August

Mis sa arvad, miks on Jehoova mälestusraamatus nende nimed, kelle kõne näitab, et nad kardavad Jehoovat ja mõtisklevad tema nime üle? Meie kõnest ilmneb see, mis on meie südames. Jeesus ütles: „Suu räägib sellest, mida süda on täis.” (Matt. 12:34.) Jehoova soovib, et need, kes teda armastavad, saaksid igavese elu. Meie kõneviisist sõltub see, kas Jehooval on meist hea meel või mitte. (Jaak. 1:26.) Mõned, kes Jumalat ei armasta, räägivad teistega karmilt ja üleolevalt või lausa vihaselt. (2. Tim. 3:1–5.) Me ei taha olla nende moodi. Me soovime, et Jehooval oleks meie sõnade üle hea meel. See tähendab seda, et me ei peaks rääkima lahkelt mitte ainult koosolekutel ja kuulutustööl, vaid ka kodus oma pereliikmetega. (1. Peetr. 3:7.) w22.04, lk 5, lõigud 4–5

Jehoova annab maailma liidritele mõtte lasta erepunasel metsalisel ehk ÜRO-l kõik väärusud hävitada. (Ilm. 18:21–24.) Mida meil tuleb teha? Meil tuleb hoida oma jumalateenimist puhta ja rikkumatuna. (Jaak. 1:27.) Me ei tohiks lasta end mõjutada Suure Babüloni väärõpetustest, paganlikest pühadest, kombelõtvusest ja okultsetest tavadest. Samuti peaksime aitama teistel Suurest Babülonist välja minna, et nad ei saaks tema pattude kaasosaliseks. (Ilm. 18:4.) w22.05, lk 11, lõigud 17–18

Otsi võimalusi, et rääkida lastele Jehoovast ja sellest, mida head on ta sulle teinud. (5. Moos. 6:6, 7.) See on eriti oluline siis, kui sinu abikaasa pole Jehoova teenija ja sa ei saa lastega regulaarselt piiblit uurida. Õde Christine ütleb: „Ma ei saanud lastele eriti Jehoovast rääkida ja seetõttu püüdsin kasutada igat võimalust, mis mul vähegi oli.” Lisaks sellele räägi Jehoova organisatsioonist ja vendadest-õdedest positiivselt. Hoidu kritiseerimast kogudusevanemaid, sest see, kuidas sa neist räägid, võib mõjutada seda, kas sinu lapsed soovivad hiljem abi saamiseks nende poole pöörduda. Samuti hoia kodurahu. Väljenda abikaasa ja laste vastu armastust. Räägi abikaasast lugupidavalt ja õpeta ka lapsi seda tegema. Nii lood kodus rahumeelse õhkkonna, kus lastel on kergem Jehoovat tundma õppida. (Jaak. 3:18.) w22.04, lk 18, lõigud 10–11

Sõnumis Efesose kristlastele tunnustas Jeesus neid selle eest, et nad on vastu pidanud ja teeninud Jehoovat hoolimata mitmesugustest raskustest. Kuid ta juhtis tähelepanu ka ühele puudusele. Nimelt olid nad lasknud hääbuda armastusel, mis neil algul oli. Neil tuli armastus Jehoova vastu taas lõkkele puhuda, vastasel juhul oleks nende jumalateenimine olnud tühine. Ka meil on tähtis mitte lihtsalt vastu pidada, vaid teha seda õigel põhjusel. Jumalale ei lähe korda mitte ainult, mida me teeme, vaid ka, miks me midagi teeme. Ta soovib, et teeniksime teda sügavast armastusest ja tänutundest. (Õpet. 16:2; Mark. 12:29, 30.) Samuti tuleb meil olla ärkvel ja valvsad. Sardese koguduse liikmed olid varem olnud Jehoova teenistuses tegusad, kuid mingi aja pärast olid nad muutunud loiuks ning Jeesus käskis neil üles ärgata. Jehoova hindab väga kõike, mida tema heaks teeme. (Heebr. 6:10; Ilm. 3:1–3.) w22.05, lk 3, lõigud 6–7

