Juuli

Kõnevõime on imeline kingitus Jumalalt. Seda hakati aga vääralt kasutama. Näiteks rääkis Saatan Eevale valet ja see viis inimesed patu ja ebatäiuse orjusse. (1. Moos. 3:1–4.) Aadam süüdistas enda vigades Eevat ja isegi Jehoovat. (1. Moos. 3:12.) Kain valetas Jehoovale pärast seda, kui ta oli oma venna Aabeli tapnud. (1. Moos. 4:9.) Tänapäeval on raske leida filmi, milles poleks vandumist või ropendamist. Samuti on selline keelekasutus levinud koolides ja töökohtadel. Kui me pole hoolikad, võime halva kõnepruugiga nii ära harjuda, et see võib ka meile endile külge hakata. Jehoova teenijatena me tahame teda rõõmustada ja see hõlmab enamat, kui vaid sobimatust kõnest hoidumist. Me soovime kasutada oma kõnevõimet selleks, et Jumalat kiita. w22.04, lk 4–5, lõigud 1–3

Jeesus suhtus ainelisse varasse tasakaalukalt. Ta nautis head toitu ja jooki. (Luuka 19:2, 6, 7.) Tema esimene imegi oli see, et ta tegi ülihead veini. (Joh. 2:10, 11.) Ja päeval, kui ta suri, oli tal seljas kallis rõivaese. (Joh. 19:23, 24.) Kuid materiaalsed hüved polnud Jeesusele kõige tähtsamad. Ta kinnitas oma järelkäijatele, et kui nad peavad kõige tähtsamaks Jumala kuningriiki, siis hoolitseb Jehoova selle eest, et neil oleks olemas kõik eluks vajalik. (Matt. 6:31–33.) Paljud vennad-õed võivad kinnitada, kui arukas on järgida rahaasjades Jehoova juhatust. Vallaline vend Daniel sõnab: „Teismeeas otsustasin seada oma elus esikohale Jehoova teenimise.” Kuna Daniel on hoidnud elu lihtsana, on tal olnud võimalik kasutada aega ja oskusi Jehoova organisatsiooni heaks. Ta lisab: „Ükski rahasumma pole võrreldav sellega, mida Jehoova mulle on andnud.” w22.05, lk 21–22, lõigud 6–7

Armastus piibli tõe vastu ilmneb selles, et võtame aega piibli ja meie väljaannete uurimiseks. Pole tähtis, kui kaua on keegi meist tões olnud, alati on midagi juurde õppida. Piibli uurimine nõuab küll pingutusi, kuid see on vaeva väärt. Kõik meist pole suured lugejad ja õppurid. Sellest hoolimata kutsub Jehoova meid üles tõest arusaamist üha süvendama. (Õpet. 2:4–6.) Võime olla kindlad, et see tasub end ära. Vend Corey keskendub piiblit lugedes ühele salmile korraga. Ta selgitab: „Loen igat allmärkust, vaatan ristviiteid ja uurin lisamaterjali. ... Selline uurimine on põnev ja annab mulle väga palju.” Muidugi on piibli uurimiseks erinevaid meetodeid. Üks aga on kindel: kui peame piibli tõde kalliks, siis oleme valmis panustama sellesse aega ja jõudu. (Laul 1:1–3.) w22.08, lk 17, lõik 13; lk 18, lõigud 15–16

Kui Jeesus oli maa peal, aitas ta loodu abil oma jüngritel Jehoovat tundma õppida. Näiteks õpetas ta, et Jehoova armastust saavad tunda kõik inimesed. Mäejutlust pidades juhtis Jeesus oma jüngrite tähelepanu kahele loodusnähtusele, mida paljud võtavad enesestmõistetavalt: päikesepaistele ja vihmasajule. Need mõlemad on eluks hädavajalikud. Jehoova oleks võinud need, kes teda ei teeni, neist ilma jätta, kuid ta ei teinud seda. Päikesepaistet ja vihma jagub kõigile. (Matt. 5:43–45.) Jeesus õpetas selle näite varal oma jüngritele, et Jehoova soovib, et me armastaksime kõiki inimesi. Iga kord, kui imetleme kaunist päikeseloojangut või saame värskendust kosutavast vihmast, on see märk Jehoova erapooletust armastusest. Tema eeskuju ajendab meid armastama kõiksuguseid inimesi ja neile head sõnumit kuulutama. w23.03, lk 17, lõigud 9–10

