Juuni

Iiob oli lähedane sõber Jehoovaga, tal oli suur ja üksmeelne pere ning ta elas külluses. (Iiob 1:1–5.) Kuid vaid ühe päevaga jäi Iiob peaaegu kõigest ilma: esmalt oma varast ja seejärel oma kallitest lastest. (Iiob 1:13–19.) Mida küll Iiob ja tema naine pidid tundma, kui kõik nende kümme last majavaringus hukkusid. On mõistetav, miks Iiob riided lõhki käristas ja suures leinavalus maha langes. (Iiob 1:20.) Edasi lõi Saatan Iiobit haigusega, mis polnud mitte ainult piinarikas, vaid haavas ka tema eneseväärikust. (Iiob 2:6–8.) Varem oli Iiob olnud lugupeetud mees. Temalt käidi nõu küsimas. (Iiob 31:18.) Nüüd aga oli ta heidik. Temaga ei tahtnud tegemist teha ei tema vennad, lähimad kaaslased ega isegi tema sulased. (Iiob 19:13, 14, 16.) w22.06, lk 21, lõigud 5–6

Kõigil, kes on lasknud end ristida, tuleb järgida apostel Pauluse nõuannet Efesose kristlastele. Paulus ergutas neid vaimselt kasvama ja saavutama täiskasvanu taset. (Efesl. 4:13.) Kahtlemata armastad sa Jehoovat väga. Kuid sa võid temaga üha lähedasemaks saada. Kirjas filiplastele tõi Paulus välja, mis on selles abiks. Ta ütles, et neil tuleb Jumala tahet järjest paremini tundma õppida. (Filipl. 1:9.) Meiega on sama lugu. Mida paremini me Jehoovat tunneme, seda selgemini näeme, kui võrratu isiksus ta on ja kui targalt ta tegutseb. Nii kasvab meie armastus tema vastu ja ka soov talle meeldida ning me ei taha mingil juhul talle pettumust valmistada. Samuti tahame siis veelgi paremini mõista, mis on tema tahe ja mida ta meilt ootab. w22.08, lk 2–3, lõigud 3–4

Ilmutusraamat pole kirjutatud mitte inimkonnale üldiselt, vaid Jumala orjadele ehk tema pühendunud teenijatele. Seega on ootuspärane, et meilgi on osa selle raamatu prohvetiennustuste täitumises. Tekstis Ilmutus 1:10 annab apostel Johannes teada Ilmutusraamatu ennustuste täitumise aja. Ta kirjutab: „Püha vaim viis mind Isanda päeva.” Johannes pani need sõnad kirja 96. aasta paiku, kui Isanda päev oli veel sajandite kaugusel. (Matt. 25:14, 19; Luuka 19:12.) Piibli kronoloogia näitab, et see päev algas aastal 1914, kui Jeesus sai taevas kuningaks. Tol aastal hakkasidki Ilmutusraamatu ennustused, mis puudutavad otseselt Jumala rahvast, täide minema. (Ilm. 1:3.) w22.05, lk 2, lõigud 2–3

Poliitilisi jõude tabab lõpp siis, kui nad on veel elus ehk kui nad veel tegutsevad. Nad hävitatakse igaveseks. Mida meil tuleb teha? Kristlastena tuleb meil jääda ustavaks Jumalale ja tema kuningriigile. (Joh. 18:36.) Me peame olema poliitiliselt neutraalsed. Kuna aga selle maailma valitsused nõuavad täielikku lojaalsust nii sõnades kui ka tegudes, võib see olla äärmiselt raske. Need, kes survele järele annavad, saavad omale metsalise märgi. (Ilm. 13:16, 17.) Nõnda satuvad nad Jehoova viha alla ja kaotavad võimaluse elada igavesti. (Ilm. 14:9, 10; 20:4.) Seega on väga oluline jääda poliitilistes küsimustes rangelt erapooletuks, maksku mis maksab. w22.05, lk 10–11, lõigud 12–13