Saalomon ütles, et kõvast töötegemisest tulenev rahulolu on Jumala and. (Kog. 5:18, 19.) Saalomon teadis, millest ta räägib. Ta oli kõva töötegija: ehitas maju ja linnu, istutas viinamägesid ning rajas aedu ja tiike. (1. Kun. 9:19; Kog. 2:4–6.) Kahtlemata tundis ta sellest kõigest rõõmu. Kuid Saalomon mõistis, et tõeliseks õnneks on tarvis teha ka midagi Jehoova heaks, ja seda ta tegigi. Näiteks valmis tema käe all seitsme aastaga suurejooneline tempel. (1. Kun. 6:38; 9:1.) Pärast seda, kui Saalomon oli oma elus nii erinevaid asju proovinud, tõdes ta, et kõige tähtsam on Jehoova teenimine. Ta kirjutas: „Järeldus kõigest, mida on kuuldud: karda Jumalat ja pea tema käske.” (Kog. 12:13.) w22.05, lk 22, lõik 8

Piiblis on palju näiteid sellest, kuidas Jehoova on inimestele andestanud. Sulle võib meenuda kuningas Manasse, kes tegi Jehoova vastu ränki patte. Manasse kummardas ebajumalaid ja õhutas ka teisi seda tegema. Ta lasi koguni Jehoova templisse ebajumalakuju tuua. Ja ta tõi omaenda lapsi ebajumalatele ohvriks. Piibel ütleb Manasse kohta: „Ta tegi Jehoova silmis väga palju kurja, solvates teda sellega.” (2. Ajar. 33:2–7.) Ent kui ta oma patte kogu südamest kahetses, andestas Jehoova talle. (2. Ajar. 33:12, 13.) Ka kuningas Taavet eksis rängalt. Muu hulgas pani ta toime abielurikkumise ja mõrva. Kuna ta aga kahetses tehtut ja tunnistas oma vigu, andis Jehoova tallegi andeks. (2. Saam. 12:9, 10, 13, 14.) Need näited kinnitavad, et Jehoova on tõesti valmis andestama. w22.06, lk 3, lõik 7

Alati pole kerge lootust leegitsemas hoida. Kui oleme Jehoova tõotuste täitumist juba mõnda aega oodanud, võime muutuda kärsituks. Siis tasub mõelda sellele, et Jehoova on igavesti olemas olnud ja seega on ajal tema jaoks teine tähendus. (2. Peetr. 3:8, 9.) Jehoova kahtlemata täidab oma tõotused, kuid mitte tingimata siis, kui meie seda sooviksime. Mis aitab meil lootust elavana hoida, senikaua kui ootame aega, mil Jehoova tegutsema asub? (Jaak. 5:7.) Meil tuleb püsida Jehoova ligi, kuna just tänu temale saab meie lootusest tõelisus. Piiblis on lootus tihedalt seotud usuga sellesse, et Jehoova „on olemas ja et ta annab tasu neile, kes teda tõsimeeli otsivad”. (Heebr. 11:1, 6.) Mida tugevam on meie usk Jehoovasse, seda kindlamad oleme selles, et ta täidab oma tõotused. Et lootust elavana hoida, tuleb meil palvetada ja piiblit lugeda. Kuigi me Jehoovat ei näe, võib meil olla temaga lähedane suhe. Selleks tuleb meil temaga palves rääkida ja olla veendunud, et ta kuulab meid. (Jer. 29:11, 12.) w22.10, lk 26, lõigud 11–13

Kujutlegem järgmist pilti. Iiob istub tuhas ja on suurtes valudes. (Iiob 2:8.) Tema kaaslased aina võtavad ta kallal ja materdavad teda. Katsumused lasuvad ta turjal nagu raske koorem ja tema südant pitsitab valu laste kaotuse pärast. Esiotsa on Iiob lihtsalt vait. (Iiob 2:13.) Kas tema kaaslased võtavad seda kui märki, et Iiob kavatseb oma loojale selja pöörata? Kui nii, siis eksivad nad rängalt. Iiob ei kavatse midagi sellist teha. Ta lausub, võib-olla neile silma sisse vaadates: „Ma ei loobu oma laitmatusest kuni surmani!” (Iiob 27:5.) Kust võttis Iiob keset kannatusi sellise julguse ja meelekindluse? On ilmne, et ta ei kaotanud kunagi, ka mitte kõige süngemal hetkel, usku sellesse, et Jehoova toob talle lõpuks kergendust. Ta teadis, et isegi kui ta peaks surema, on tal ülestõusmislootus. (Iiob 14:13–15.) w22.06, lk 22, lõik 9

