustama, kas inimene väärib Jehoova andestust või mitte. Kuid aeg-ajalt tuleb meil teha üks teine otsus: kas anda andeks sellele, kes on meie vastu pattu teinud, võib-olla isegi rängalt. Mõnikord võib inimene meilt andeks paluda. Ent isegi kui ta seda ei tee, saame talle andestada nii, et otsustame mitte vimma kanda ja laseme valusatest tunnetest lahti. See ei pruugi olla kerge ja selleks võib kuluda aega, eriti kui hingehaavad on sügavad. 1994. aasta 15. septembri Vahitornis öeldakse: „Kui sa patustajale andestad, ei tähenda see seda, et sa patu heaks kiidad. Kristlasele tähendab andestamine asja usaldamist Jehoova kätesse. Tema on kogu universumi õiglane Kohtunik ja tema mõistab õigust õigel ajal.” w22.06, lk 9, lõigud 6–7

Jehoova on tõotanud, et ta kogub kokku inimesi kõigist rahvastest, hõimudest ja keeltest ning et see suur rahvahulk teenib teda õigel viisil. (Ilm. 7:9, 10.) Need sõnad on täitunud. Tänapäeval teenivad erisuguse taustaga inimesed ühtse üleilmse perena Jehoovat. (Laul 133:1; Joh. 10:16.) Kõik nad räägivad innukalt ka teistele paremast maailmast, mis ees ootab. (Matt. 28:19, 20; Ilm. 14:6, 7; 22:17.) Kui sinagi kuulud suurde rahvahulka, on lootus elada uues maailmas sulle kahtlemata väga kallis. Saatan püüab meilt lootust röövida. Ta tahab panna meid uskuma, et Jehoova ei täida oma tõotusi. Kui me aga kaotaksime lootuse, kaotaksime ka julguse ja võiksime isegi lakata Jehoovat teenimast. w22.06, lk 20–21, lõigud 2–3

Teadmine, et ees on paremad ajad, aitab meil mistahes raskused üle elada. Näiteks kiusatakse meid taga, kuna oleme Jeesuse järelkäijad. (Joh. 15:20.) Tulevikulootuse üle mõtisklemine annab meile tagakiusamise all jõudu Jehoovat edasi teenida. Lootus aitas Jeesusel hoolimata julmast kohtlemisest Jehoovale ustavaks jääda. Laulude raamatus on ennustus, kust tuleb hästi välja, milline rahu ja kindlustunne Jeesusel surmaga silmitsi seistes oli. Peetrus tsiteeris seda 33. aasta nädalatepühal: „Ma olen lootusrikas. Sest sina ei jäta mind surmavalda, ei luba oma ustaval näha kõdunemist. ... Sinu juures on mul rõõmu rohkesti.” (Ap. t. 2:25–28; Laul 16:8–11.) Jeesus oli täiesti kindel, et Jehoova äratab ta üles ja ta saab taas olla oma taevase isa juures. (Heebr. 12:2, 3.) w22.10, lk 24–25, lõigud 4–5

Kord lasid Jaakobus ja Johannes oma emal Jeesuselt paluda, et too annaks neile taevases valitsuses teistest tähtsama positsiooni. (Matt. 20:20, 21.) See näitab, et nende südames oli teatud määral uhkust ja auahnust. (Õpet. 16:18.) Jaakobus ja Johannes polnud aga ainsad apostlid, kes selles olukorras valesti käitusid. Piiblis öeldakse: „Kui teised kümme sellest kuulsid, said nad nende kahe venna peale pahaseks.” (Matt. 20:24.) Ilmselt läks apostlite vahel ägedaks sõnavahetuseks. Mida tegi seepeale Jeesus? Ta ei öelnud, et otsib endale paremad apostlid, kes oleks alandlikud ja kohtleks üksteist alati armastavalt. Ta ei saanud apostlite peale pahaseks, vaid rääkis nendega rahulikult. (Matt. 20:25–28.) w23.03, lk 28–29, lõigud 10–13