Üks eesmärk, mida võib endale seada, on omandada kasulikke oskusi. Nii saame teha Jehoova teenistuses rohkem. Mõtle, kui palju abikäsi on vaja, et ehitada peeteli hooneid ning kuningriigi- ja kokkutulekusaale. Paljud ehitajad on omandanud oma oskused just kogenud vendade-õdede kõrval töötades. Samuti õpivad paljud seda, kuidas teha meie saalides hooldustöid. Igaviku kuningas Jehoova ning Jeesus, kes on kuningas kõigi kuningate üle, saadavad sel viisil osavate tööliste kaudu korda imelisi asju. (1. Tim. 1:17; 6:15.) Meil on hea meel, et nii paljud vennad-õed töötavad kõvasti Jehoova heaks ja kasutavad oma oskusi selleks, et tuua au talle, mitte iseendale. (Joh. 8:54.) w22.04, lk 24, lõigud 7, 11

Saalomon oli päratu rikas ja elas luksuses. (1. Kun. 10:7, 14, 15.) Jeesusel aga polnud isegi oma kodu. (Matt. 8:20.) Sellegipoolest suhtusid mõlemad mehed ainelisse varasse tasakaalukalt, sest nad juhindusid jumalikust tarkusest. Saalomon tunnistas, et raha eest saab kõike, mida eluks vaja, ja enamgi. Samas mõistis Saalomon, et elus on midagi palju tähtsamat kui raha. Ta kirjutas: „Hea nimi on väärtuslikum kui suur rikkus.” (Õpet. 22:1.) Saalomon nägi, et need, kes armastavad raha, on harva rahul sellega, mis neil on. (Kog. 5:10, 12.) Lisaks hoiatas ta, et ei tasu panna oma lootust rahale, sest see võib kiiresti kaduda. (Õpet. 23:4, 5.) w22.05, lk 21, lõigud 4–5

Meil on hea mõtiskleda selle üle, kuidas Jehoova on meid õnnistanud, kuna see tugevdab meie suhet temaga. Ja kui mõtiskleme õnnistuste üle, mis on veel ees, hoiab see meie tulevikulootuse elavana. Kõik see aitab meil Jehoovat rõõmuga teenida. Jehoova tõuseb, et meile halastada, kui ta teeb lõpu sellele kurjale maailmale. Ta on õiglane Jumal ja seepärast võime olla kindlad, et ta ei luba Saatana maailmal eksisteerida päevagi kauem, kui vaja. (Jes. 25:9.) Nagu Jehoova, ootame meiegi kannatlikult seda aega. Seni aga olgem püsivad palves, uurigem piiblit ja elagem õpitu järgi ning mõtisklegem Jehoovalt saadud õnnistuste üle. Nii saame teenida Jehoovat rõõmuga. w22.11, lk 12–13, lõigud 18–19

Kuigi piibel ei räägi Timoteose ristimisest, võime seda siiski üsna elavalt ette kujutada. (Õpet. 23:25.) Mõtle, millist rõõmu võis tunda Timoteose ema Eunike. Tema aastatepikkune töö õpetada ja suunata oma poega, et too võiks hakata armastama Jehoovat ja Jeesust, on täielikult ära tasunud. Timoteose vanemad ei olnud sama usku. Tema isa oli kreeklane, ema ja vanaema aga juudid. (Ap. t. 16:1.) Timoteos oli ilmselt juba teismeline, kui tema ema ja vanaema vahetasid usku ja hakkasid kristlasteks. Millise tee valib Timoteos? Nagu Eunike, armastavad tänapäevalgi emad, kes teenivad Jehoovat, oma perekonda väga. Nad teevad kõik, mis võimalik, et nende lapsed võiksid saada Jehoovaga sõbraks, ja Jehoova hindab nende pingutusi. (Õpet. 1:8, 9.) Ta on juba aidanud paljudel emadel selle raske ülesandega hakkama saada. w22.04, lk 16, lõigud 1–3

Varsti annab Jumal poliitilistele võimudele ehk kümnele kuningale soovi viia ellu tema mõte, mispeale nad vääruskusid ründavad ja need hävitavad. (Ilm. 17:1, 2, 12, 16.) Kust me teame, et Suure Babüloni hukk on lähedal? Vastuse saamiseks mõelgem ühele paralleelile. Muistset Babüloni linna kaitsesid võimsa Eufrati jõe veed. Ilmutusraamatus võrreldakse vetega Suure Babüloni toetajaskonda, kuid seal öeldakse ka, et need veed kuivavad ära. (Ilm. 16:12; 17:15.) See tähendab, et Suure Babüloni poolehoidjate hulk väheneb drastiliselt. Me näeme selle ennustuse täitumist oma silmaga. Tänapäeval on paljud inimesed religioonile selja keeranud ja otsivad oma küsimustele vastuseid mujalt. w22.07, lk 5, lõigud 14–15