Palve on midagi väga imelist. Mõelda vaid, me võime rääkida taeva ja maa loojaga, valada talle kõik südame pealt välja ja seda ükskõik mis keeles ja ükskõik mis kell. Samuti pole vahet, kas oleme haiglavoodis või vangikongis – me teame, et taevane isa kuulab meid. See on midagi, mida ei peaks pidama endastmõistetavaks. Kuningas Taavet väärtustas palvet. Ta laulis Jehoovale: „Olgu mu palve suitsutusrohuks su ees.” (Laul 141:1, 2.) Tol ajal kasutati suitsutusrohtu seoses Jehoova teenimisega ning seda valmistati suure hoolega. (2. Moos. 30:34, 35.) Kuna Taavet soovis, et tema palved oleksid Jehoovale meelepärased, mõtles ta hoolega läbi, mida oma taevasele isale öelda. Ka meie soovime, et meie palved Jehoovale meeldiksid. w22.07, lk 20, lõigud 1–2; lk 21, lõik 4

Kättemaks kuulub Jehoovale. Jehoova pole andnud meile voli kätte maksta. (Rooml. 12:20, 21.) Kuna oleme kõigest luust ja lihast inimesed, pealegi veel ebatäiuslikud, ei näe me asju nii nagu Jumal ega suuda mõista õiglast kohut. (Heebr. 4:13.) Tihtilugu varjutavad meie õiglustaju emotsioonid. Jaakobus kirjutab: „Inimese viha takistab teha seda, mis on õige Jumala silmis.” (Jaak. 1:20.) Seevastu Jehoova ei väärata kunagi ja omal ajal seab ta õigluse jalule. Andestamine näitab, et usaldame Jehoovat. Jehoova on lubanud, et ta hüvitab kogu ülekohtu, mida oleme pidanud kannatama. Kui jätame õigusemõistmise tema hooleks, näitame, et usume seda lubadust. Uues maailmas ei vaeva valusad üleelamised enam südant ega tule meeldegi. (Jes. 65:17.) w22.06, lk 10, lõigud 11–12

Meievastane vaen kinnitab seda, et me oleme Jehoova poolel. (Matt. 5:11, 12.) On selge, et Saatan on see, kes seda vaenu õhutab, kuid Jeesus on temast palju võimsam. Jeesuse toel kuulutatakse head sõnumit kõigi rahvaste seas. Hea sõnumi kuulutajatena tuleb meil toime tulla ka keelebarjääriga. Johannesele antud ilmutuses näitas Jeesus, et see barjäär ületatakse. (Ilm. 14:6, 7.) Jehoova tunnistajad teevad kõik, mis suudavad, et hea sõnum jõuaks võimalikult paljude inimesteni. Meie veebisaidil jw.org on piiblil põhinevat materjali rohkem kui 1000 keeles. Juhtiv kogu on kiitnud heaks meie peamise piibliõpiku „Mõttekas elu nüüd ja igavesti” tõlkimise rohkem kui 700 keelde. w22.07, lk 9, lõigud 6–7

Jeesus tundis inimestele kaasa. Matteus ütles tema kohta: „Nähes rahvahulki, hakkas tal neist kahju, sest need inimesed olid vaevatud ja vintsutatud nagu lambad, kel pole karjast.” (Matt. 9:36.) Jehoova kohta ütles Jeesus: „Mu isa, kes on taevas, ei taha, et ükski neist väikestest hukkuks.” (Matt. 18:14.) Kas pole südantsoojendavad sõnad? Mida paremini Jeesust tundma õpime, seda tugevamaks muutub meie armastus Jehoova vastu. Ka see, kui veedad aega küpsete vendade-õdedega, tugevdab sinu armastust Jehoova vastu ja sa saad küpsemaks kristlaseks. Kui õpid neid paremini tundma, näed, et nad on rõõmsad ja oma eluga rahul ega kahetse otsust teenida Jehoovat. Palu, et nad räägiksid oma elust Jehoova teenistuses. Ja kui sul on vaja teha mõni tähtis otsus, küsi neilt nõu. Ütleb ju piibelgi, et nõuandjate rohkus tagab edu. w22.08, lk 3, lõigud 6–7

