Aprill

Üks vanaaja jumalateenija, kes raskustesse sattus, oli Jaakob. Tema isa Iisak käskis tal võtta endale naine tema ema venna Laabani tütreist, kuna Laaban oli samuti Jehoova teenija. Iisak kinnitas Jaakobile, et kui ta nii teeb, siis Jehoova õnnistab teda. (1. Moos. 28:1–4.) Jaakob võttiski ette pika teekonna Kaananimaalt oma onu juurde. Laabanil oli kaks tütart. Vanema nimi oli Lea ja noorema nimi Raahel. Jaakob armus Raahelisse ja oli valmis Laabanit Raaheli pärast seitse aastat teenima. (1. Moos. 29:18.) Asjad ei läinud aga sugugi nii, nagu Jaakob oli lootnud. Kui see aeg täis sai, vedas Laaban teda ninapidi ja andis talle naiseks hoopis Lea. Ta lubas küll Jaakobil nädal hiljem ka Raaheliga abielluda, kuid seda tingimusel, et too teenib teda veel seitse aastat. (1. Moos. 29:26, 27.) Ka äriasjades püüdis Laaban Jaakobil nahka üle kõrvade tõmmata. Kokku pidi Jaakob oma onu teenima lausa 20 aastat. (1. Moos. 31:41, 42.) w23.04, lk 15, lõik 5

Me teame, et kui vajame lohutust ja juhatust, saame alati Jehoova poole pöörduda. Piibel ütleb: „Palvetage lakkamata.” (1. Tess. 5:17.) See näitab, et Jehoova soovib, et räägiksime temaga tihti. Me võime otsida temalt juhatust igas eluvaldkonnas. (Õpet. 3:5, 6.) Kuna ta on helde Jumal, pole ta seadnud mingeid piire sellele, kui palju me võime tema poole palvetada. Jeesus teadis, et palved on Jehoovale väga tähtsad. Ammu enne maa peale tulekut nägi ta, kuidas tema isa vastas oma ustavate teenijate palvetele, näiteks Hanna, Taaveti ja Eelija omadele. (1. Saam. 1:10, 11, 20; 1. Kun. 19:4–6; Laul 32:5.) Seepärast õpetas Jeesus oma jüngreid palvetama püsivalt ja kinnitas neile, et Jehoova kuulab neid. (Matt. 7:7–11.) w23.05, lk 2, lõigud 1, 3

Ülempreester Joojada kartis Jehoovat. Näiteks ilmnes see siis, kui Iisebeli tütar Atalja Juudas trooni haaras. Ta oli nii julm ja võimuahne, et tappis peaaegu kõik kuningapojad, kes olid ta enda lapselapsed. (2. Ajar. 22:10, 11.) Kuid üks kuningapoegadest, Joas, jäi tänu Joojada naisele Joosabatile ellu. Joojada ja Joosabat varjasid teda ja hoolitsesid tema eest. Nii säilis Taaveti kuningaliin. Kuna Joojada oli Jehoovale ustav, ei värisenud ta Atalja ees. Kui Joas oli 7-aastane, tõendas Joojada taas oma ustavust Jehoovale. Tal oli plaan, mille järgi Joas, kel oli õigus Taaveti troonile, pidi kuningaks saama. Plaani nurjumise korral oleks Joojada elu kaotanud. Jehoova abiga kõik siiski õnnestus. w23.06, lk 17, lõigud 12–13