Mõtle hetkeks, kui kaugele sa oled juba jõudnud. Sa oled hoolsalt piiblit uurinud, võib-olla isegi aastaid, ja jõudnud veendumusele, et piibel on Jumala sõna. Samuti oled õppinud tundma ja hakanud armastama piibli autorit Jehoovat. Armastusest tema vastu lubasid teenida teda igavesti ja lasid end ristida. Sinu tee ristimiseni ei pruukinud olla kerge. Ja aja möödudes kohtad uusi raskusi, mis su usu proovile panevad. Saatan soovib, et su armastus Jehoova vastu hääbuks, ja ta teeb kõik selleks, et sind temast eemale viia. (Efesl. 4:14.) Ära lase sel juhtuda! Mida aga teha, et Jehoovale ustavaks jääda ja pidada oma lubadust teda teenida? Sul tuleb pürgida küpsuse poole. (Heebr. 6:1.) w22.08, lk 2, lõigud 1–2

Igal pereliikmel on vastutus hoida teatud asju pereringis. Näiteks võib naisel olla mõni harjumus, mis tema mehele nalja teeb. Kuna aga mees armastab oma naist ega taha talle piinlikkust valmistada, ei räägi ta sellest teistele. (Efesl. 5:33.) Ka teismelised soovivad, et nende eneseväärikust austataks. Seepärast ei peaks vanemad nende vigadest teistele rääkima. (Kol. 3:21.) Ja lastel tuleks õppida vahet tegema, millest sobib väljaspool perekonda rääkida ja millest mitte. Kui iga pereliige teeb oma osa, et hoida pere eraelu privaatsena, lähendab see pereliikmeid. w22.09, lk 10, lõik 9

Jehoova kõneles Iiobiga ning juhtis tema tähelepanu oma otsatule tarkusele ja sellele, kui hästi ta oma loodu eest hoolt kannab. Ta rääkis mitmetest loomadest ja lindudest ning sellest, kui imeliselt nad on loodud. (Iiob 38:1, 2; 39:9, 13, 19, 27; 40:15; 41:1, 2.) Jehoova saatis Iiobi juurde ka noore mehe Eliihu, et see teda julgustaks ja lohutaks. Eliihu kinnitas Iiobile, et Jehoova tasub alati neile, kes talle ustavaks jäävad. Kuid ta aitas Iiobil ka oma mõtteviisi korrigeerida. Ta juhtis tema tähelepanu sellele, kui suur ja võimas on Jehoova võrreldes temaga. Tänu sellele mõistis Iiob, et pole tark nii palju iseendale keskenduda. Samuti andis Jehoova Iiobile ülesande palvetada oma kolme kaaslase eest, kes olid pattu teinud. (Iiob 42:8–10.) Kuidas aga Jehoova oma teenijaid praegusajal toetab, kui nad kohtavad raskusi? Jehoova ei kõnele meiega otse, nagu ta kõneles Iiobiga. Ta teeb seda piibli lehekülgede kaudu. (Rooml. 15:4.) w22.08, lk 11, lõigud 10–11

Esimese sajandi Rooma koguduses oli nii juute kui ka mittejuute. Kuna Moosese seadus enam ei kehtinud, ei olnud ka piirangud, mis see seadus teatud toitudele kehtestas, enam jõus. (Mark. 7:19.) Seepärast tundsid paljud juudikristlased, et nad võivad süüa kõike. Kuid oli ka neid, kelle südametunnistus ei lubanud kõike süüa. Kogudus jagunes selle küsimuse pärast kahte leeri. Apostel Paulus rõhutas, et on tähtis hoida rahu. Ta aitas neil mõista, et vaidlused selliste küsimuste üle nagu toit mõjuvad kahjulikult nii üksikisikutele kui ka kogudusele tervikuna. (Rooml. 14:19, 20.) Ta ise oli valmis oma käitumist kohandama, et mitte veeretada teiste usuteele takistusi. (1. Kor. 9:19–22.) Ka meie ei peaks tegema numbrit asjadest, mis on tegelikult isikliku eelistuse küsimused. Niimoodi hoiame koguduses rahu ja tugevdame teiste vaimu. w22.08, lk 22, lõik 7