Kellelgi meist pole raskustest pääsu, kuid me ei pea neis üksi olema. Meie taevane isa hoiab meil armastavalt silma peal. Ta on iga hetk valmis meid kuulama ja meile appi tõttama. (Jes. 43:2.) Pealegi on ta andnud meile kõik vajaliku vastupidamiseks. Meil on võimalik palvetada, meil on piibel, külluslikult vaimset toitu, mida annab ustav ja arukas ori, ning usupere, kes meid armastab ja raskel ajal aitab. Seetõttu ei pea me kartma, et mõni katsumus meid maha murrab. Kui mõtleme Jehoova hoolitsusele, täidab meid sügav tänu. Meie süda rõõmutseb tema tegude üle. (Laul 33:21.) Oma tänu saame näidata sellega, et võtame vastu kogu abi, mida ta meile pakub. Kuid Jehoova ootab ka, et kuuletuksime talle nii hästi, kui suudame, ja teeksime alati seda, mis on tema silmis õige. Sel juhul saadab tema armastav pilk meid igavesti. w22.08, lk 13, lõigud 15–16

Tänapäeval võib üsna tihti kohata inimesi, kes kahtlevad kõiges ja kõigis. Nad ei tea, keda usaldada, ning suhtuvad skeptiliselt nii poliitikutesse, teadlastesse kui ka äriinimestesse. Samuti ei usalda nad ristiusu vaimulikke. Seega on arusaadav, et nad suhtuvad umbusuga ka piiblisse, mida vaimulikud väidavad end järgivat. Meie, kes teenime Jehoovat, oleme veendunud, et ta on tõe Jumal ja et ta õpetab meile, mis on kasulik. (Laul 31:5; Jes. 48:17.) Me teame, et võime piiblis öeldut usaldada. Üks piibliõpetlane kirjutas tabavalt: „Selles, mida Jumal on öelnud, pole kübetki valet ja see läheb vääramatult täide. Jumala sõnad on usaldusväärsed, sest ta ise on usaldusväärne.” w23.01, lk 2, lõigud 1–2

Me saame tugevdada usukaaslaste vaimu nii, et kinnitame neile, kui väga Jehoova neist hoolib ja et ta ei hülga neid mitte kunagi. Mõned vennad ja õed peavad oma usu pärast taluma nende pilkeid, kes ei teeni Jehoovat. Teistel on tõsised tervisehädad või sügavad hingehaavad. Mõned on oodanud pikki aastaid selle maailmaajastu lõppu. Kõik sellised katsumused võivad usu proovile panna. Esimesel sajandil oli kristlastel samalaadseid probleeme. Apostel Paulus aitas pühakirja abil vendadel-õdedel usku tugevdada. Mõned juudikristlased võisid tunda, et ei oska kuidagi vastata pereliikmetele, kes väitsid, et ainult judaism on õige usk. Kahtlemata oli neile suureks abiks Pauluse kiri heebrealastele. (Heebr. 1:5, 6; 2:2, 3; 9:24, 25.) Selles kirjas on mitmeid loogilisi arutluskäike, mis võisid aidata neil kristlastel oma usku kaitsta. w22.08, lk 23, lõigud 12–14

Tänapäeva maailm on täis usaldamatust. Äritegelased, poliitikud ja vaimulikud on ikka ja jälle inimestele pettumust valmistanud ning sellega umbusku külvanud. Paljudel on raske usaldada oma naabreid ning isegi sõpru ja pereliikmeid. See muidugi ei üllata meid. Piiblis on ju ennustatud, et „viimseil päevil tulevad karmid ajad. Inimesed on siis ... ustavusetud, ... laimajad, ... reeturid”. Nad ilmutavad samu omadusi, mis on selle maailma jumalal Saatanal. (2. Tim. 3:1–4; 2. Kor. 4:4.) Me teame aga, et võime sada protsenti usaldada Jehoovat. Me oleme veendunud, et ta armastab meid ega hülga meid iialgi. (Laul 9:10.) Samuti võime usaldada Jeesust, sest ta andis meie eest koguni oma elu. (1. Peetr. 3:18.) Ja me teame omast kogemusest, et piibli põhimõtted ei vea meid kunagi alt. (2. Tim. 3:16, 17.) w22.09, lk 2, lõigud 1–2