Kui me üksteisele andestame, näitame, et oleme Jehoovale tema halastuse eest tänulikud. Ühes mõistujutus võrdles Jeesus Jehoovat isandaga, kes tühistas oma orja hiigelsuure võla, mida too ei suutnud tagasi maksta. Kui aga see ori kohtus kaasorjaga, kes võlgnes talle palju väiksema summa, ei kohelnud ta teda halastavalt. (Matt. 18:23–35.) Mis on selle mõistujutu iva? Tänulikkus Jehoova halastuse eest ajendab meid teistele andestama. (Laul 103:9.) Aastaid tagasi öeldi Vahitornis järgmist: „Ükskõik kui palju kordi meil tuleb oma ligimesele andestada, pole see kunagi võrreldav sellega, kui palju Jehoova meile Kristuse kaudu andestab ja halastab.” Kui meie teistele andestame, siis andestab Jehoova ka meile. Ta halastab neile, kes on halastavad. (Matt. 5:7.) Jeesus õpetas seda oma näidispalves. (Matt. 6:14, 15.) w22.06, lk 10, lõigud 8–9

Kui Jeesus oli maa peal, peegeldus temas täiuslikult Isa olemus. (Joh. 14:9.) Tänu temale oleme Jehoovat tundma ja armastama õppinud. Meile on suureks abiks Jeesuse õpetused ja see, kuidas ta juhib kristlikku kogudust. Samuti on ta meile õpetanud, kuidas elada oma elu nii, et Jehooval oleks meist hea meel. Ka Jeesuse surmal on suur väärtus, sest tema ohvriveri „puhastab meid kõigist pattudest”. (1. Joh. 1:7.) Jeesus valitseb nüüd taevas kuningana ja peagi purustab ta mao pea. (1. Moos. 3:15.) Nii toob ta lugematuid õnnistusi „kõigile maailma rahvastele”. w22.07, lk 18, lõik 13; lk 19, lõik 19

Eesmärke seades on meil tarvis olla paindlik, sest me ei tea täpselt, milliseks meie olukord võib muutuda. Näiteks oli Paulus aidanud Tessaloonikas moodustada uue koguduse. Vastased aga sundisid teda linnast lahkuma. (Ap. t. 17:1–5, 10.) Kui Paulus oleks sinna jäänud, oleks ta oma vennad ohtu seadnud. Samas ei andnud ta alla. Kuna olukord oli muutunud, siis muutis ka Paulus oma plaane ja saatis Tessaloonikasse Timoteose, et too uusi kristlasi toetaks. (1. Tess. 3:1, 2.) Mõtle, kui rõõmsad võisid sealsed vennad-õed Timoteose tuleku üle olla. Me võime Pauluselt nii mõndagi õppida. Võib-olla me püüdleme mingi eesmärgi poole, kuid meie olud muutuvad ja takistavad meil seda saavutamast. (Kog. 9:11.) Kui see on nii ka sinu puhul, siis sea endale mõni teine eesmärk. w22.04, lk 25–26, lõigud 14–15

Vaatame mõnda mõtet, mis võivad meid raskel ajal trööstida. Jehoova kinnitab meile, et miski, isegi mitte rängim katsumus, ei saa meid lahutada tema armastusest. (Rooml. 8:38, 39.) Ta ütleb, et ta on „ligi kõigile, kes teda appi hüüavad”. (Laul 145:18.) Kui toetume talle, suudame vastu pidada igas katsumuses ja olla seejuures isegi rõõmsad. (1. Kor. 10:13; Jaak. 1:2.) Ta tuletab meile meelde, et võrreldes igikestvate õnnistustega on praegused katsumused kerged ja üürikesed. (2. Kor. 4:16–18.) Jehoova on ka väga selgelt öelnud, et ta kõrvaldab kogu kurja juure Saatana ja pühib maa pealt minema need, kes on tema poolel. (Laul 37:10.) Oleks hea, kui jätaksime mõned lohutavad piiblisalmid meelde, et need meid tulevastes katsumustes aitaksid. w22.08, lk 11, lõik 11