Nebukadnetsar oleks võinud nendest sõnadest järeldada, et Taaniel tahab talle halba, ja lasta ta hukata. Kuid sellest hoolimata andis Taaniel kuningale julgelt Jumala sõnumi teada. Mis aitas Taanielil nii julge olla? Kahtlemata olid talle eeskujuks tema isa ja ema. (5. Moos. 6:6–9.) Taaniel ei teadnud mitte ainult kümmet käsku, vaid ka seaduse üksikasju, näiteks seda, mida iisraellased võisid süüa ja mida mitte. (3. Moos. 11:4–8; Taan. 1:8, 11–13.) Ta teadis hästi ka Jumala rahva ajalugu ja seda, mis juhtus siis, kui rahvas Jehoovale ei kuuletunud. (Taan. 9:10, 11.) Ja see, mida Taaniel elu jooksul koges, andis talle kindlustunde, et ükskõik mis ka ei juhtuks, Jehoova ja inglid aitavad teda. (Taan. 2:19–24; 10:12, 18, 19.) w23.08, lk 3, lõigud 5–6

Rebeka oli tark naine, kes tegi elu jooksul palju julgeid otsuseid ning teadis, kuidas ja millal tegutseda. (1. Moos. 24:58; 27:5–17.) Samas oli ta lugupidav ja valmis alluma. (1. Moos. 24:17, 18, 65.) Kui ka sina oled alandlik ja toetad nende otsuseid, kellele Jehoova on andnud peres ja koguduses autoriteeti, toob see kaasa palju head. Tagasihoidlikkus on veel üks omadus, mida kõikidel küpsetel kristlastel on vaja. Ester oli tagasihoidlik ja jumalakartlik naine. Seetõttu ei läinud ta uhkeks, kui ta kuningannaks sai. Ta võttis kuulda oma onupoja Mordokai head nõu. (Ester 2:10, 20, 22.) Sinagi saad ilmutada tagasihoidlikkust, kui küsid teistelt nõu ja toimid selle järgi. (Tiit. 2:3–5.) Estri tagasihoidlikkus ilmnes veel ühel moel. Kuigi ta oli „kauni figuuriga ja väga veetlev”, ei püüdnud ta ennast esile tõsta. (Ester 2:7, 15.) w23.12, lk 19–20, lõigud 6–8

Liigne süütunne on koorem, mida me ei peaks kandma. Kui oleme oma patu üles tunnistanud, tehtut kahetsenud ja midagi ette võtnud, et seda mitte enam korrata, siis võime olla kindlad, et Jehoova on meile andestanud. (Ap. t. 3:19.) Ta ei taha, et me pärast seda end jätkuvalt süüdi tunneksime, sest ta teab, kui laastav see võib olla. (Laul 31:10.) Kui me mattuksime kurbuse alla, võiksime elu võidujooksus alla anda. (2. Kor. 2:7.) Kui sind vaevab liigne süütunne, siis mõtle sellele, kui andestav Jehoova on. (Laul 130:4.) Kui ta on kellelegi andestanud, ei tuleta ta enam tema pattu meelde. (Jer. 31:34.) See tähendab, et Jehoova ei mõtle enam neile eksimustele, mida sa oled kunagi teinud. Ära lase end rööpast välja viia, kui sa ei saa oma eksimuste tõttu praegu koguduses mõnda ülesannet täita. Jehoova ei pea sinu patte meeles ja seda ei peaks tegema ka sina. w23.08, lk 30–31, lõigud 14–15

Vennad-õed, kes võtsid koroonapandeemia ajal kuulda meie organisatsiooni juhatust, tundsid palju vähem ärevust kui need, kes võtsid tõe pähe eksitavat infot. (Matt. 24:45.) Meil tuleks alati meeles hoida, mis on esmatähtis. (Filipl. 1:9, 10.) Kui pühendame liigselt aega või energiat millelegi, mis pole nii oluline, võivad tähtsamad asjad unarusse jääda. Ka sellised igapäevased tegevused nagu söömine, joomine, meele lahutamine ja töö võivad meie tähelepanu Jehoova teenimiselt kõrvale viia, kui lubame neil oma elus keskse koha hõivata. (Luuka 21:34, 35.) Lisaks sellele pommitatakse meid iga päev uudistega, mis lahkavad sotsiaalseid ja poliitilisi küsimusi. Me ei tohiks neile ülemäära tähelepanu pöörata. Muidu võib juhtuda, et hakkame oma südames üht või teist poolt toetama. Saatan püüab igal moel nõrgendada meie otsusekindlust teha seda, mis on õige. w23.07, lk 16–17, lõigud 12–13