Tõeline õnn pole pelgalt rõõmus meeleolu, mis tuleb ja läheb. See võib kesta kogu elu. Jeesus ütles mäejutluses: „Õnnelikud on need, kes mõistavad, et nad vajavad Jumala juhatust.” (Matt. 5:3.) Jeesus teadis, et inimestel on sünnipärane vajadus tunda ja teenida oma loojat Jehoovat. Ja kuna Jehoova on õnnelik Jumal, võivad ka tema teenijad olla õnnelikud. (1. Tim. 1:11.) Õnnelik võib olla isegi siis, kui olukord pole ideaalne. Jeesus ütles: „Õnnelikud on kurvad.” (Matt. 5:4.) Samuti lausus ta: „Õnnelikud on need, keda kiusatakse taga nende õigete tegude pärast.” (Matt. 5:10, 11.) Jeesuse sõnadest tuleb välja, et õnn sõltub sellest, kas inimene peab oluliseks Jumala juhatust ja püüab talle läheneda, mitte aga sellest, mis tema elus parajasti toimub. (Jaak. 4:8.) w22.10, lk 6, lõigud 1–3

Vahetegemisoskus aitab kristlasel aduda, millal on aeg rääkida ja millal aeg vaikida. (Kog. 3:7.) Ütleb ju vanasõnagi: „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld.” Ühelt kauaaegselt kogudusevanemalt palutakse sageli abi teiste koguduste probleemide lahendamisel. Üks kaasvanem ütleb tema kohta: „Ta ei avalda kunagi delikaatset infot teiste koguduste kohta.” Seetõttu peavad tema oma koguduse vanemad temast väga lugu. Nad on kindlad, et tema juba konfidentsiaalset infot ei lekita. Usaldus eeldab ka ausust. Ausat inimest saab usaldada, kuna ta räägib alati tõtt. (Efesl. 4:25; Heebr. 13:18.) w22.09, lk 12, lõigud 14–15

Paljude kõrvad jäävad suletuks, kui tõeline tarkus tänavatel ja väljakutel hüüab. (Õpet. 1:20.) Piibel näitab, et sellised inimesed jagunevad kolme rühma: kogenematud, pilkajad ja rumalad. (Õpet. 1:22–25.) Kogenematute all mõeldakse neid, kes on lihtsameelsed ja lasevad end kergesti eksitada. (Õpet. 14:15, allmärkus.) Miljonid inimesed on lasknud end eksitada vaimulikel või poliitikutel. Paljud on šokeeritud, kui nad seda mõistavad. Ent kogenematud, keda mainitakse tekstis Õpetussõnad 1:22, on seda omal vabal valikul. Nad ei tahagi teada, mida piiblis öeldakse, sest nad soovivad hoiduda vastutusest, mis nende teadmistega kaasneb. (Jer. 5:31.) Kui rumal on küll tõe ees silmad sulgeda! (Õpet. 1:32; 27:12.) w22.10, lk 19, lõigud 5–7

Jumala organisatsioonilt tulevad juhtnöörid on mõeldud tagama meie turvalisust. Meile rõhutatakse ikka ja jälle, et hoolitseksime selle eest, et kogudusevanematel oleksid meie täpsed kontaktandmed, nii et nad saaksid kriisi puhkedes meiega ühendust võtta. Me võime saada juhtnööre ka seoses sellega, kas püsida kodus või evakueeruda, samuti infot selle kohta, kust saada humanitaarabi ning kuidas ja millal aidata teisi. Kui me juhenditele ei kuuletu, võime seada ohtu nii enda kui ka kogudusevanemate elu, kes meie järele valvavad. (Heebr. 13:17.) Paljud vennad ja õed, kes on pidanud kas rahvarahutuste või mõne katastroofi tõttu kodunt lahkuma, on püüdnud uue olukorraga võimalikult kiiresti kohaneda ja asunud otsemaid tegema Jehoova teenistuses nii palju kui võimalik. Sellega on nad järginud algkristlaste eeskuju, kes tagakiusamisest hoolimata kuulutasid head sõnumit edasi. (Ap. t. 8:4.) Kuulutustöö on aidanud neil vendadel-õdedel hoida tähelepanu keskpunktis Jumala kuningriiki, mitte oma täbarat olukorda. Tänu sellele pole raskused neilt rõõmu ja rahu röövinud. w22.12, lk 19, lõigud 12–13

