Märts

Piiblis räägitakse ka neist, kes teenisid Jehoovat, kuid keerasid siis talle selja. Üheks näiteks on kuningas Saalomon. Ta tundis ja teenis Jehoovat ning Jehoova õnnistas teda. Kuid hiljem hakkas ta teenima ebajumalaid. See vihastas Jehoovat väga ja Saalomoni ustavusetuse tõttu pidi kogu Iisraeli rahvas sajandeid kannatama. Palju aastaid arvasime, et Saalomon äratatakse siiski üles, sest piiblis öeldakse, et ta läks „puhkama oma esiisade juurde”. Sama öeldakse ka mitmete Jehoovale ustavate meeste, näiteks tema isa Taaveti kohta. (1. Kun. 11:5–9, 43; 2. Kun. 23:13.) See aga ei tähenda tingimata, et Saalomon äratatakse üles. Ülesäratamine on Jehoova kingitus. Ta toob ellu tagasi need, kellele ta soovib anda võimaluse teda igavesti teenida. (Iiob 14:13, 14; Joh. 6:44.) Kas Saalomon saab selle kingituse? Seda teab ainult Jehoova. Ja meie teame, et Jehoova teeb alati seda, mis on õige. w24.05, lk 4, lõik 9

Kui Jehoovale pühendume, saavad meist külalised tema telgis. Meil on seal külluslikult vaimset toitu ja me võime olla koos teistega, kelle Jehoova on endale külla kutsunud. Ent Jehoova telk ei asu mingis konkreetses kohas. Jehoova telk on seal, kus iganes on tema teenijaid. (Ilm. 21:3.) Kuidas on aga lugu nende Jehoova teenijatega, kes magavad surmaund? Kas võib öelda, et ka nemad on Jehoova telgis? Võib küll, kuna Jehoova ei ole neid unustanud. Jeesus ütles: „Aga et surnud äratatakse üles, sellele viitab Mooseski põleva põõsa loos, kui ta nimetab Jehoovat „Aabrahami Jumalaks, Iisaki Jumalaks ja Jaakobi Jumalaks”. Tema pole mitte surnute, vaid elavate Jumal, sest nad kõik on tema silmis elavad.” (Luuka 20:37, 38.) w24.06, lk 3–4, lõigud 6–7

Saadok läks Hebronisse täies relvastuses, olles valmis vajadusel koos Taavetiga lahingusse astuma, et Iisraeli vaenlaste eest kaitsta. (1. Ajar. 12:38.) See aga nõudis temalt suurt julgust, kuna ilmselt polnud ta mingi kogenud sõjamees. Mis andis Saadokile sellise julguse? Tema ümber oli palju vapraid ja tublisid mehi ning kahtlemata õppis ta neilt palju. Üks neist oli Taavet, kes oli juhtinud Iisraeli sõjakäike ja võitnud sellega rahva usalduse. (1. Ajar. 11:1, 2.) Taavet lootis vaenlastega võideldes alati Jehoovale. (Laul 138:3.) Saadoki ümber oli teisigi julgeid mehi, näiteks Joojada ja tema poeg Benaja, kes oli vapper sõjamees, ning tema enda suguvõsa 22 peameest. (1. Ajar. 11:22–25; 12:26–28.) w24.07, lk 3, lõigud 5–6

Saulus oli Kristuse järelkäijaid ägedalt taga kiusanud. Ilmselt pidas enamik kristlasi teda lootusetuks juhtumiks. Ent ülesäratatud Jeesus ei mõelnud nii nagu inimesed, vaid nagu tema isa. Jehoova ja Jeesus nägid ka Sauluse häid omadusi ja seda, et ta võib muutuda. Jeesus ütles: „Ma olen valinud selle mehe.” (Ap. t. 9:15.) Ta tegi isegi ime, et Saulus mõistaks, et ta peab end muutma. (Ap. t. 7:58–8:3; 9:1–9, 17–20.) Kui Saulus, keda hiljem tunti apostel Paulusena, sai kristlaseks, väljendas ta sageli, kui tänulik ta on selle eest, et talle oli halastust osutatud. (1. Tim. 1:12–15.) Kord kuulis Paulus, et Korintose kogudus on lubanud ühel ebamoraalset elu elaval vennal kogudusse jääda. Sellest, mida ta selle olukorra kohta kirjutas, võime õppida, kui armastavalt Jehoova patustajaid noomib ja kui oluline on olla halastav. w24.08, lk 13, lõigud 15–16