Milline vaatepilt pani apostel Johannest imestama? Ta nägi naist ratsutamas erepunase metsalise seljas. Naise nimi on Suur Babülon ja ta on prostituut, kellega hooravad maa kuningad. (Ilm. 17:1–5.) Mida see naine sümboliseerib? Kuna ta liiderdab poliitiliste liidritega, ei saa ta ise olla poliitiline institutsioon. (Ilm. 18:9.) Pealegi ratsutab ta võimude seljas ehk püüab neid oma kontrolli all hoida. Suur Babülon ei saa olla ka kaubandussüsteem, kuna seda sümboliseerivad „maa kaupmehed”. (Ilm. 18:11, 15, 16.) Muistne Babülon on kogu väärusu häll. Seepärast on loogiline järeldada, et Suur Babülon sümboliseerib kõiki vääruskusid ühtekokku. Piibel näitab, et Suur Babülon on niivõrd võimsa haardega, et see on võrreldav üleilmse impeeriumiga. (Ilm. 17:5, 18.) w22.05, lk 11, lõigud 14–16

Muidugi muretsevad emad, kas nende lapsed hakkavad ikka Jehoovat teenima. Nad teavad, kui palju raskusi on lastel selles kurjas maailmas. Lisaks peavad paljud emad kasvatama oma lapsi üksi või siis pole nende abikaasa Jehoova teenija. Isegi kui mõlemad vanemad on Jehoova teenijad, võib neil olla väga keeruline aidata oma lastel hakata armastama Jehoovat. Kuid ära ole üleliia mures, Jehoova aitab sul toime tulla. Näiteks võid küsida teistelt peredelt, kuidas nemad on Jehoova organisatsiooni kaudu välja antud õppematerjale pere piibliõhtul kasutanud. (Õpet. 11:14.) Samuti aitab Jehoova sul oma lastega suhelda ja teada saada, mis on nende südameis. (Õpet. 20:5.) w22.04, lk 17, lõigud 4, 7; lk 18, lõik 9

Meie armastus Jumala vastu muutub tugevamaks, kui õpime rohkem tundma tema poega Jeesust, kelles „väljendub täiuslikult Jumala olemus”. (Heebr. 1:3.) Kõige rohkem saame Jeesuse kohta teada evangeeliumitest. Kui sul pole veel harjumust iga päev piiblit lugeda, võiksid alustada just neist raamatutest. Lugedes pane tähele, milline Jeesus oli. Tema seltsis oli mõnus olla ja isegi lapsed tundsid end temaga hästi. (Mark. 10:13–16.) Jüngrid julgesid talle vabalt rääkida kõigest, mis neil mõttes oli. (Matt. 16:22.) Kuna Jeesus on väga oma isa moodi, võime olla kindlad, et ka Jehoova on soe ja hooliv. Me võime talle julgelt kõigest rääkida. Ta on alati valmis meid kuulama ega mõista meid hukka. (1. Peetr. 5:7.) w22.08, lk 3, lõigud 4–5

Loojana tunneb Jehoova meid läbi ja lõhki. Ta teab iga inimese kohta absoluutselt kõike. (Laul 139:15–17.) Muu hulgas teab ta meie päritud puudusi. Ta mõistab ka, kuidas elu on vorminud meist sellised inimesed, nagu me oleme. Mida ta kogu selle teadmisega pihta hakkab? See ajendab teda meid halastavalt kohtlema. (Laul 78:39; 103:13, 14.) Jehoova on oma valmisolekut andestada veenvalt tõendanud. Ta teab, et Aadama üleastumise tõttu oleme kõik sündinud patu ja surma köidikuis. (Rooml. 5:12.) Samuti mõistab ta, et me ise ei suuda ei ennast ega kedagi teist neist köidikuist päästa. (Laul 49:7–9.) Seetõttu andis ta meie eest oma kalli poja. (Matt. 20:28; Joh. 3:16; Rooml. 5:19.) w22.06, lk 3, lõigud 5–6