Kas oled vahel mõelnud, kas sa ikka suudad päevast päeva ja aastast aastasse Jehoova normide järgi elada? Jehoova ütleb, et meie õigus võib olla nagu merelained. (Jes. 48:18.) Kujutle, et seisad merekaldal ja vaatad, kuidas lained üksteise järel randa veerevad. Sul ei tule pähegi, et need võiksid ühel päeval otsa lõppeda. Sa tead, et lained rulluvad rannale ka edaspidi. Ka sinu õigeid tegusid võib olla lõputult nagu merelaineid. Kui sul on vaja teha mingi otsus, mõtle esmalt, mida Jehoova tahaks, et sa teeksid, ja siis tee seda. Ükskõik kui raske see otsus ka poleks, Jehoova on alati sinu kõrval ja aitab sul teha seda, mis on õige. (Jes. 40:29–31.) w22.08, lk 30, lõigud 15–17

Jehoova annab kõigile täiuslikuks saanud inimestele võimaluse näidata, kas nad peavad kalliks tema nime ja toetavad tema valitsust. Kuidas ta seda teeb? Pärast seda, kui Saatan on tuhat aastat vangistuses olnud, lastakse ta natukeseks ajaks lahti ning ta püüab taas inimesi Jumalast eemale viia. (Ilm. 20:8–10.) See, kas kellegi nimi kirjutatakse püsivalt eluraamatusse, sõltub sellest, kas ta jääb Saatana ponnistustest hoolimata Jehoova poolele. Osa inimesi, kelle arv pole teada, pööravad nagu Aadam ja Eeva Jehoovale selja. Nende saatusest räägib Ilmutus 20:15. Seal öeldakse: „Keda ei leitud olevat kirjutatud eluraamatusse, heideti tulejärve.” See tähendab, et nad hävitatakse. Kuid suurem osa inimestest jääb lõpliku proovilepaneku ajal Jehoovale ustavaks. w22.09, lk 23, lõigud 15–16

Mõned esimese sajandi kristlased olid seisukohal, et mittejuudid, kes tahavad saada kristlaseks, peavad laskma end ümber lõigata. Selline seisukoht võis olla tingitud soovist vältida juudiusuliste halvakspanu. (Gal. 6:12.) Apostel Paulus oli täiesti teisel seisukohal, kuid selle asemel, et oma arvamust läbi suruda, pöördus ta selle küsimusega Jeruusalemmas olevate apostlite ja vanemate poole. (Ap. t. 15:2.) Tänu sellele säilis kristlaste seas rõõm ja rahu. (Ap. t. 15:30, 31.) Mida me saame Pauluse eeskujul teha, kui kerkib mõni tõsine vaidlus? Võiksime samamoodi otsida juhatust nendelt, kelle Jehoova on seadnud oma rahva eest hoolitsema. Sageli võib vajalikku infot leida meie väljaannetest ja organisatsiooni juhenditest. Kui järgime Jehoova antud juhendeid, mitte ei tugine omaenda arvamusele, edendame usuperes rahu. w22.08, lk 22, lõigud 8–9

Elus võib tulla ette aegu, kui tunneme vajadust sõbrale südant puistata. Seda ei pruugi aga olla kerge teha. Võib-olla pole me harjunud ennast avama. Ja me võime ka mõelda, kui kohutav oleks see, kui info lekiks. Seepärast on sõber, kes hoiab usaldatut enda teada, tõeline kullatükk. Kogudusevanemad, kes hoiavad konfidentsiaalsust, on „otsekui varjupaik tuule eest, justkui ulualune vihmavalingu ajal”. (Jes. 32:2.) Me võime nendega julgelt ja avameelselt rääkida, sest oleme kindlad, et nad ei räägi neile usaldatut edasi. Me ei peaks kunagi püüdma neilt konfidentsiaalset infot välja peilida. Ja me oleme tänulikud, et ka nende naised ei tee seda. w22.09, lk 11, lõigud 10–11

Peagi puhkeb suur viletsus, kuid me võime olla kindlad, et Jehoova ustavad teenijad elavad selle üle. (Taan. 12:1; Matt. 24:21.) Kui Jehoova rahvast ründab Goog Maagoogi maalt ehk mingi rahvaste ühendus, kaitseb Jehoova oma ustavaid teenijaid. Isegi kui sellesse ühendusse kuuluvad kõik 193 ÜRO liikmesriiki, pole neist Jehoovale ja tema taevasele sõjaväele mingit vastast. Jehoova on tõotanud: „Ma ilmutan oma vägevust ja pühitsen end ning näitan paljude rahvaste silme ees, kes ma olen. Ja neil tuleb tunnistada, et mina olen Jehoova.” (Hes. 38:14–16, 23.) Googi rünnak on viimane piisk Jehoova karikas ja ta vastab sellele Harmagedooni sõjaga, milles ta hävitab kogu maa kuningad. (Ilm. 16:14, 16; 19:19–21.) „Ainult õiged tohivad elada maa peal ja laitmatud sinna alles jääda.” (Õpet. 2:21.) w22.10, lk 16–17, lõigud 16–17