Jehoova teenijatele on Jeesuse surma mälestusõhtu aasta tähtsündmus. Jeesus ise käskis oma järelkäijatel seda pidada. (Luuka 22:19, 20.) Mälestusõhtul mõtiskleme, kuidas näidata hindamist selle vastu, mida Jeesus meie heaks tegi. (2. Kor. 5:14, 15.) Samuti oleme seal koos oma armsate usukaaslastega ja saame üksteist vastastikku julgustada. (Rooml. 1:12.) Ja paljud huvilised, kes mälestusõhtul viibivad, hakkavad tänu seal kuuldule piiblit uurima. Mõtle ka sellele, kuidas mälestusõhtu ühendab meie ülemaailmset vennaskonda. Kõige selle tõttu on mälestusõhtu meie jaoks tähtis ja eriline sündmus. w24.01, lk 8, lõigud 1–3

Mida enam me mõtiskleme selle üle, kui suure ohvri Jehoova ja Jeesus tõid, seda paremini mõistame, kui väga nad meid armastavad. (Gal. 2:20.) Lunastus on armastusest tehtud kingitus. See, et Jehoova andis meie eest kõige kallima, mis tal oli, tõendab, et ta armastab meid. Jehoova ei hoia oma tundeid enda teada. (Jer. 31:3.) Ta on tõmmanud meid enda ligi, kuna ta armastab meid. (Vrd 5. Moos. 7:7, 8.) Mitte miski ega mitte keegi ei saa meid tema armastusest lahutada. (Rooml. 8:38, 39.) Milliseid tundeid tekitab see sinus? w24.01, lk 28, lõigud 10–11

Võitud kristlased peavad oma taevase elu lootust väga kalliks. Vend Frederick Franz väljendas aastal 1991 oma tundeid nii: „Meie lootus on kindel, see täitub täielikult ka kõige viimase 144 000 väikese karja liikme juures määral, mida me pole suutelised isegi kujutlema. ... [Me] ei ole lakanud seda lootust väärtuslikuks pidamast. ... [Me] hindame seda ikka enam, mida kauem meil tuleb seda oodata. See on ootamist väärt. Ma hindan meie lootust kõrgemalt kui kunagi enne.” Ükskõik, kas meil on lootus elada tulevikus igavesti maa peal või taevas, on see midagi väga erilist ja toob meile suurt rõõmu. w23.12, lk 9, lõik 6; lk 10, lõik 8

Muistse telkpühamu sissekäiguga kohakuti asus vaskaltar, millel toodi Jehoovale loomohvreid. (2. Moos. 27:1, 2; 40:29.) Kuid need ohvrid, mida aastast aastasse toodi, ei suutnud patte täielikult kustutada. (Heebr. 10:1–3.) Loomohvrid olid eelpildiks Jeesuse ohvrile, mis pidi kogu inimkonna täielikult patust ja surmast vabastama. Jeesus teadis, et Jehoova saatis ta maa peale andma oma elu lunastushinnaks kogu inimkonna eest. (Matt. 20:28.) Kui ta end ristida lasi, näitas ta sellega, et on valmis tegema seda, mida Jehoova temalt ootab. (Joh. 6:38; Gal. 1:4.) Jeesus tõi oma elu ohvriks üks kord ja alatiseks, et katta jäädavalt kinni kõigi nende patud, kes temasse usku üles näitavad. (Heebr. 10:5–7, 10.) w23.10, lk 26–27, lõigud 10–11