Kui meie teistele andestame, andestab Jehoova ka meile. See tuleb välja Jehoova sõnadest Iiobile. Kui Iiob oli Eliifase, Bildadi ja Soofari sõnade tõttu haavunud, käskis Jehoova tal nende eest palvetada. Pärast seda Jehoova õnnistas teda. (Iiob 42:8–10.) Vimma pidades teeme kahju iseendale. Vimm on raske koorem. Jehoova soovib, et sellest vabaneksime ja võiksime kergemalt hingata. (Efesl. 4:31, 32.) Piibel ütleb: „Heida endast viha ja hülga raev.” (Laul 37:8.) See on tark nõuanne. Vimmapidamine kahjustab nii füüsilist kui ka vaimset tervist ning tegelikult ei saavuta sellega midagi. (Õpet. 14:30.) See on sama, kui juua mürki ja loota, et teine kokku variseb. Andestades aga teeme head iseendale. Me saame tagasi meelerahu ja võime Jehoovat rõõmsalt edasi teenida. w22.06, lk 10, lõigud 9–10

Lootus kaitseb meie mõtlemist, nii et me ei hakka elama enesekeskset elu, mis rikuks meie suhted Jehoovaga. (1. Kor. 15:33, 34.) Lootus on meile kaitseks veel ühes mõttes: see hoiab meid mõtlemast, et ei tasu üritadagi Jehoovale meelepärane olla. Eliifas, üks Iiobi võltssõpradest, püüdis panna Iiobit niimoodi mõtlema. Ta ütles: „Kes on surelik inimene, et ta võiks olla puhas?” Ja Jehoova kohta ütles ta: „Ta ei usu isegi oma ingleid, tema silmis pole taevaski puhas.” (Iiob 15:14, 15.) Need olid alatud valed ja nende taga oli Saatan. Kui me pidevalt selliseid negatiivseid mõtteid mõtleksime, siis meie lootus hääbuks, ja Saatan teab seda väga hästi. Mida siis teha, et seda ei juhtuks? Ära kahtle selles, et Jehoova tahab, et ka sina elaksid igavesti. Ta aitab sul uude maailma jõuda. (1. Tim. 2:3, 4.) w22.10, lk 25–26, lõigud 8–10

Saatan tahtis jätta muljet, et Iiobi õnnetuste taga on Jehoova. Ta kasutas selleks loodusjõude: tuul lükkas ümber maja, kus Iiobi lapsed söömas olid, ning taevast langenud tuli hävitas Iiobi karjad ja sulased, kes neid hoidsid. (Iiob 1:16, 18, 19.) Nii tuul kui ka tuli olid ilmselgelt üleloomulikud. Seepärast arvas Iiob, et need olid Jehoovalt, ning ta hakkaski mõtlema, et on Jehoovat kuidagi pahandanud. Sellegipoolest ei neednud ta oma taevast isa. Aastate jooksul oli Jehoova talle palju head teinud. Ta arutles, et kui ta oli kõik selle hea meeleldi vastu võtnud, peaks ta vastu võtma ka halva. Niisiis ütles ta: „Jehoova nimi olgu kiidetud!” (Iiob 1:20, 21.) w22.06, lk 21, lõik 7

Jeesus ütles, et maailm vihkab Jehoova teenijaid. (Joh. 17:14.) Ennustatud vihavaenu on eriti selgelt olnud näha viimase saja aasta jooksul. Peagi pärast seda, kui Jeesus 1914. aastal Jumala kuningriigi kuningaks sai, heitis ta Saatana taevast välja. Saatan on nüüd maa läheduses ja teda ootab ees häving. (Ilm. 12:9, 12.) Ta on meeleheitel ja Jumala rahva peale väga vihane. (Ilm. 12:13, 17.) Seepärast on ka tema mõju all oleva maailma viha meie vastu kasvanud. Ent meil pole põhjust Saatanat ja tema poolehoidjaid karta. Paulus kirjutas: „Kui Jumal on meie poolt, kes suudaks meile kahju teha?” (Rooml. 8:31.) Me võime kindlalt loota Jehoovale. w22.07, lk 18, lõigud 14–15