Sajandite jooksul avaldas Jehoova järk-järgult, mida on vaja, et patused inimesed võiksid temaga lähedased olla. Aadama ja Eeva teine poeg Aabel oli esimene inimene, kes pärast Eedeni mässu näitas üles usku Jehoovasse. Kuna Aabel armastas Jehoovat, soovis olla talle meelepärane ning saada temaga lähedaseks, tõi ta temale ohvri. Ta võttis oma karjast lambatalle, tappis selle ja ohverdas Jehoovale. Kuidas Jehoova sellesse suhtus? Piiblis öeldakse, et „Aabel ja tema ohvriand olid Jehoovale meelepärased”. (1. Moos. 4:4.) Samamoodi olid talle meelepärased ka ohvrid, mida tõid Noa ja teised, kes teda armastasid ja usaldasid. (1. Moos. 8:20, 21.) Jehoova kinnitas, et sellised ohvrid on talle vastuvõetavad, ja näitas sellega, et patustel inimestel on võimalik saada temaga lähedaseks. w24.08, lk 3, lõigud 5–6

Ebaõiglus võib põhjustada valu ja ängi. (Kog. 7:7.) Seda kogesid näiteks Iiob ja Habakuk, kes nägid oma elus palju ülekohut. (Iiob 6:2, 3; Hab. 1:1–3.) Kuna ülekohus tekitab meiski tugevaid tundeid, on oht, et teeme nende tunnete ajel midagi rumalat ja olukord läheb veelgi hullemaks. Kui paistab, et ülekohtused inimesed ei saa oma tegude eest karistada, võime hakata kahtlema, kas on üldse mõtet õigesti toimida. Laulukirjutajale tundus, et kurjadel läheb isegi paremini kui õigetel. „Neil pole iial mingit muret,” ütles ta. (Laul 73:12.) Ebaõiglus muserdas teda sedavõrd, et ta ei suutnud enam selgelt mõelda ja hakkas kahtlema, kas ikka tasub Jehoovat teenida. Ta ütles: „Kui püüdsin sellest aru saada, valmistas see mulle vaeva.” (Laul 73:14, 16.) w24.11, lk 3, lõigud 5–7

Me ülistame Jehoovat, kuna peame temast sügavalt lugu. Jehoova on kõikvõimas, tal on piiritu vägi. (Laul 96:4–7.) Tema tarkus ilmneb kõiges, mis ta on teinud. Ta on meile elu andnud ja hoiab meid elus. (Ilm. 4:11.) Ta on ustav. (Ilm. 15:4.) Kõik, mida ta teeb, läheb korda, ja ta peab alati oma tõotusi. (Joosua 23:14.) Niisiis pole üllatav, et Jeremija ütles Jehoova kohta: „Ühegi rahva tarkade hulgas ja üheski kuningriigis ei leidu kedagi sinusarnast.” (Jer. 10:6, 7.) Tõepoolest, meil on palju põhjusi Jehoovast lugu pidada. Kuid kõige tähtsam põhjus, miks me Jehoovat ülistame, on see, et me armastame teda. w25.01, lk 3, lõigud 5–6

Jumala vastased püüavad näidata meie organisatsiooni häid külgi negatiivses valguses. Näiteks oleme piiblist õppinud, et Jehoova ootab oma teenijatelt, et nad oleksid füüsiliselt ja moraalselt puhtad ning teeniksid teda õigel viisil. Ta on öelnud, et igaüks, kes elab kõlvatut elu ega kahetse, tuleb kogudusest välja arvata. (1. Kor. 5:11, 12; 6:9, 10.) Me kuuletumegi sellele käsule, kuid meie vastased kasutavad seda meie vastu ja süüdistavad meid sallimatuses ning väidavad, et me ei armasta inimesi. Pea meeles, kes on nende rünnakute taga. Selleks on Saatan, kes on „valetaja ja vale isa”. (Joh. 8:44; 1. Moos. 3:1–5.) Seega on ootuspärane, et tema ärgitusel levitatakse meie kohta palju valejutte. w24.04, lk 10–11, lõigud 13–14