Keegi meist ei suuda ise ennast patust ja surmast vabastada. (Laul 49:7, 8.) Seepärast saatis Jehoova maa peale Jeesuse, et ta annaks meie eest oma elu. Jehoova oli valmis seda tegema hoolimata sellest, et see tõi Jeesusele tohutuid kannatusi ja tal oli seda äärmiselt valus pealt vaadata. Mida rohkem me mõtiskleme selle üle, mida Jehoova ja Jeesus meie heaks teinud on, seda tänulikumad me lunastuse eest oleme. Kui Aadam pattu tegi, jättis ta nii enda kui ka oma järeltulijad ilma võimalusest elada täiusliku inimesena igavesti. Jeesus ohverdas oma täiusliku inimelu, et osta tagasi see, mille Aadam kaotas. Maa peal olles ei teinud Jeesus pattu ega kõnelnud valet. (1. Peetr. 2:22.) Ta oli surres täiuslik, justnagu Aadam enne patustamist oli olnud. Seega oli Jeesuse toodud ohver täpselt vastav lunastushind kõigi inimeste eest. (1. Kor. 15:45; 1. Tim. 2:6.) w24.01, lk 10, lõigud 5–6

Kui Jeesus üles äratati, läks ta vaimse templi kõige pühamasse paika. On selge, et Jehoova teenimine tema suures vaimses templis, kus Jeesus on ülempreester, on palju parem sellest, kuidas iisraellased Jumalat teenisid. Kui Iisraeli ülempreester sisenes inimeste ehitatud kõige pühamasse paika loomaverega, siis Jeesus läks veel erilisemasse kohta: taevasse endasse, Jehoova palge ette. Seal esitas ta Jehoovale oma täiusliku inimelu väärtuse, et kõrvaldada patt. (Heebr. 9:24–26.) w23.10, lk 28, lõigud 13–14

Mõelgem Jeesusele, kes on meie kuningas ja kaastundlik ülempreester. Tema kaudu saame minna palves „Jumala armutrooni ette, et ta halastaks meile ja osutaks oma armu, pakkudes meile abi õigel ajal”. (Heebr. 4:14, 15.) Ärgem laskem päevagi mööda minna, ilma et mõtleksime sellele, mida Jehoova ja Jeesus on meie heaks teinud ja teevad ka edaspidi. Puudutagu nende armastus meie südant ja ajendagu meid andma teenistuses oma parimat. (2. Kor. 5:14, 15.) Üks parimaid viise väljendada oma tänulikkust on see, kui aitame teistel saada Jehoova tunnistajaks ja Jeesuse järelkäijaks. (Matt. 28:19, 20.) Just seda tegi apostel Paulus. Ta teadis, et Jehoova tahe on, et „kõiksugused inimesed pääseksid ja õpiksid tõde hästi tundma”. (1. Tim. 2:3, 4.) w23.10, lk 22, lõigud 13–14

Tihti kasutame seda salmi kuulutustööl, et näidata inimestele, milline on elu uues maailmas. Kuidas me saaksime aidata neil veenduda, et see täitub? Ja kuidas me saame tugevdada enda usku sellesse Jumala lubadusse? On tähelepanuväärne, et lisaks sellele imelisele tõotusele lasi Jehoova piiblisse kirja panna ka põhjused, miks me võime seda usaldada. Need põhjused on kirjas Ilmutusraamatu 21. peatüki salmides 5 ja 6. Seal öeldakse: „See, kes troonil istus, ütles: „Ma teen kõik uueks!” Samuti ütles ta: „Kirjuta, sest need sõnad on usaldusväärsed ja tõesed.” Ta jätkas: „Need on täide läinud! Mina olen alfa ja oomega, algus ja lõpp.”” (Ilm. 21:5, 6a.) w23.11, lk 3, lõigud 3–5