Jeesus ei muretsenud, kas viimseil päevil on ikka piisavalt hea sõnumi kuulutajaid. Ta oli kindel, et täitub ennustus, mis on kirjas tekstis Laul 110:3, kus öeldakse: „Sinu rahvas on meeleldi valmis su sõttamineku päeval.” Kui sinagi osaled kuulutustöös, siis toetad sa Jeesust ning ustavat ja arukat orja ning annad oma osa selle ennustuse täitumise heaks. Kuulutustöö läheb hästi edasi, kuid selles on ka omad raskused. Meie tööl on vastaseid. Usutaganejad ja vahel ka vaimulikud ja poliitikud räägivad meie kohta valet. Kui siis sinu sugulased, tuttavad või töökaaslased neid valesid kuulevad, võivad nad püüda panna sind kuulutustööd lõpetama või koguni Jehoovast lahti ütlema. Mõnel maal ähvardatakse, arreteeritakse ja isegi vangistatakse Jehoova teenijaid. w22.07, lk 8, lõik 1; lk 9, lõigud 5–6

Jehoova soovib, et võtaksime regulaarselt aega piibli lugemiseks ja mõtiskleksime loetu üle. Kui me õpitu järgi ka teeme, tugevneb meie usk ja me saame oma taevase isaga veelgi lähedasemaks. Just tugev usk ja lähedane suhe Jehoovaga on see, mida me katsumustes vastupidamiseks kõige rohkem vajame. Ja kui me Jehoovale kuuletume, annab ta meile püha vaimu kaudu jõudu, mis ületab tavapärase. (2. Kor. 4:7–10.) Peale selle saame kosutavat vaimutoitu ustava ja aruka orja kaudu, kes tegutseb Jehoova õnnistusel. (Matt. 24:45.) Jehoova on õpetanud oma teenijaid üksteist armastama ja vajadusel ka lohutama. (2. Kor. 1:3, 4; 1. Tess. 4:9.) Meie vennad ja õed aitavad meil rasketel aegadel ustavaks jääda. w22.08, lk 12, lõigud 12–14

Me võiksime julgelt tuua välja õdede-vendade häid omadusi. Nõnda soodustame lähedaste suhete tekkimist koguduses ning meie usuperes õitseb armastus. Mõnikord aga võib isegi küpsete kristlaste vahel erimeelsusi tekkida ja nad võivad koguni tülli minna. Nii juhtus apostel Pauluse ja ta hea sõbra Barnabasega. Barnabas tahtis kindlasti Markust misjonireisile kaasa võtta, Paulus aga oli kategooriliselt vastu. Seepeale puhkes nende vahel äge tüli ja kumbki läks oma teed. (Ap. t. 15:37–39.) Kuid ei Paulus, Barnabas ega Markus jäänud vimma kandma. Hiljem mainis Paulus nii Barnabast kui ka Markust positiivses valguses. (1. Kor. 9:6; Kol. 4:10.) Meiegi peaksime mistahes erimeelsused ära klaarima ning otsima teistes alati head. Nii hoiame koguduses ühtsust ja meid ühendab rahuside. w22.08, lk 23, lõigud 10–11

Meil kõigil tuleb teha oma parim, et alati Jehoova põhimõtteid järgida. Kuid samas ei tohiks me end teistest õigemaks pidada ega nende üle kohut mõista. Meil tuleb meeles pidada, et kogu maa kohtumõistja on Jehoova ja ta ei ole andnud meile õigust otsustada, kas keegi teine ikka teeb seda, mida Jehoova temalt ootab. (1. Moos. 18:25.) Joosep ei mõistnud kohut isegi nende üle, kes teda julmalt kohtlesid. Tema oma vennad pöördusid tema vastu, müüsid ta orjaks ja ütlesid isale, et ta on surnud. Aastaid hiljem sai Joosep vendadega taas kokku. Ta oli nüüd võimas valitseja ja oleks võinud neile kätte maksta. Ka vennad ise – kuigi neil oli tehtu pärast kahju – kartsid, et Joosep võib seda teha. Joosep aga ütles neile: „Ärge kartke! Kas mina olen Jumal?” (1. Moos. 37:18–20, 27, 28, 31–35; 50:15–21.) Joosep oli alandlik ja jättis kohtumõistmise Jehoova hooleks. w22.08, lk 30, lõigud 18–19