Võib juhtuda, et mõnedele, kes näevad suure viletsuse puhkedes vääruskude hävingut, meenub, et Jehoova tunnistajad rääkisid sellest juba kaua aega tagasi. Kas võib olla, et osa neist muudab meelt ja ühineb Jehoova rahvaga? (Ilm. 17:5.) Võrdluseks võib tuua selle, mis juhtus Moosese päevil. Kui iisraellased Egiptusest välja rändasid, ühines nendega „palju teistest rahvastest inimesi”. (2. Moos. 12:38.) Mõned neist olid hakanud Jehoovat uskuma, kui nägid kümmet nuhtlust, millest Mooses oli rääkinud. Kui osa neist, kes näeb Suure Babüloni hävingut, ühineb enne lõppu Jehoova rahvaga, siis kas oleksime pettunud? Muidugi mitte. Me soovime olla oma taevase isa moodi, kes on „halastav ja kaastundlik Jumal, kes ei vihastu kergesti, kes on tulvil truud armastust ja tõde”. (2. Moos. 34:6.) w24.05, lk 11, lõigud 12–13

Mis võib juhtuda, kui me ei hoia kinni „õige õpetuse eeskujust”? Mõtleme ühele näitele. Esimesel sajandil levis mõningate kristlaste seas kuulujutt, et Jehoova päev on juba käes. Võimalik, et see mõte pärines nende seas ringlevast kirjast, mis arvati olevat Pauluse kirjutatud. Mõned Tessaloonika kristlased uskusid seda kuulujuttu ilma fakte kontrollimata ja isegi levitasid seda edasi. Ilmselt poleks nad lasknud end haneks tõmmata, kui oleksid mõelnud sellele, mida Paulus oli neile õpetanud, kui ta oli nende juures. (2. Tess. 2:1–5.) Oma teises kirjas tessalooniklastele manitses Paulus neid, et nad ei usuks kõike, mida kuulevad. Et edaspidi midagi sarnast ei juhtuks, lõpetas Paulus kirja sõnadega: „See on minu, Pauluse tervitus, mille ma olen kirjutanud omaenda käega ja mis tõendab mu kirjade õigsust; nii ma kirjutan.” (2. Tess. 3:17.) w24.07, lk 12, lõigud 13–14

Olukord Juudamaal läks üha hullemaks ning heebrea kristlaste usk pandi proovile. Kuigi mõned neist olid varem ägedat tagakiusamist kogenud, olid paljud saanud kristlaseks rahuajal. Paulus ütles, et neil oli küll oma usu tõttu raskusi olnud, kuid nad polnud kannatanud nii nagu Jeesus – surmani. (Heebr. 12:4.) Mida rohkem inimesi kristlaseks sai, seda vihasemaks ja vägivaldsemaks muutusid nende vastased. Vaid mõni aasta varem andsid rohkem kui 40 juuti vande, et „nad ei söö ega joo enne, kui on Pauluse tapnud”. (Ap. t. 22:22; 23:12–14.) Kuigi juudid kiusasid kristlasi fanaatiliselt taga, tuli noil siiski jumalateenimiseks kokku tulla, head sõnumit kuulutada ja oma usku tugevana hoida. w24.09, lk 12, lõik 15

Johannes oli apostel, keda Jeesus eriti armastas. (Matt. 10:2.) Ta oli Jeesusega kaasas kuulutustööretkedel, nägi tema imetegusid ning jäi tema katsumustes tema juurde. Ta oli Jeesuse hukkamise juures ja nägi teda pärast ülesäratamist. Ta oli tunnistajaks ka sellele, kuidas väike rühm Jeesuse järelkäijaid hakkas head sõnumit kuulutama, kuni seda oli „kuulutatud kogu loodu seas taeva all”. (Kol. 1:23.) Oma pika elu lõpus oli Johannesel au kirjutada mitu piibli raamatut. Ta pani kirja Jeesus Kristuselt saadud põneva ilmutuse. (Ilm. 1:1.) Lisaks kirjutas ta evangeeliumi ja kolm kirja. Oma kolmanda kirja adresseeris ta Gaiusele, ustavale kristlasele, keda ta armastas kui oma last. (3. Joh. 1.) Tema elutargad sõnad on Jeesuse järelkäijatele tänini toeks. w24.11, lk 12, lõigud 15–16