Jehoova peab igaüht meist väärtuslikuks. Enne kui Jeesus apostlid kuulutama saatis, aitas ta neil üle saada hirmust tagakiusamise ees. (Matt. 10:29–31.) Ta rääkis neile varblastest, lindudest, keda peeti Iisraelis väheväärtuslikeks. Ent ta ütles oma jüngritele, et mitte ükski neist ei lange maha nende isa teadmata. Seejärel ta lisas: „Teie olete rohkem väärt kui palju varblasi.” Nõnda kinnitas Jeesus oma jüngritele, et Jehoova peab igaüht neist väärtuslikuks, nii et neil pole mingit põhjust tagakiusamist karta. Kui Jeesuse jüngrid siis külades ja linnades kuulutades varblasi nägid, tulid neile Jeesuse sõnad kindlasti meelde. Ja kui sina näed mõnd väikest lindu, siis mõtle sellele, et Jehoova peab sind väga kalliks. Ta toetab sind ja sul pole vaja tagakiusamise ees hirmu tunda. w23.03, lk 18, lõik 12

Vahel kogeme kõik raskusi. Näiteks võivad pereliikmed olla meie usu vastu või võime kaotada töö. Kui mõni keeruline olukord kestab kaua aega, võime langeda masendusse ja meeleheitesse. Saatan kasutab selliseid olukordi varmalt ära ja püüab panna meid kahtlema selles, et Jehoova meid armastab. Ta tahab, et mõtleksime, et Jehoova ja tema organisatsioon on meie hädades süüdi. Just nii hakkas mõtlema osa iisraellasi, kes olid Egiptuses vangipõlves. Alguses uskusid nad, et Jehoova on määranud Moosese ja Aaroni neid vabastama. (2. Moos. 4:29–31.) Kui aga vaarao ei lasknud neid vabaks, vaid tegi nende elu hoopis raskemaks, kirjutasid nad selle Moosese ja Aaroni arvele. (2. Moos. 5:19, 20.) Kurb küll, aga nad süüdistasid oma hädades Jumala ustavaid teenijaid. Võib-olla oled sinagi pidanud kaua mingeid raskusi taluma. Räägi oma tunnetest Jehoovale ja otsi temalt tuge. w22.11, lk 15, lõigud 5–6

Kuna Jehoova on eluandja, on tema võimuses inimestele elu ka tagasi anda. Piiblis on mitmeid lugusid, mis seda kinnitavad. Näiteks andis Jehoova prohvet Eelijale väe tuua ellu tagasi Sarepta lesknaise poeg ning prohvet Eliisa äratas ellu suunemlanna poja. (1. Kun. 17:21–23; 2. Kun. 4:18–20, 34–37.) Kui Jeesus oli maa peal, äratas temagi isalt saadud jõuga inimesi ellu. (Joh. 11:23–25, 43, 44.) Praegu on Jeesusel kogu võim taevas ja maa peal. (Matt. 28:18.) Seega suudab ta täita ka tõotuse „kõik, kes on haudades, ... tulevad välja”. (Joh. 5:26–29.) Kõigil ülesäratatuil on võimalus saada igavene elu. w22.12, lk 5, lõik 10