Kui keegi Jehoovalt tuliselt abi palub, võid just sina olla see, kelle kaudu ta teda aitab. Seejuures pole tähtis, kas sa oled kogudusevanem või -abiline, pioneer või kuulutaja. Samuti pole oluline, kas oled vend või õde, noor või juba eakam. Me kõik saame olla usukaaslastele „suureks toeks ja abiks” ning see toob meile palju rõõmu. (Kol. 4:11.) Eriti vajavad meie usukaaslased abi siis, kui möllab nakkushaigus, kui on toimunud katastroof või kui neid kiusatakse taga. Alati ei pruugi olla kerge teisi aidata, isegi kui seda soovime. Näiteks võib omaste eest hoolitsemine neelata palju aega ja jõudu. Siiski tuleks meil usukaaslasi jõudu mööda aidata ja Jehooval on hea meel, kui seda teeme. (Õpet. 19:17.) w22.12, lk 22, lõigud 1–2

Usaldus rajaneb armastusel. Jeesus ütles, et kaks suurimat käsku on armastada Jehoovat ja armastada oma ligimest. (Matt. 22:37–39.) Kuna armastame Jehoovat, püüame olla usaldusväärsed nagu tema. Ja kuna armastame oma ligimest, ei räägi me vendade-õdede isiklikke asju teistele edasi, sest me ei soovi tekitada neile kahju, piinlikkust ega valu. Meil on vaja ka alandlikkust. Alandlik kristlane ei püüa teistele muljet avaldada. (Filipl. 2:3.) Näiteks ei ürita ta olla esimene, kes mingi uudise teistele teatavaks teeb. Samuti ei anna ta mõista, et teab midagi, mida ta ei saa kahjuks avaldada. Ta ei levita ka spekulatsioone asjade kohta, millest piibel ja meie kirjandus ei räägi. w22.09, lk 12, lõigud 12–13

Ingel ütles Taanielile, et Jumala rahvas saab Taanieli raamatu ennustustest lõpuajal paremini aru, ent ükski jumalatu ei saa neist sõnadest aru. (Taan. 12:10.) Praegu on aeg tõestada, et me ei kuulu jumalatute hulka. (Mal. 3:16–18.) Jehoova kogub enda juurde neid, keda ta peab oma eriliseks omandiks. Need inimesed on talle väga kallid ja kindlasti soovime ka meie nende hulgas olla. Me elame tõepoolest erilisel ajal, kuid ees on veelgi põnevamad ajad. Peagi näeme, kuidas kõik jumalatud hävitatakse. Samuti saame näha, kuidas täitub tõotus, mille Jehoova Taanielile andis: „Sa tõused üles, et saada kätte oma liisuosa päevade lõpus.” (Taan. 12:13.) Kas ei igatse sa aega, kui mitte ainult Taaniel, vaid ka sinu lähedased tõusevad üles? Jää siis igal juhul Jehoovale ustavaks ja sa võid kindel olla, et su nimi jääb tema raamatusse. w22.09, lk 24, lõik 17; lk 25, lõigud 19–20

Jehoova ütles Hesekielile, et tema ise saadab ta oma rahvale kuulutama. (Hes. 2:4.) See andis Hesekielile jõudu, sest ta teadis, et Jehoova oli öelnud midagi sarnast Moosesele ja Jesajale, kui ta neile ülesanded andis. (2. Moos. 3:10; Jes. 6:8.) Samuti teadis Hesekiel, kuidas Jehoova oli neid prohveteid aidanud. Niisiis, kui Jehoova ütles Hesekielile kaks korda, et tema ise saadab ta, võis prohvet olla kindel, et Jehoova toetab teda. Lisaks kirjutas Hesekiel oma raamatus mitu korda, et talle tuli Jehoovalt sõnum. (Hes. 3:16; 6:1.) Seegi näitab, et ta oli veendunud, et just Jehoova on teda läkitanud. Pealegi oli Hesekiel preestri poeg ja ilmselt oli ka isa talle rääkinud sellest, kuidas Jehoova oli varem oma prohveteid toetanud. Näiteks Iisakile, Jaakobile ja Jeremijale oli Jehoova öelnud: „Mina olen sinuga.” (1. Moos. 26:24; 28:15; Jer. 1:8.) w22.11, lk 3, lõik 3