Noor vend, kel on hea mõtlemis- ja vahetegemisoskus, teeb häid valikuid seoses riietuse ja välimusega. Enamik tänapäeva moeloojaid ei pea lugu Jehoovast ega ela tema normide järgi. Nende disainitud meesterõivad on tihti väga liibuvad või naiselikud. Vend, kes soovib saada küpseks kristlaseks, juhindub riiete valikul piibli põhimõtetest ja teiste küpsete kristlaste eeskujust. Oleks hea endalt küsida: „Kas minu riietumisviis on sünnis ja kas see näitab, et ma arvestan teistega? Kas minu rõivad on kohased Jehoova teenijale?” (1. Kor. 10:31–33.) Noor vend, kes on oma mõtlemisoskust arendanud ja teeb häid valikuid, pälvib nii oma usukaaslaste kui ka Jehoova lugupidamise. w23.12, lk 26, lõik 7

Minevikus on lõuna kuningas Jehoova teenijaid taga kiusanud. (Taan. 11:40.) Näiteks 20. sajandi esimeses pooles pandi paljud meie vennad erapooletuse pärast vangi ja mõned tunnistajate lapsed heideti samal põhjusel koolist välja. Hilisematel aastakümnetel on aga selle võimu all elavate vendade-õdede ustavus Jehoovale pandud proovile teistel viisidel. Näiteks võib kristlane valimiskampaania ajal tunda kiusatust eelistada üht parteid või kandidaati teisele. Ta ei lähe küll valima, kuid võib hakata hoidma kellegi poole oma südames. On tõesti väga oluline, et me jääksime poliitiliselt erapooletuks nii oma tegudes, sõnades kui ka mõtetes. (Joh. 15:18, 19.) w23.08, lk 12, lõik 17

Meil tuleks joosta elu võidujooksu eesmärgiga saada auhind. (1. Kor. 9:24.) Jeesus hoiatas, et me „ei koormaks oma südant liigsöömise, purjutamise ega elumuredega”. (Luuka 21:34.) See ja teised piiblitekstid aitavad meil mõista, milliseid muudatusi meil tuleks teha, et võidujooksu jätkata. Me oleme kindlad, et suudame elu võidujooksu võita, sest Jehoova on tõotanud anda meile selleks jõudu. (Jes. 40:29–31.) Seepärast ära aeglusta tempot. Võta eeskuju Paulusest, kes unustas ära, mis on taga, ja rühkis edasi auhinna poole. (Filipl. 3:13, 14.) Keegi ei saa joosta seda jooksu sinu eest, kuid Jehoova abiga võid sa olla edukas. Ta aitab sul sinu koormat kanda ja kõik ebavajaliku endalt ära heita. Tema abiga suudad sa vastu pidada ja jooksu võita. w23.08, lk 31, lõigud 16–17

Kui Jeesus oli 12-aastane, läks ta koos vanematega Jeruusalemma paasapüha pidama. (Luuka 2:46–52.) Pärast pühi, kui Joosep ja Maarja olid tagasiteel, avastasid nad ühtäkki, et Jeesust pole enam koos nendega. Nad hakkasid teda otsima ja kui nad ta lõpuks leidsid, noomis Maarja teda selle eest, et ta neid muretsema pani. Muidugi oli see Joosepi ja Maarja kohustus teha kindlaks, et ükski laps poleks puudu, ja Jeesus oleks võinud öelda, et tema pole milleski süüdi. Selle asemel vastas ta oma vanematele lühidalt, kuid lugupidavalt. Ja kuigi Joosep ja Maarja ei mõistnud, mida ta öelda tahtis, kuulas Jeesus edaspidigi nende sõna. Noored, kas teil on vahel raske oma vanemate sõna kuulata, näiteks siis, kui nad teevad vigu või kui nad ei mõista teid? Kui sina tunned nii, siis mis võiks sind aidata? Mõtle sellele, mida tunneb Jehoova. Piibel näitab, et kui sa oma vanematele kuuletud, meeldib see talle. (Kol. 3:20.) Jehoova teab, et vahel su vanemad ei mõista sind või kehtestavad nad liiga rangeid reegleid. Ent kui sa neile ikkagi kuuletud, rõõmustab see teda. w23.10, lk 7, lõigud 5–6