Põlates ära Hesekieli, põlgas rahvas tegelikult ära Jehoova. Tänase päevateksti sõnad kinnitasid Hesekielile, et kui inimesed teda ei kuula, ei tähenda see, et ta on prohvetina läbi kukkunud. Jehoova ütles Hesekielile ka seda, et kui ettekuulutatud kohtuotsused täide viiakse, siis mõistab rahvas, et nende keskel on olnud prohvet. (Hes. 2:5; 33:33.) Kõik see andis Hesekielile jõudu, et oma ülesannet täita. Ka meile annab kuulutustööks jõudu teadmine, et meid on läkitanud Jehoova. Ta koguni nimetab meid oma tunnistajateks ja see on suur au. (Jes. 43:10.) Nii nagu Jehoova ütles Hesekielile, et ta ei heituks rahva reageeringust, ütleb ta ka meile: „Ärge kartke!” (Hes. 2:6.) Tõepoolest, meil pole mingit põhjust oma vastaseid karta, sest meie seljataga on Jehoova. (Jes. 44:8.) w22.11, lk 3–4, lõigud 4–5

Me oleme Jehoovale väga tänulikud, et koguduses on tublid vanemad ja abilised, kes meie eest nii hästi hoolt kannavad. Meiegi saame olla usaldusväärsed nagu nemad. Me armastame vendi-õdesid ja meid huvitab, kuidas neil läheb. Kuid meil tuleks olla taktitundeline ja austada teiste privaatsust. Esimese sajandi koguduses oli kristlasi, kes rääkisid teisi taga, sekkusid võõrastesse asjadesse ja rääkisid seda, mida ei peaks. Paulus taunis sellist käitumist. (1. Tim. 5:13.) Mida me sellest õpime? Oletame, et keegi usaldab meile midagi isiklikku. Näiteks võib-olla räägib mõni õde oma tervisehädast või mingist muust katsumusest ja palub meil hoida selle enda teada. Meil tuleks tema soovist lugu pidada ning mitte rääkida meile usaldatut edasi. w22.09, lk 10, lõigud 7–8

Kuidas me saame oma mõtteviisi uuendada? Võrdluseks mõelgem kodu renoveerimisele. See on töömahukas projekt – ei piisa vaid sellest, et toome koju mõned uued ilusad asjad. Ka mõtteviisi uuendamine nõuab tööd: meil tuleb end põhjalikult analüüsida ja teha enda juures mistahes muudatused, et olla Jehoovale kõigiti meelepärased. Ja seda ei tule teha mitte üks kord, vaid pidevalt. Kui oleme kord täiuslikud, pole meil raske teha seda, mis Jehoovale meeldib. Seni aga peame selleks kõvasti vaeva nägema. Tekstis Roomlastele 12:2 seostas Paulus mõtteviisi uuendamise Jumala tahte mõistmisega. Seega tuleb meil välja selgitada, kui palju mõjutab meie otsuseid ja eesmärke Jehoova ja kui palju see rikutud maailm, ning vastavalt tegutseda. Kui me nii ei tee, siis vormib meid paratamatult see maailm. w23.01, lk 8–9, lõigud 3–4

Kas Jehoova sekkub kõigesse, mis meie elus toimub? Kas ta juhib alati asjade käiku nii, et kui meiega juhtub midagi halba, siis tuleb lõpuks välja, et sel oli mingi hea põhjus? Ei, piibel seda ei õpeta. (Kog. 8:9; 9:11.) Kuid üks on kindel: kui meil on mingi katsumus, on Jehoova sellest teadlik ja ta kuuleb meie abipalveid. (Laul 34:15; Jes. 59:1.) Veelgi enam, ta aitab meil katsumustega edukalt toime tulla. Üks viis, kuidas Jehoova meid aitab, on see, et ta lohutab ja julgustab meid just siis, kui me seda vajame. (2. Kor. 1:3, 4.) Kas sinul on olnud aegu, kui Jehoova on pakkunud sulle lohutust ja julgustust just siis, kui sa seda kõige enam oled vajanud? Tihti mõistame alles tagantjärele, kuidas Jehoova meid on aidanud. w23.01, lk 18, lõigud 13–15