Kas pole nii, et kui tahame saavutada Jehoova teenistuses mõnd eesmärki, siis teeme selle nimel pingutusi? Sama on õiguse taotlemisega. Ja kui meie teeme oma osa ja püüame alati toimida nii, nagu on õige, siis teeb ka Jehoova oma osa ja aitab meil edusamme teha. (Laul 84:5, 7.) Jehoova käskude järgi elamine ei ole koormav. (1. Joh. 5:3.) Vastupidi, see on meile kaitseks, ja kaitset vajame kõik iga päev. Meenutagem Jumala antud sõjavarustust, millest Paulus rääkis. (Efesl. 6:14–18.) Selle hulka kuulub õiguse rinnaturvis, mis sümboliseerib Jehoova õigusnorme. Just nagu rinnaturvis kaitses sõduri südant, kaitseb õiguse rinnaturvis meie südant, seda, kes me seesmiselt oleme. Seega on väga oluline, et õiguse rinnaturvis oleks meil alati ümber. (Õpet. 4:23.) w22.08, lk 29, lõigud 13–14

Aastatuhandete jooksul on jumalateenijad pühakirjast juhatust saanud. Kuidas on see olnud võimalik? Jehoova hoolitses selle eest, et pühakirjast tehtaks ümberkirjutusi. Ümberkirjutajad olid küll ebatäiuslikud inimesed, kuid nad võtsid oma tööd väga tõsiselt. Üks piibliõpetlane kirjutas piibli heebreakeelse osa kohta: „Võib kindlalt öelda, et mitte ühtegi teist muistset kirjatööd pole nii täpselt edasi antud.” Seega võime olla täiesti veendunud, et piibli sõnum ei ole muutunud. Iga hea and ja iga täiuslik kingitus on Jehoovalt. (Jaak. 1:17.) Kingitus räägib paljugi selle kohta, kui hästi kinkija kingisaajat tunneb. Piibel on üks erilisemaid kingitusi, mille Jehoova meile on teinud. Seda uurides saame tema kohta väga palju teada. Samuti näeme, kui hästi tema meid tunneb ja kui hästi teab, mida me vajame. w23.02, lk 2–3, lõigud 3–4

Me ootame pikisilmi päeva, mil Jeesus hakkab inimesi maa peale üles äratama. Soovime ju kõik oma lähedastega taas kokku saada. Jehoovagi igatseb neid. (Iiob 14:15.) Võime vaid kujutleda, millist rõõmu need taaskohtumised toovad. Ülesäratatud õigete nimed on juba eluraamatus. (Joh. 5:29; Ap. t. 24:15.) Võib-olla on paljud meie lähedased esimeste seas, kes üles äratatakse. Ent tagasi ellu tuuakse ka ülekohtused, kellel polnud piisavat võimalust Jehoovat tundma õppida ja teda teenima hakata. Nii ülesäratatud ülekohtustel kui ka õigetel on palju õppida. (Jes. 26:9; 61:11.) Seepärast käivitatakse uues maailmas inimajaloo suurim haridusprogramm. (Jes. 11:10.) w22.09, lk 20, lõigud 1–2