Kui mõni koolikaaslane ütleb meile, et Jehoova tunnistajatel tuleks muuta oma suhtumist homoseksuaalsusesse, siis oleks hea talle selgitada, et me tunnustame igaühe õigust ise oma valikud teha. (1. Peetr. 2:17.) Seejärel võib olla võimalik talle selgitada, mida head piibli põhimõtete järgimine toob. Kui kellelgi on millegi suhtes väga tugev seisukoht, ei peaks me kiiresti järeldama, et teame täpselt, mida ta usub. Näiteks kui sinu koolikaaslane ütleb, et on naeruväärne Jumalat uskuda, siis kas peaksid järeldama, et ta usub evolutsiooni ja teab sellest palju? Tegelikult võib asi olla lihtsalt selles, et ta kordab seda, mida on kuskilt kuulnud. Võid talle näidata, millist materjali leidub loomise kohta meie veebisaidil jw.org. Hiljem võib ta olla valmis mõne artikli või video üle arutlema. Kui oleme lugupidavad, võib see tekitada temas soovi piibli kohta rohkem teada saada. w23.09, lk 17, lõigud 12–13

Me võime olla kindlad, et kui püüame oma vigu mitte korrata ja toetume Jehoovale, siis kasutab ta meid oma teenistuses ja õnnistab meid. (Õpet. 28:13.) Simson polnud täiuslik ja tegi vigu, ent ta ei andnud alla. Ta püüdis ikka Jehoovat edasi teenida, seda ka siis, kui oli avaldanud Deliilale oma saladuse ja too oli ta reetnud. Jehoova ei kaotanud tema suhtes lootust, vaid kasutas teda veelkord oma tahte täitmiseks. Tema silmis oli Simson vapper usumees ja tema nimi on koos teiste ustavate jumalateenijatega kirjas Heebrealastele 11. peatükis. On tõesti lohutav teada, et meie armastav Jumal on alati valmis meile jõudu andma, eriti siis, kui oleme nõrgad. Palvetagem siis Jehoova poole nagu Simson, kes ütles: „Palun mõtle mu peale ja anna mulle ... jõudu.” (Kohtum. 16:28.) w23.09, lk 7, lõigud 18–19

Me teame, et uus maailm on peagi käes, ja tahame sellest ka teistele rääkida. Vahel aga võib inimkartus meile takistuseks saada. Just nii juhtus Peetrusega. Ööl, mil Jeesuse üle kohut mõisteti, salgas Peetrus, et ta on üks Jeesuse apostlitest, ja väitis isegi korduvalt, et ta ei tunne teda. (Matt. 26:69–75.) Hiljem aga ütles seesama mees, kes tol korral hirmule järele andis, veendunult: „Ärge kartke ... ja ärge sattuge ärevusse.” (1. Peetr. 3:14.) Need sõnad näitavad, et inimkartusest on võimalik üle saada. Mis aitab meil seda teha? Peetrus ütles: „Pidage Kristust, meie isandat, oma südames pühaks.” (1. Peetr. 3:15.) See tähendab, et meil tuleb mõtiskleda selle üle, milline positsioon ja vägi Jeesusel praegu taevas on. w23.09, lk 27, lõigud 6–8

Meil tuleb hoiduda kõigist pimeduse viljatutest tegudest. (Efesl. 5:11.) Elu on näidanud, et mida rohkem inimene vaatab või kuulab midagi ebapuhast või kõlvatut või mida rohkem ta sellistel teemadel räägib, seda tõenäolisem on, et ta patustab rängalt. (1. Moos. 3:6; Jaak. 1:14, 15.) Saatan püüab meid petta ja panna meid uskuma, et see, mis on Jehoova silmis kõlvatu ja ebapuhas, pole tegelikult sugugi halb. (2. Peetr. 2:19.) Sarnast taktikat on Saatan kasutanud läbi ajaloo: ta on püüdnud inimesi segadusse ajada, nii et nad ei saa selgelt aru, mis on õige ja mis vale. (Jes. 5:20; 2. Kor. 4:4.) Pole siis ime, et nii paljud filmid, telesaated ja veebisaidid propageerivad mõtteviisi, mis on Jehoovale vastuvõetamatu. Saatan püüab panna meid mõtlema, et ebapuhastes harjumustes ja ebamoraalses eluviisis pole midagi halba. (Efesl. 5:6.) w24.03, lk 22, lõigud 8–10