Aadam ja Eeva astusid Jehoova keelust üle ning pärandasid kõigile oma järeltulijatele surma. Jehoova eesmärk pole aga muutunud. (Jes. 55:11.) Ta on nii sõnade kui ka tegudega kinnitanud, et ta tahab endiselt, et talle ustavad inimesed elaksid igavesti. Jehoova on lubanud, et ta toob surnud ellu tagasi ja annab neile võimaluse elada igavesti. (Ap. t. 24:15; Tiit. 1:1, 2.) Iiob ütles, et Jehoova igatseb oma kätetööd. (Iiob 14:14, 15.) Ka prohvet Taaniel teadis, et Jehoova äratab inimesed surnuist ellu ja et neil on siis väljavaade elada lõputult. (Laul 37:29; Taan. 12:2, 13.) Jeesuse päevil elanud juudid teadsid samuti, et Jehoova annab oma ustavatele teenijatele igavese elu. (Luuka 10:25; 18:18.) Jeesuski rääkis sellest ja ta oli üks neist, kelle Jehoova üles äratas. (Matt. 19:29; 22:31, 32; Luuka 18:30; Joh. 11:25.) w22.12, lk 4–5, lõigud 8–9

Jehoova soovib, et meil oleks temaga lähedane suhe. (Jaak. 4:8.) Ta tahab olla meie Jumal, isa ja sõber. Ta vastab meie palvetele, tuleb rasketel aegadel meile appi ning õpetab ja kaitseb meid oma organisatsiooni kaudu. Lähedane suhe Jehoovaga eeldab, et suhtleksime temaga: palvetaksime ning loeksime piiblit ja mõtiskleksime loetu üle. Nii kasvab meie armastus ja tänutunne Jehoova vastu ning see paneb meid talle südamest kuuletuma ja teda ülistama. (Ilm. 4:11.) Mida paremini me Jehoovat tunneme, seda enam me teda ja tema organisatsiooni usaldame. Saatan püüab meie usaldust Jehoova ja tema organisatsiooni vastu vähehaaval õõnestada. Kuid me pole tema taktika ees relvitud. Kui meil on tugev usk Jehoovasse ja kui usaldame teda jäägitult, ei hülga me oma Jumalat ega tema organisatsiooni. (Laul 31:13, 14.) w22.11, lk 14, lõigud 1–3

Paljud tõelised kristlased on riskinud oma vabaduse ja isegi eluga, kuna nad on pidanud Jehoovat oma kõrgeimaks valitsejaks. Nad on nagu kolm heebrea noormeest, kes olid valmis pigem surema lõõmavas ahjus, kui Jehoovale truudust murdma. Taavet mõistis, kui tähtis on jääda Jehoova ees laitmatuks. Ta kirjutas: „Jehoova langetab otsuse rahvaste üle. Mõista mulle kohut, Jehoova, mu õigust ja laitmatust mööda.” (Laul 7:8.) Samuti kirjutas ta: „Laitmatus ja ausus kaitsku mind.” (Laul 25:21.) Jehoova teenimine on parim eluviis. Seega, jäägem Jumalale ustavaks! Siis oleme õnnelikud, just nagu laulukirjutaja ütles: „Õnnelikud on need, kelle tee on laitmatu, kes käivad Jehoova seaduse järgi.” (Laul 119:1.) w22.10, lk 17, lõigud 18–19

Iiobil oli erakordne võimalus vestelda Jehoova endaga. Jehoova soovis Iiobit veenda, et ta teab, kuidas hoolitseda oma teenijate eest, ning tõi selle kohta mõningaid näiteid loodusest. Jumal tuletas Iiobile meelde, et nii nagu ta suudab hoolitseda loomade eest, suudab ta hoolitseda ka Iiobi eest. (Iiob 38:39–41; 39:1, 5, 13–16.) Nende näidete abil sai Iiob palju teada Jumala omaduste kohta. Ka meie saame Jumala loomingu kaudu tema kohta palju teada. Kui me elame linnas, pole meil just palju võimalusi loodust nautida. Ent isegi kui me elame maal, ei pruugi meil olla aega seda teha. Kui aga võtame aega looduse vaatlemiseks, tasub see kindlasti ära. w23.03, lk 15, lõigud 1–2