Mees, kes oma naist armastab, peab teda kalliks ning suhtub temasse kui kingitusse Jehoovalt. (Õpet. 18:22; 31:10.) Seepärast kohtleb ta teda lahkelt ja lugupidavalt ning seda ka intiimsuhetes. Ta ei sunni naist tegema midagi, mis paneks teda end ebamugavalt tundma, alandaks teda või häiriks tema südametunnistust. Ka mees ise püüab Jehoova ees puhast südametunnistust hoida. (Ap. t. 24:16.) Abielumehed, te võite olla kindlad, et Jehoova näeb ja hindab kõike, mida te teete, et osutada oma naisele austust. Hoiduge kõigest, mis võiks talle haiget teha. Olge lahked ja lugupidavad ning väljendage tema vastu kiindumust. Kui te seda teete, kinnitab see naisele, et armastate teda ja peate teda kalliks. Kui osutate naisele austust, aitab see teil hoida tugevana ka kõige tähtsamat suhet, mis teil on – suhet Jehoovaga. (Laul 25:14.) w25.01, lk 13, lõigud 17–18

Üks asi, mis eristab Jehoova teenijaid paljudest teistest, kes end kristlaseks peavad, on see, et nad kuulutavad innukalt head sõnumit. Mis aitab meil indu alal hoida ja seda isegi kasvatada? Me võime innukuse kohta palju õppida Jeesuselt. Kogu oma maapealse teenistuse jooksul ei lasknud ta sellel vaibuda, vaid tegi kuulutustööd üha agaramalt. Nagu viinamäe aednik Jeesuse mõistujutus nägi kolm aastat kõvasti vaeva ühe viigipuu kallal, et see hakkaks vilja kandma, nii kuulutas Jeesus umbes kolm aastat juutidele, kellest enamik ei tahtnud tema sõnumit kuulata. Ent nii nagu see aednik ei andnud alla, ei aeglustanud ka Jeesus teenistuses sammu. (Luuka 13:6–9.) Tema eeskujule mõtlemine aitab meilgi olla innukas. w25.03, lk 14–15, lõigud 1–4

Kui sulle on silma jäänud keegi, kellest võiks saada sulle hea abikaasa, siis kas peaksid talle kohe oma tunnetest rääkima? Piiblis öeldakse, et „arukas tegutseb teadlikult”. Seega oleks tark oma väljavalitut mõnda aega kõrvalt jälgida. Milliseid võimalusi sul on seda teha? Näiteks võid koguduse koosolekutel või muudel koosviibimistel saada aimu, milline on tema isiksus, kuidas ta käitub ja millised on tema suhted Jehoovaga. Samuti võid nii teada saada, kes on tema sõbrad, millest talle meeldib rääkida ning kas teil on sarnased eesmärgid. (Luuka 6:45.) Võid ka vestelda tema koguduse vanematega või teiste küpsete kristlastega, kes teda hästi tunnevad. (Õpet. 20:18.) Küsi neilt näiteks, milline on tema maine ja milline inimene ta on. (Rutt 2:11.) Ja kuigi on hea tema kohta võimalikult palju teada saada, siis ole ettevaatlik, et sa ei paneks teda end ebamugavalt tundma. Ära püüa olla kogu aeg tema läheduses, vaid jäta talle hingamisruumi. Austa tema privaatsust ning ära püüa tema kohta kõike välja uurida. w24.05, lk 22, lõigud 7–8

Kogudusevanemad ei taha kiiresti järeldada, et patustanu ei kahetse. Kuigi mõni võib ilmutada kahetsust juba esimesel korral, kui ta komiteega kokku saab, võivad teised vajada rohkem aega. Seega võib olla tarvis saada temaga kokku rohkem kui üks kord. Ta võib alles pärast esimest kokkusaamist hakata tõsiselt mõtlema sellele, mida talle öeldi. Ehk pöördub ta seejärel alandlikult Jehoova poole ja palub temalt andestust. (Laul 38:18.) Ning järgmisel kokkusaamisel võib tal olla hoopis teistsugune hoiak. Kogudusevanemad püüavad olla empaatilised ja lahked. Nad ei kaota patustanu suhtes lootust ja paluvad, et Jehoova õnnistaks nende pingutusi aidata tal oma tegusid kahetseda. (2. Tim. 2:25, 26.) w24.08, lk 22–23, lõigud 12–13