Iisraellased kandsid telkpühamut kaasas, kui liikusid ühest paigast teise. See oli kasutuses ligi 500 aastat, kuni lõpuks valmis Jeruusalemma tempel. (2. Moos. 25:8, 9; 4. Moos. 9:22.) Telkpühamu oli koht, kuhu iisraellased jumalateenimiseks kokku tulid ja kus nad ohvreid tõid. (2. Moos. 29:43–46.) Kuid lisaks sümboliseeris kogudusetelk midagi palju paremat. See oli taevaste asjade vari ja see sümboliseeris Jehoova vaimset templit. Paulus ütles, et „see telk on eelpilt praeguseks ajaks”. (Heebr. 9:9.) Seega, ajal, kui ta kirjutas kirja heebrealastele, oli vaimne tempel juba olemas. See tuli olemasollu aastal 29 m.a.j, kui Jeesus ristiti ja hakkas teenima selle templi suure ülempreestrina. (Ap. t. 10:37, 38; Heebr. 4:14.) w23.10, lk 26, lõigud 6–7

Kristlastel on tarvis olla paindlik, et muutuste tuultes mitte murduda. Eriti on seda vaja siis, kui meie olud muutuvad ja kui teiste seisukohad või otsused meie omadest erinevad. Jehoova teenijatena tahame olla paindlikud, alandlikud ja kaastundlikud. Piiblis öeldakse Jehoova kohta, et ta on kalju, sest ta on kindel ja vankumatu. (5. Moos. 32:4.) Kuid samas on ta paindlik. Ka praegusel ajal, kui maailm on pidevas muutumises, tegutseb Jehoova paindlikult, et oma eesmärk täide viia. Ta on meidki loonud võimega muutuvate oludega toime tulla. Samuti on ta andnud selged piibli põhimõtted, mis aitavad meil igas eluolukorras tarku otsuseid langetada. Nii need põhimõtted kui Jehoova enda eeskuju kinnitavad, et kuigi ta on vankumatu, on ta ka paindlik. w23.07, lk 20, lõigud 1–3

Jehoova võrdleb piiblis end armastava emaga. (Jes. 66:12, 13.) Kujutle ema, kes hoolitseb oma väikese lapse eest. Kui meil on hing haige, võib teadmine, kui väga Jehoova meid armastab, meid lohutada. Jehoova ei anna meie suhtes alla, isegi kui me eksime. (Laul 103:8.) Iisraeli rahvas kurvastas Jehoovat korduvalt. Ent kui nad kahetsesid, väljendas ta neile oma armastust, öeldes: „Kuna sa oled kallis mu silmis, oled sa austatud ja ma armastan sind.” (Jes. 43:4, 5.) Jumala armastus pole muutunud. Kui oleme teinud mõne ränga vea, kuid kahetseme ja tema juurde tagasi pöördume, mõistame, et ta ikka armastab meid. Ta on lubanud meile heldelt andeks anda. (Jes. 55:7.) Piibel näitab, et kui Jehoova meile andestab, siis me tunneme, kuidas ta meid kosutab ja meile rahu annab. (Ap. t. 3:19.) w24.01, lk 27, lõigud 4–5