Isegi kui valitsejad sõlmivad liidu, pole neist Jehoovale võrdset vastast. Näiteks suutis Iisrael Jehoova abiga vallutada suuri alasid tõotatud maast. (Joosua 11:4–6, 20; 12:1, 7, 24.) Näiteid selle kohta, et Jehoova on maistest valitsejatest kaugelt üle, on õigupoolest palju. Kui Babüloonia kuningas Nebukadnetsar hooples oma jõu ja vägevusega ning ülistas iseennast, mitte Jehoovat, lõi Jehoova teda hullumeelsusega. Kui talle mõistus tagasi tuli, tunnustas ta Jehoovat kui Kõigekõrgemat ja lausus: „Tema valitsusvõim on igavene ... Pole kedagi, kes võiks teda takistada.” (Taan. 4:30, 33–35.) Laulukirjutaja sõnas: „Õnnelik on rahvas, kelle Jumal on Jehoova, rahvas, kelle ta endale on valinud.” (Laul 33:12.) Püüdkem siis alati olla Jehoova silmis laitmatud! w22.10, lk 15–16, lõigud 13–15

Täitunud ennustused tugevdavad meie usku sellesse, et see, mida piibel räägib tuleviku kohta, läheb täide. Me tunneme sama, mida laulukirjutaja, kes ütles Jehoovale: „Ma igatsen su päästet, sinu sõna on mu lootus.” (Laul 119:81.) Piibli lehekülgede kaudu on Jehoova andnud teada oma soovi, et meil oleks hea tulevik ja lootus. (Jer. 29:11.) Niisiis pole meie tulevik mitte inimeste, vaid Jehoova kätes. Uurigem siis hoolega piibli ennustusi, kuna see tugevdab meie veendumust, et ükski Jumala tõotus ei jää täitumata. Piibli jumalikku päritolu tõendab ka fakt, et selle nõuanded tõesti toimivad. (Laul 119:66, 138.) Näiteks paljud paarid, kelle abielu oli lahutuse äärel, kuid kes hakkasid järgima piibli põhimõtteid, on nüüd õnnelikud. Ning lapsed, kes kasvavad peres, kus juhindutakse piiblist, tunnevad end turvaliselt ja armastatuna. (Efesl. 5:22–29.) w23.01, lk 5, lõigud 12–13

Mõtiskle selle üle, mida Jehoova on sinu heaks teinud. Millised piibli tõotused on sinu puhul täitunud? Jeesus lubas, et meie taevane isa hoolitseb selle eest, et tema teenijatel oleks kõik eluks vajalik olemas. (Matt. 6:32, 33.) Samuti ütles ta, et Jehoova annab püha vaimu neile, kes seda paluvad. (Luuka 11:13.) Jehoova on neist lubadustest kinni pidanud. Ilmselt meenub sulle teisigi piibli tõotusi, mis on sinu puhul täitunud. Näiteks on Jehoova lubanud sulle andestada, sind lohutada ja sulle vaimset toitu anda. (Matt. 6:14; 24:45; 2. Kor. 1:3.) Kui mõtiskled selle üle, mida Jehoova on sinu heaks seniajani teinud, tugevdab see sinu usku sellesse, et ta täidab ka kõik oma lubadused tuleviku kohta. Me teame, et Jehoova täidab kõik oma tõotused. Laulukirjutaja ütles: „Õnnelik on see, ... kes loodab oma Jumala Jehoova peale, tema peale, ... kes on alati ustav.” (Laul 146:5, 6.) w22.10, lk 27, lõik 15; lk 28, lõik 17

See ennustus on täitunud ka meie ajal. Alates aastast 1919, mil õige jumalateenimine taastati, on miljonid inimesed vabanenud Suurest Babülonist, mis sümboliseerib kõiki vääruskusid ühtekokku. Jehoova on juhatanud nad palju paremasse paika, kui seda oli tõotatud maa – vaimsesse paradiisi. (Jes. 51:3; 66:8.) Võitud kristlased on elanud vaimses paradiisis alates aastast 1919. Aja jooksul on sinna elama asunud ka üha rohkem maise lootusega kristlasi. Kõik, kes on vaimses paradiisis, kogevad Jehoova rikkalikke õnnistusi. (Jes. 25:6; 65:13; Joh. 10:16.) Pole vahet, kus me elame – niikaua kui teenime Jehoovat õigel viisil, oleme vaimses paradiisis. w22.11, lk 11–12, lõigud 12–15