Jeesus ütles, et enne lõppu toimub suuri maavärinaid ja muid katastroofe. (Luuka 21:11.) Samuti ütles ta, et seadusetus läheb väga võimsaks, ja nii ongi. (Matt. 24:12.) Me näeme, et järjest enam on kuritegevust, vägivalda ja terrorirünnakuid. Jeesus ei öelnud, et seesugused halvad asjad juhtuvad vaid nendega, kes pole Jehoova teenijad. Paljud meie usukaaslased on katastroofides kannatanud. (Jes. 57:1; 2. Kor. 11:25.) Jehoova ei pruugi meid küll ime läbi kaitsta, kuid ta annab meile kõik selleks, et võiksime jääda rahulikuks. Meil on seda kergem teha, kui oleme kriisiolukorraks valmis. Kriisiks valmistumine ei näita usupuudust. Vastupidi, see näitab just, et oleme kindlad, et Jehoova hoolitseb meie eest. Miks võib nii öelda? Piibel ütleb, et meil tuleks püüda ohte ette näha. w22.12, lk 18, lõigud 9–10

Kui Joosep oli vanglas, saatis Jehoova vaaraole kaks unenägu, mis valitseja rahutuks tegid. Kui ta kuulis, et Joosepil on võime unenägusid seletada, lasi ta tema enda juurde tuua. Jehoova abiga selgitaski Joosep vaaraole, mida need unenäod tähendavad, ja andis talle ka head nõu. Kui vaarao nägi, et Joosepit aitab tema Jumal, seadis ta Joosepi Egiptusemaa toiduvarude eest hoolitsema. (1. Moos. 41:38, 41–44.) Mõni aeg hiljem tabas Egiptust ränk näljahäda. Nälg oli ka Kaananimaal, kus elas Joosepi pere. Nüüd oli Joosepil võimalus päästa oma pere näljasurmast ja tänu sellele säilis ka suguvõsa, kust pidi pärinema messias. On ilmselge, et Jehoova oli see, kes lasi kõigil Joosepi tegemistel korda minna. Kuigi Joosepi vennad olid tahtnud teda tappa, juhtis Jehoova asjade käiku nii, et täituks tema eesmärk. w23.01, lk 17, lõigud 11–12

Me peaksime olema valvsad kõige suhtes, mis võiks meie sõprust Jehoovaga ohustada, ning ka vastavalt tegutsema. Nii võime olla „alati sellised, keda Jumal armastab”. (Juuda 20, 21; Õpet. 22:3.) Ka apostel Paulus tõi välja sarnase mõtte. Ta ütles Efesose kristlastele: „Jälgige siis hoolikalt, et te ei elaks nagu rumalad, vaid nagu targad.” (Efesl. 5:15, 16.) Saatan püüab visalt meie ustavust murda. Selleks et talle edukalt vastu seista, tuleb meil püüda üha paremini mõista, mis on Jehoova tahe. (Efesl. 5:17.) Et teha tarku valikuid, on meil vaja mõista, mis on Jehoova tahe. Selleks tuleb meil korrapäraselt piiblit uurida ja mõtiskleda. Mida paremini me Jehoova tahtest aru saame ja mida rohkem sarnaneb meie mõttelaad Kristuse omaga, seda lihtsam on meil teha häid otsuseid ka siis, kui me ei leia piiblist konkreetset reeglit või juhist. (1. Kor. 2:14–16.) w23.02, lk 16–17, lõigud 7–9