See metsaline erineb seitsmepealisest metsalisest vaid värvi poolest. Ta on erepunane. Teda nimetatakse metsalise kujuks ja kaheksandaks kuningaks. (Ilm. 13:14, 15; 17:3, 8.) Selle kuninga kohta öeldakse, et ta tuleb olemasollu, seejärel teda pole enam ja siis tuleb ta uuesti. See kirjeldab tabavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO), mis teenib maailma poliitilise süsteemi huve. See tuli olemasollu kui Rahvasteliit. Teise maailmasõja ajal seda enam polnud ning hiljem tuli see uuesti oma praegusel kujul. Metsalised ehk poliitilised võimud õhutavad vaenu Jehoova ja tema rahva vastu. Nad otsekui „lähevad välja kogu maa kuningate juurde, et koguda nad kokku kõikvõimsa Jumala suure päeva sõjaks”, see tähendab Harmagedooniks. (Ilm. 16:13, 14, 16.) w22.05, lk 10, lõigud 10–11

Kui Jeesus õppis pühakirja ise lugema, õppis ta seda ka hästi mõistma, armastama ja juhinduma sellest oma elus. Näiteks ühel korral, kui ta kaheteistaastasena templis oli, sealsed õpetajad lausa imestasid tema arusaamisvõime ja vastuste üle. (Luuka 2:46, 47, 52.) Ka meil on võimalik piiblit tundma õppida ja seda armastama hakata, kui me seda korrapäraselt loeme. Me võime paljugi õppida sellest, mida Jeesus ütles neile, kes pühakirja hästi tundsid, sealhulgas kirjatundjatele, variseridele ja saduseridele. Need usujuhid lugesid pühakirja sageli, kuid selle õpetus ei jõudnud neile kohale. Jeesus tõi selgelt esile, millest neil vajaka jäi. Tema sõnad aitavad meil loetut paremini mõista, leida piiblist vaimseid vääriskive ning lasta selle õpetustel end vormida. w23.02, lk 8–9, lõigud 2–3

Mõningaid ohte on üsna lihtne märgata, teised aga võivad olla varjatud. On ilmselge, et meil tuleb hoiduda näiteks flirtimisest, alkoholi liigtarvitamisest, ülesöömisest, haavavast kõnest, vägivaldsest meelelahutusest ja pornograafiast. (Laul 101:3.) Saatan aga otsib pidevalt võimalusi rikkuda meie sõprust Jehoovaga. (1. Peetr. 5:8.) Kui me pole valvsad, võib tal õnnestuda külvata meie südamesse seemneid, millest võrsub kadedus, ebaausus, ahnus, vihkamine, uhkus või vimm. (Gal. 5:19–21.) Kui me selliseid omadusi koheselt välja ei juuri, saab neist otsekui umbrohi, mis lämmatab meis soovi Jehoovale ustavaks jääda. (Jaak. 1:14, 15.) Millised võivad aga olla varjatud ohud? Üks neist on seltskond. Kuigi me tahame olla kõigi vastu lahked ja lugupidavad, ei tohi me unustada, et need, kellega me koos aega veedame, mõjutavad meid. (1. Kor. 15:33.) Kui peame hoolega silmas oma suhteid Jehoovaga, siis väldime tarbetut läbikäimist nendega, kes teda ei teeni. (Luuka 21:34; 2. Kor. 6:15.) Me saame aru, millist ohtu see endast kujutab, ja hoidume sellest. w23.02, lk 16, lõik 7; lk 17, lõigud 10–11

Jehoovat tundma õppides oled hakanud teda armastama ja kindlasti soovid temaga veel lähedasemaks saada. Ta kutsub sind üles rõõmustama tema südant. (Õpet. 23:15, 16.) Seda saad sa teha nii oma sõnade kui ka tegudega. Sinu eluviis näitab, kas sa tõesti armastad Jehoovat. Ja kui see on nii, siis on su elu tõeliselt mõttekas ja rahuldust pakkuv. Armastus Jehoova vastu ajendab sind talle pühenduma. (Laul 40:8.) Ja kui lased end ristida, näevad ka teised, et oled Jumalale pühendunud. Sellest saab sinu elu pöördepunkt. Sa ei ela siis enam mitte iseendale, vaid Jehoovale. (Rooml. 14:8; 1. Peetr. 4:1, 2.) Ristimine võib tunduda päris suur samm ja seda see tõesti on. Kuid seda otsust ei pea sa kunagi kahetsema. w23.03, lk 5–6, lõigud 14–15