Kas sul on raske mõista mõtet, et Jehoova on alati olemas olnud? (Jes. 40:28.) Sa pole ainuke. Eliihu ütles Jehoova kohta: „Tema aastate arv ületab mõistuse.” (Iiob 36:26.) Kuid see, et miski on meile mõistetamatu, ei tähenda veel, et see pole võimalik. Näiteks ei saa me täpselt aru, kuidas valgus toimib, kuid me ei kahtle valguse olemasolus. Samamoodi ei pruugi me kunagi täielikult aru saada, kuidas on võimalik, et Jehooval pole ei algust ega lõppu. Kuid meie piiratud arusaamine ei tähenda, et see nii poleks. (Rooml. 11:33–36.) Jehoova oli olemas enne universumit – enne kui tulid olemasollu päike ja teised taevakehad, mis valgust annavad. Piiblis öeldakse: „Tema on oma jõuga loonud maa, ... mõistusega tõmmanud laiali taeva.” (Jer. 51:15.) w22.12, lk 2–3, lõigud 3–4

Mõnikord võidakse meil paluda öelda ühispalve. Näiteks võib õde kutsuda oma piibliuurimisele kaasa teise õe ja paluda tal palve teha. Kaaslane ei pruugi õpilast hästi tunda. Seepärast eelistab ta ehk teha lõpupalve, kuna uurimise lõpuks ta juba teab üht-teist õpilase kohta ja tema palve on sisukam. Kui vennal palutakse teha palve kuulutustöökoosolekul või koguduse koosolekul, peaks ta meeles pidama koosoleku eesmärki. Samuti tuleb tal meeles pidada, et palves ei sobi kogudust manitseda ega millestki teavitada. Enamasti peavad koguduse koosolekul nii laul kui ka palve mahtuma viie minuti sisse. Seepärast ei peaks vend, kes teeb palve, ohtralt sõnu pruukima ja palvet liiga pikaks venitama, eriti kui on tegemist alguspalvega. (Matt. 6:7.) w22.07, lk 24, lõigud 17–18

Jeesus andis teada, et viimseil päevil esineb katkusid ehk laastavaid haigusi ühes paigas teise järel. (Luuka 21:11.) Kuna me seda teame, ei tule haiguspuhangud meile üllatusena ega röövi meilt rahu. Me mõistame, et niimoodi Jeesuse ennustus täitubki. Ja tänu sellele on meil lihtsam võtta kuulda tema sõnu „Vaadake, et te kartma ei löö”. Kui ühiskonnas möllab epideemia, häirib see paratamatult meie tavapärast elu. Kuid me ei tohiks seetõttu lakata piiblit uurimast ja koosolekutest osa võtmast. Meie väljaannetes ja videotes on tõsielulugusid sellest, kuidas meie vennad ja õed on samalaadsete katsumustega edukalt hakkama saanud. w22.12, lk 17, lõigud 4, 6

Jaakob armastas oma poega Joosepit väga. (1. Moos. 37:3, 4.) Seepärast said Joosepi vennad tema peale kadedaks. Kui saabus sobiv võimalus, müüsid nad ta midjani kaupmeestele. Nood viisid ta kodust sadu kilomeetreid eemale Egiptusse ning müüsid ta seal edasi Pootifarile, kes oli vaarao ihukaitsepealik. Mõelda vaid, kui kiiresti Joosepi olukord muutus! Ühel hetkel oli ta oma isa armastava hoole all ja järgmisel juba ori Egiptuses. (1. Moos. 39:1.) Mõnikord võime kogeda katsumusi, mida inimesed ikka kogevad. (1. Kor. 10:13.) Vahel aga võib meil olla raskusi just seetõttu, et oleme Jeesuse jüngrid. Näiteks võidakse meid usu pärast pilgata või isegi taga kiusata. (2. Tim. 3:12.) Ent ükskõik mis ka ei juhtuks, Jehoova aitab meil katsumustega edukalt toime tulla. w23.01, lk 14–15, lõigud 3–4