Me ei näe teiste sisse, üksnes Jehoova teab, millised on kellegi ajendid. (Õpet. 16:2.) Ta armastab kõiksuguseid inimesi, ükskõik milline on kellegi taust või kultuur. Ja ta ergutab ka meid oma südant avardama. (2. Kor. 6:13.) Meil tuleks vendi ja õdesid armastada, mitte nende üle kohut mõista. Me ei tohiks mõista kohut ka nende üle, kes ei ole Jehoova teenijad. Näiteks kui me väidaks mõne sugulase kohta, et tema küll kunagi tõe juurde ei tule, kas ei mõistaks me siis tema üle kohut? Kui nii teeksime, näitaks see, et oleme enda õigust täis. Annab ju Jehoova kõigile inimestele võimaluse oma patte kahetseda. (Ap. t. 17:30.) Pidagem meeles, et see, kes on täis oma õigust, ei ole õige Jehoova silmis. Kui püüad alati teha seda, mis meeldib Jehoovale, oled rõõmsam ja teistele eeskujuks ning see tõmbab neid nii sinu kui ka Jehoova ligi. w22.08, lk 31, lõigud 20–22

Meid ei üllata, et inimestele meie kuulutustöö ei meeldi ja et nad meid sellepärast isegi taga kiusavad. Ja mida aeg edasi, seda suuremaks võib meievastane vaen kasvada. (Taan. 11:44; 2. Tim. 3:12; Ilm. 16:21.) Siiski võime olla kindlad, et Jehoova toetab meid kuulutustöös. Ta on alati aidanud oma teenijaid, kui on andnud neile ülesandeid, ükskõik kui rasked need poleks ka paistnud. Mõtleme Hesekielile, kes kuulutas Jumala sõnumeid Babüloonia vangipõlves olevaile juutidele. Millistele inimestele pidi Hesekiel kuulutama? Jehoova ütles, et nad on trotslikud, kalgi südamega ja mässulised. Nad olid haavavad kui astlad ja ohtlikud kui skorpionid. Pole ime, et Jehoova ütles Hesekielile mitu korda, et ta neid ei kardaks. (Hes. 2:3–6.) Hesekiel suutis oma ülesannet täita, sest 1) selle oli andnud Jehoova, 2) teda toetas püha vaim ja 3) ta toitis oma usku Jehoova sõnadega. w22.11, lk 2, lõigud 1–2

Erinevalt kõigist teistest elusolenditest maa peal on inimesed loodud elama igavesti. Jehoova on andnud meile ka tugeva elutahte. Piibel ütleb, et ta on pannud inimeste südamesse igaviku. (Kog. 3:11.) See on üks põhjus, miks me peame surma vaenlaseks. (1. Kor. 15:26.) Kui meid tabab raske haigus, ei jää me ju lihtsalt ootama, kuni meie eluküünal kustub. Enamasti läheme arsti juurde või võtame ravimeid, et terveks saada. Me teeme mõistlikkuse piires kõik selleks, et mitte surra. Kui kaotame mõne lähedase, tunneme suurt hingevalu, millest on raske üle saada, ja seda olenemata sellest, kas inimene, kes suri, oli noor või eakas. (Joh. 11:32, 33.) Mõtle sellele: kas armastav Looja oleks andnud meile soovi ja ka suutlikkuse elada igavesti, kui see poleks tema eesmärk? w22.12, lk 3, lõik 5; lk 4, lõik 7

Praegustel rasketel aegadel võivad meie usukaaslased olla haiged, tunda üksildust või olla hirmul. Kuna haiguspuhangu ajal on tähtis hoida füüsilist distantsi, ei pruugi me nendega isegi mitte kokku saada. Sellistel aegadel võime tunda midagi sarnast kui apostel Johannes. Ta tahtis väga oma sõpra Gaiust näost näkku näha, kuid ta mõistis, et see pole mõnda aega võimalik. (3. Joh. 13, 14.) Seega tegi ta, mida sai: ta kirjutas Gaiusele kirja. Kui ka meil pole võimalik õdede-vendadega näost näkku kohtuda, tuleks meil siiski nendega mõnel muul moel ühendust hoida. Usukaaslastega suhtlemine leevendab üksildust ja aitab leida rahu. Kui aga murelained pea kohal lausa kokku löövad, ära kõhkle pöörduda ka kogudusevanemate poole ning võta nende abi vastu. (Jes. 32:1, 2.) w22.12, lk 17, lõigud 6–7