Jehoova saab aidata ka meid, kui meil on raskusi. Näiteks kui palume tööandjalt vabu päevi, et minna kokkutulekule, või kui palume muuta oma töögraafikut, et saaksime käia kõigil koosolekutel, võib ka meil tekkida võimalus näha Jehoova kätt oma elus. Me ei pruugi ettegi kujutada, kui hästi olukord võib laheneda. Ja nii kasvab meie usaldus Jehoova vastu. Esra palus alandlikult Jehoovalt abi. Iga kord, kui ta oli mures selle pärast, kuidas oma ülesannetega hakkama saada, pöördus ta palves Jehoova poole. (Esra 8:21–23; 9:3–5.) Esra usaldus Jehoova vastu ajendas teisi teda toetama ja kasvatas nende usku. (Esra 10:1–4.) Kui meie oleme mures elatise hankimise või pere turvalisuse pärast, tuleb meil usaldada Jehoovat ja temalt abi paluda. w23.11, lk 17–18, lõigud 15–17

Selleks et olla Jehoova silmis õige, ei pea me tegema täpselt seda, mida Aabraham tegi. Meil on palju võimalusi oma usku tegudega näidata. Näiteks võime võtta soojalt vastu neid, kes on koguduses uued, aidata hädasolevaid vendi-õdesid ja olla hoolivad oma pereliikmete suhtes. Kui me seda kõike teeme, on Jehooval meist hea meel ja ta õnnistab meid. (Rooml. 15:7; 1. Tim. 5:4, 8; 1. Joh. 3:18.) Veel üks hea võimalus oma usku väljendada on teha innukalt kuulutustööd. (1. Tim. 4:16.) Me kõik saame oma tegudega näidata, et usume, et Jehoova tõotused täituvad ja et tema tegutsemisviis on alati parim. Kui me seda teeme, võime olla kindlad, et Jehoova peab meid oma sõpradeks ja me oleme tema silmis õiged. w23.12, lk 2, lõik 3; lk 6, lõik 15

Kuningas Taavet ütles need sõnad enne oma surma Saalomonile. (1. Kun. 2:1, 3.) Seda nõuannet oleks hea järgida kõigil kristlikel meestel. Selleks tuleb neil kuuletuda Jehoova seadustele ja järgida tema põhimõtteid igas eluvaldkonnas. (Luuka 2:52.) Miks on tähtis, et noored vennad püüaksid saada küpseks kristlaseks? Vendadel on nii peres kui ka koguduses täita tähtsaid ülesandeid. Ilmselt olete teie, noored vennad, mõelnud neile kohustustele, mis teil tulevikus võivad olla. Võib-olla te soovite alustada täisajalist teenistust, saada koguduseabiliseks ja hiljem kogudusevanemaks. Samuti võib teil olla soov abielluda ja saada lapsi. (Efesl. 6:4; 1. Tim. 3:1.) Et oma eesmärke saavutada, on teil tarvis kristlikku küpsust. w23.12, lk 24, lõigud 1–2

Jehoova on usaldanud kogudusevanematele ülesande hoolitseda tema kallite lammaste eest. Need tublid mehed on tänulikud, et saavad oma vendi ja õdesid teenida. Nad teevad nende heaks kõvasti tööd ja on „karjased, kes neid tõesti karjatavad”. (Jer. 23:4; 1. Peetr. 5:2.) Meil on nii hea meel, et koguduses on selliseid vendi. Kogudusevanemad saavad palju õppida kohtumõistja Giideonilt. (Heebr. 6:12.) Ta oli väga alandlik ja Jumalale kuulekas mees. Giideoni ülesanne Jumala rahvast juhtida ja kaitsta nõudis temalt suurt vastupidavust, sest tal tuli seda teha väga keerulisel ajal. (Kohtum. 2:16; 1. Ajar. 17:6.) Sama peab paika kogudusevanemate puhul tänapäeval. (Ap. t. 20:28; 2. Tim. 3:1.) Seepärast on Giideon neile heaks eeskujuks. Tema elule ja teenistusele mõtlemine aitab meil kõigil kogudusevanemate tööd hinnata ja neid toetada. (Heebr. 13:17.) w23.06, lk 2, lõik 1; lk 3, lõik 3