Vahel võime tunda, et tahame usukaaslasega, kes on meid haavanud, sellest rääkida. Enne aga tasuks mõelda järgmistele küsimustele. Kas sain kõigest ikka õigesti aru? (Õpet. 18:13.) Kas võib olla, et ta haavas mind tahtmatult? (Kog. 7:20.) Kas olen ise kunagi midagi sarnast teinud? (Kog. 7:21, 22.) Kas võib juhtuda, et kui lähen temaga rääkima, paisub probleem veel suuremaks? Sellistele küsimustele mõtlemine võib meid ajendada asja sinnapaika jätma, et meievaheline armastus ei jaheneks. Meil kõigil tuleb oma vendi-õdesid südamest armastada, ja seda vaatamata nende puudustele. Kui me seda teeme, võivad teisedki tänu sellele õige religiooni ära tunda ning hakata koos meiega Jehoovat teenima. Ilmutagem siis ikka isetut armastust, mis on omane tõelistele kristlastele! w23.03, lk 31, lõigud 18–19

Piiblist saame teada, et selle autori Jehoova tähtsaim omadus on armastus. Kuna Jehoova armastab meid, ei koorma ta meid sellise infoga, mida meil praegu tarvis pole. (Joh. 21:25.) Jehoova armastust näeme ka sellest, kui lugupidavalt ta meiega suhtleb. Piiblis pole lõputut nimekirja reeglitest, mis reguleeriks igat meie sammu. Pigem püüab ta panna meid mõtlema tõsielulugude, põnevate prohvetikuulutuste ja praktiliste nõuannete kaudu, et teeksime oma elus häid otsuseid. Sel moel ajendab pühakiri meid Jumalat armastama ja talle kogu südamest kuuletuma. Piiblist näeme, et Jehoova hoolib meist väga. Seal on palju jutustusi, mis on täis inimlikke emotsioone. Kuna piiblitegelased olid samasuguste tunnetega inimesed nagu meie, on meil lihtne end nendega samastada. (Jaak. 5:17.) Lisaks, kui mõtleme sellele, kuidas Jehoova nendega tegeles, mõistame selgelt, et ta on väga hell ja halastav. (Jaak. 5:11.) w23.02, lk 5–6, lõigud 13–15

Piibli viimane raamat algab sõnadega „Jeesus Kristuse ilmutus, mille Jumal talle andis, et näidata oma orjadele, mis varsti toimub”. (Ilm. 1:1.) Seega on arusaadav, et tunneme maailma sündmuste vastu huvi ja püüame mõista nende tähendust. Kahtlemata on see ka põnev teema, mida usukaaslastega arutada. Piibli ennustustest rääkides ei peaks me hakkama spekuleerima, kuna see võiks koguduses ebakõla tekitada. Näiteks võime kuulda, kuidas maailma liidrid räägivad mõne probleemi lahendamisest ning rahust ja julgeolekust. Selle asemel et mõelda, et see nüüd ongi tekstis 1. Tessalooniklastele 5:3 oleva ennustuse täitumine, tasuks meil viia end kurssi sellega, mida ütlevad meie väljaanded. Kui meie mõtteavaldused on kooskõlas sellega, mida Jehoova organisatsioon on avaldanud, aitab see kogudusel olla „ühte liidetud tänu ühesugusele meelsusele ja mõtteviisile”. (1. Kor. 1:10; 4:6.) w23.02, lk 16, lõigud 4–5