Piibel näitab, et mingil ajal vaevati Joosepi jalgu raudus ja ta kael pandi ahelaisse. (Laul 105:17, 18.) Joosepi olukord oli olnud halb, kuid nüüd läks veel hullemaks. Usaldusväärsest orjast sai tühipaljas vang. Kas sul on olnud selliseid raskusi, kus hoolimata su palvetest läheb olukord veelgi hullemaks? Nii võib juhtuda. Jehoova ei kaitse meid katsumuste eest selles maailmas, mida valitseb Saatan. (1. Joh. 5:19.) Siiski võid sa olla kindel, et Jehoova teab, mida sa läbi elad, ja hoolib sinust. (Matt. 10:29–31; 1. Peetr. 5:6, 7.) Lisaks on ta tõotanud: „Ma ei hülga sind iial, ma ei jäta sind kunagi maha.” (Heebr. 13:5.) Jehoova aitab sul vastu pidada ka siis, kui olukord näib täiesti lootusetu. w23.01, lk 16, lõigud 7–8

Pühakiri kinnitab meile, et Jumal ei hülga meid, kui me eksime. Iisraellased patustasid Jehoova vastu ikka ja jälle, ent kui nad siiralt kahetsesid, andis Jumal neile andeks. Ka esimese sajandi kristlased teadsid, et Jumal armastab neid. Näiteks oli Korintose koguduses mees, kes oli elanud patuelu, kuid kahetses seda. Apostel Paulus õhutas kaasusklikke mehele andestama ja teda julgustama. (1. Kor. 5:1–5; 2. Kor. 2:6, 7.) Jehoova ei hüljanud oma teenijaid lihtsalt sellepärast, et nad eksisid. Ta hoopis soovis neid aidata. Vajadusel kutsus ta neid korrale ja karistas neid. Ent kui patustanu siiralt kahetses, andestas ta temale. Samamoodi andestab Jehoova tänapäeval neile, kes oma patte kahetsevad. (Jaak. 4:8–10.) Piiblist ilmnevad Jehoova tarkus, õiglus ja armastus. See raamat näitab, et Jehoova soovib, et õpiksime teda tundma ning saaksime temaga sõbraks. w23.02, lk 7, lõigud 16–17

Me jälgime huviga maailmas toimuvat, kuna teame, et see viib täide piibli prohvetiennustusi. Kui Jeesus rääkis Saatana maailma viimsete päevade tundemärgist, tõi ta välja terve rea sündmusi, mis sel ajal pidid aset leidma. (Matt. 24:3–14.) Apostel Peetrus õhutas meid panema tähele seda, kuidas prohvetikuulutused täituvad, kuna see tugevdab meie usku. (2. Peetr. 1:20, 21.) Peetruse sõnad aitavad meil piibli ennustustesse õigesti suhtuda. Ta ergutab meid Jehoova päeva ootama ja hoolega meeles pidama. (2. Peetr. 3:11–13.) See aga ei tähenda, et peaksime püüdma teha kindlaks päeva ja tundi, mil Harmagedoon algab. Me hoopis teeme kõik, mis suudame, et järelejäänud ajal käituda pühalt ja teenida Jumalat pühendumusega. (Matt. 24:36; Luuka 12:40.) Me tahame teha seda, mis on õige Jehoova silmis, ja näidata talle, et armastame teda. Selleks aga tuleb meil hoiduda kõigest, mis võiks meie suhteid temaga kahjustada. w23.02, lk 16, lõigud 4, 6

Mida tuleb teistel lammastel praegu teha, et nad võiksid tulevikus elada paradiisis? Nad saavad toetada Jeesuse võitud vendi. Jeesus ütles, et selle alusel mõistabki ta nende üle kohut. (Matt. 25:31–40.) Me toetame võitud kristlasi, kui teeme kuulutus- ja õpetustööd. (Matt. 28:18–20.) Et arendada Jehoovale meelepäraseid omadusi, pole muidugi vaja oodata paradiisi. Näiteks tuleb meil juba praegu olla ausad ja kõiges mõõdukad. Samuti peame olema ustavad Jehoovale, abikaasale ja usukaaslastele. Mida hoolsamini me järgime Jehoova põhimõtteid praegu, seda kergem on meil elada nende järgi tulevikus, uues maailmas. Samuti võiksime arendada oskusi ja omadusi, mida seal vaja läheb. w22.12, lk 11–12, lõigud 14–16