Kui tihti sa oma kodu koristad? Ehk tegid enne sissekolimist suurpuhastuse. Ent nagu me teame, sellest ei piisa. Tolm ja mustus kogunevad kiiresti. Et kodu püsiks korras, tuleb seda koristada regulaarselt. Sama lugu on meie mõtteviisi ja isiksusega. Enne ristimist tegime suuri muudatusi, et puhastada end „kõigest, mis saastab keha ja vaimu”. (2. Kor. 7:1.) Kuid ka pärast ristimist tuleb meil „üha uuendada oma mõtteviisi”. (Efesl. 4:23.) Seda sellepärast, et maailma sopp ja saast võivad meile kergesti külge jääda. Et olla Jehoova silmis puhtad, tuleb meil end ikka ja jälle läbi uurida ning teha kindlaks, kas meie mõtted, isikuomadused ja soovid on talle meelepärased. w23.01, lk 8, lõigud 1–2

Kui Jeesus ristiti ja võiti püha vaimuga, meenus talle ilmselt kogu tema taevane elu. Ta oli ülimalt oskuslik õpetaja, kes tsiteeris pühakirja tihti peast. Ta tegi seda näiteks kohe pärast ristimist ja vahetult enne oma surma. (5. Moos. 8:3; Laul 31:5; Luuka 4:4; 23:46.) Ning kogu oma kolme ja poole aastase teenistusaja jooksul luges ta tihti pühakirja ette, tsiteeris ja selgitas seda. (Matt. 5:17, 18, 21, 22, 27, 28; Luuka 4:16–20.) Aastaid enne seda, kui Jeesus alustas oma teenistust, kuulis ta palju kordi, kui pühakirja ette loeti, ja luges seda ka ise. Kodus kuulis ta ilmselt, kuidas Maarja ja Joosep pühakirjast mõtteid esile tõid. (5. Moos. 6:6, 7.) Samuti oli Jeesus koos oma perega igal hingamispäeval sünagoogis. (Luuka 4:16.) Seal kuulas ta jumalasõna lugemist arvatavasti suure hoolega. w23.02, lk 8, lõigud 1–2

Meil on nii palju põhjusi Jehoovat armastada. Tema juures on eluallikas ning „iga hea and ja iga täiuslik kingitus” on temalt. (Jaak. 1:17; Laul 36:9.) See tähendab, et kõik hea, mis sinu elus on, tuleb Jehoovalt. Kõige erilisem kingitus, mis Jehoova on meile andnud, on lunastus. Miks võib nii öelda? Mõtle, milline side on Jehoova ja tema poja vahel. Jeesus ütles: „Ma armastan isa,” ja „Minu isa armastab mind.” (Joh. 10:17; 14:31.) Miljardite aastate kestel on nad saanud omavahel üha lähedasemaks. (Õpet. 8:22, 23, 30.) Mõelda vaid, millist valu võis Jehoovale põhjustada see, kui ta nägi oma poega kannatamas ja suremas. Ta armastab inimesi, ka sind, nii väga, et oli valmis ohverdama oma armsa poja, et sina ja teised inimesed saaksid elada igavesti. (Joh. 3:16; Gal. 2:20.) See on suurim põhjus Jehoovat armastada. w23.03, lk 4, lõigud 11–13

On ohtlik süüvida usutaganejate õpetustesse. Pergamoni koguduses oli neid, kes soodustasid sektantlust, ning Jeesus noomis neid tõsiselt. (Ilm. 2:14–16.) Ta kiitis aga Tüatiira kristlasi, kes ei tahtnud midagi teada Saatana sügavustest, ja innustas neid tõest kõvasti kinni hoidma. (Ilm. 2:24–26.) Nõrgematel kristlastel, kes olid valeõpetuste õnge läinud, tuli oma eksimusest aru saada ja mõtteviisi korrigeerida. Mida see kõik meile õpetab? Usutaganejad võivad olla pealtnäha jumalakartlikud, aga nende teod seda ei tõenda. (2. Tim. 3:5.) Meil tuleks olla usinad piibliuurijad, kuna nii on kergem valeõpetusi ära tunda ja need kõrvale heita. (2. Tim. 3:14–17; Juuda 3, 4.) Meil tuleb teha kindlaks, kas teenime Jehoovat talle meelepäraselt. Kui märkame enda juures midagi, mis võiks teha meie jumalateenimise tühiseks, peaksime otsekohe midagi ette võtma. (Ilm. 2:5, 16; 3:3, 16.) w22.05, lk 4, lõik 9; lk 5, lõik 11