Mis põhjusi on meil Jeesust armastada? Jeesus seisab kindlalt tõe, alandlikkuse ja õiguse eest. Kui ka sina armastad tõde ja õigust, siis ilmselt armastad ka Jeesust, kes tegi alati seda, mis on õige, ja andis tõe kohta julgelt tunnistust. (Joh. 18:37.) Milles ilmnes aga Jeesuse alandlikkus? Jeesus tahtis, et inimesed ülistaksid tema Isa, mitte teda. (Mark. 10:17, 18; Joh. 5:19.) Miks on Jeesus nii alandlik? Sest ta armastab Isa ja tahab olla kõiges tema moodi. Ja seda ta tõesti on. Ta ilmutab täiuslikult samasuguseid kauneid omadusi, nagu on tema Isal. (Laul 18:35; Heebr. 1:3.) Kas ei tekita see sinus soovi olla tema moodi? w23.03, lk 3–4, lõigud 6–7

Piiblis räägitakse kahest grupist, kes äratatakse üles maa peale ja kellel on lootus siin igavesti elada. Need on õiged ja ülekohtused. Õiged on need, kes teenisid oma eluajal ustavalt Jehoovat. Ülekohtused on aga need, kes Jehoovat ei teeninud. Kas fakt, et õiged ja ülekohtused äratatakse üles, tähendab, et nende nimed on eluraamatus? Enne surma olid õigete nimed eluraamatus. Kas pärast surma need kustusid sealt? Ei, Jehoova silmis on nad ikka elavad, sest „tema pole mitte surnute, vaid elavate Jumal”. (Luuka 20:38.) See tähendab, et kui õiged üles äratatakse, on nende nimed endiselt eluraamatus, ehkki esialgu on need sinna kirjutatud justkui pliiatsiga. (Luuka 14:14.) w22.09, lk 16, lõigud 9–10

Jehoova pani esimese inimese elama paradiisi, kus oli palju põnevat, mida avastada, ning andis talle ülesande selle eest hoolitseda ja seda laiendada. (1. Moos. 2:8, 9.) Ja muidugi ta soovis, et Aadam seda kõike naudiks. Kujuta ette, millise huviga võis Aadam vaadelda taimede tärkamist ja lillede õitsemist. Tal oli erakordne ülesanne hoolitseda Eedeni aia eest. Lisaks palus Jehoova tal panna nimed loomadele. (1. Moos. 2:19, 20.) Ta oleks võinud seda ka ise teha, kuid ta andis selle ülesande Aadamale. Ilmselt jälgis Aadam loomi hoolikalt, enne kui ta neile nimed pani. See töö tõi talle kahtlemata suurt rõõmu ja andis võimaluse näha, kui tark ja loominguline Jehoova on. w23.03, lk 15, lõik 3

See, et Inglise-Ameerika maailmavõimu sümboliseerivad kuju jalad, näitab, et tegu on viimase maailmavõimuga. (Taan. 2:31–33.) Seda tabab äkiline lõpp. Harmagedoonis hävitab Jumala kuningriik nii Inglise-Ameerika suurvõimu kui ka kõik teised poliitilised võimud. (Ilm. 16:13, 14, 16; 19:19, 20.) Miks on hea seda ennustust mõista? Selle ennustuse täitumine tõendab, et me tõesti elame viimseil päevil. Taanieli raamat kuulutas juba rohkem kui 2500 aastat ette, et pärast Babülooniat tuleb maailmaareenile veel neli suurvõimu, mis Jumala rahva käekäiku suuresti mõjutavad. Samuti näitab see ennustus, et Inglise-Ameerika maailmavõim on neist viimane. See tähendab, et juba varsti pühib Jumala kuningriik minema kõik inimvalitsused ja võtab valitsusohjad enda kätte. Selle mõistmine on meile praegusel raskel ajal suureks lohutuseks. w22.07, lk 4, lõik 9; lk 5, lõigud 11–12