Me võime olla väga rõõmsad, et meil on selline kuningas nagu Jeesus. Jehoova ise andis talle väljaõpet ja seadis ta troonile. (Jes. 50:4, 5.) Jeesus hoolib inimestest väga ja on isetult valmis neid aitama. (Joh. 13:1.) Ta tõesti väärib meie armastust. Ta ütles, et need, kes teda armastavad – need, kes on tema sõbrad – kuuletuvad tema käskudele. (Joh. 14:15; 15:14, 15.) On suur au olla Jehoova ja tema poja sõber. Jeesus on alandlik nagu tema Isagi. Maa peal olles toitis ta näljaseid, lohutas masendunuid ja isegi tervendas haigeid. (Matt. 14:14–21.) Tänapäeval juhib ta kristlikku kogudust. (Matt. 23:10.) Ja tulevikus, Jumala uues maailmas, teeb ta veel palju head. Me saame väljendada oma armastust tema vastu, kui järgime tema eeskuju. Esimene asi, mida selleks teha, on pühendada oma elu Jehoovale ja lasta end ristida. w23.03, lk 4, lõigud 8, 10

Jehoova on loonud kõik, mis on taevas ja maa peal ja meres. Ja see õpetab meile tema kohta nii mõndagi. (Laul 104:24, 25.) Mõtle ka sellele, milliseks Jehoova meid on loonud. Ta on andnud meile võime nautida looduse ilu. Nägemis-, kuulmis-, maitsmis-, haistmis- ja puutemeel võimaldavad meil tema kätetööst rõõmu tunda. Piiblist saame teada veel ühe põhjuse looduse vaatlemiseks: nii me õpime Jehoovat paremini tundma. (Rooml. 1:20.) Näiteks see, kui hästi Jehoova on kõik kavandanud, näitab tema suurt tarkust. Ja see, et me saame süüa erisuguseid maitsvaid toite, näitab, kui väga ta inimesi armastab. Kui paneme tähele Jehoova omadusi, õpime teda paremini tundma ja saame temaga järjest lähedasemaks. w23.03, lk 16, lõigud 4–5

Elu selles manduvas maailmas paneb meie usalduse piibli tõe vastu tõsiselt proovile. Meid võidakse püüda panna kahtlema nii piibli tõesuses kui ka selles, kas ustaval ja arukal orjal on ikka Jehoova toetus. Kui oleme veendunud, et Jehoova sõna on läbini tõde, ei saa kahtlused meis kanda kinnitada. Vastupidi, me kuuletume alati Jehoova määrustele. (Laul 119:112.) Nii ei jää me häbisse, kui räägime piibli tõest ka teistele ja innustame neidki selle järgi elama. (Laul 119:46.) Samuti suudame siis ka kõige raskemates katsumustes, sealhulgas tagakiusamise all, kannatlikult ja rõõmuga vastu pidada. (Laul 119:143, 157; Kol. 1:11.) Meie südames on rahu ja meie elul on eesmärk. Samuti on meil kindel lootus, et ees on paremad ajad Jumala valitsuse all. w23.01, lk 7, lõigud 16–17

Oma maise elu viimasel õhtul palvetas Jeesus pikalt oma jüngrite eest. Ta palus, et Jehoova kaitseks neid Saatana eest. (Joh. 17:15.) Jeesusel endal oli raske aeg, teda ootasid rängad katsumused. Ja ometi ei mõelnud ta vaid iseendale. Nii väga armastas ta oma jüngreid! Meiegi ei peaks palvetama mitte ainult iseenda, vaid ka oma vendade ja õdede eest. Sellega kuuletume Jeesuse käsule üksteist armastada ja näitame Jehoovale, et peame usukaaslasi kalliks. Teiste eest palvetamine ei ole ajaraiskamine. Piibel ütleb: „Õige inimese anuval palvel on suur mõju.” (Jaak. 5:16.) Usukaaslased vajavad meie palveid. w22.07, lk 23–24, lõigud 13–15