Jehoova ei taha, et keegi hukkuks, ja soovib, et kõik patustajad laseksid end temaga lepitada. (2. Kor. 5:20.) Seepärast on ta läbi ajaloo ärgitanud nii oma rahvast kui ka üksikisikuid patte kahetsema ja tema juurde tagasi tulema. Kogudusevanemad on Jehoova kaastöölised ja teevad oma parima, et aidata usukaaslastel, kes on teinud ränga patu, seda kahetseda. (Rooml. 2:4; 1. Kor. 3:9.) Kujutle, milline rõõm valitseb taevas, kui mõni patustanu kahetseb! Iga kord, kui mõni kadunud lammas leiab tee tagasi karja juurde, tunneb Jehoova suurt heameelt. Mida rohkem me mõtleme tema kaastundele, halastusele ja armule, seda enam kasvab meie armastus tema vastu. (Luuka 1:78.) w24.08, lk 31, lõigud 16–17

Kui Jeesus oleks lubanud end kuningaks tõsta, oleks temast saanud Rooma võimu all olevate juutide valitseja. Jeesus aga läks ihuüksi mäele ega andnud järele survele osaleda poliitikas. Sellega jättis ta meile hea eeskuju. Muidugi ei oota teised, et me neile ime läbi leiba annaks või nad haigustest terveks teeks. Samuti ei püüa nad meid kuningaks teha. Ent nad võivad meile survet avaldada, et me valimistel hääletaksime või toetaksime mõnda kandidaati, kes nende meelest võiks elu paremaks muuta. Jeesus aga ei osalenud poliitikas mitte mingil moel. Hiljem ta isegi ütles: „Minu kuningriik ei kuulu sellesse maailma.” (Joh. 17:14; 18:36.) Kristlastena tuleb meil järgida Jeesuse eeskuju ja suhtuda poliitikasse nii nagu tema. Me toetame ainult Jumala kuningriiki, palvetame, et see hakkaks ka maa üle valitsema, ning räägime sellest teistele. (Matt. 6:10.) w24.12, lk 4, lõigud 5–6

Piiblit uurides püüa mõelda, kuidas saaksid loetut oma elus rakendada. Näiteks saad olla Jehoova eeskujul õiglane, kui kohtled teisi erapooletult. Kui oled valmis Jehoova nime pärast kannatama ja tegutsed oma usukaaslaste heaks isegi siis, kui see nõuab sinult pingutusi, järgid Jeesuse eeskuju, kes armastas oma isa ja teisi. Jeesuse eeskuju järgid ka nii, kui räägid teistele sellest, mida Jehoova inimeste heaks on teinud ja et nemadki võivad sellest kõigest osa saada, kui hakkavad lunastusse uskuma. Mida rohkem me lunastuse kohta teada saame, seda suuremaks kasvab meie armastus Jehoova ja Jeesuse vastu ning ka nende armastus meie vastu kasvab. (Jaak. 4:8.) Niisiis, kasutagem hästi ära kõiki abivahendeid, mida Jehoova on meile andnud, et võiksime lunastusest veelgi parema pildi saada. w25.01, lk 25, lõigud 16–17

Tänase päevateksti sõnad näitavad, et Jehoova otsekui võtab kahetseva inimese patud ja heidab need vaateulatusest välja. Võiks ka öelda, et ta justkui teeb need olematuks. Seda mõtet ilmestab hästi kõnekujund tekstis Miika 7:18, 19. Seal on öeldud, et Jehoova heidab „kõik meie patud meresügavustesse”. Muistsel ajal polnud lootustki saada kätte midagi, mis oli heidetud sügavale mere põhja. Need kõnekujundid aitavad meil mõista, et kui Jehoova meile andestab, siis vabastab ta meid patukoormast. Taavet ütles: „Õnnelikud on need, kelle seadusvastased teod on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud.” (Rooml. 4:7.) w25.02, lk 9, lõigud 7–8

Kujuta ette paika, kus miljonid õnnelikud ja tegusad inimesed elavad üksteisega rahus. Neile meeldib seal väga ja nad ei taha sealt kunagi lahkuda. Nad soovivad, et veel võimalikult paljud asuksid sinna elama. Tegelikult on selline paik olemas. See on vaimne paradiis. Maailmas, mis on täis vihkamist, kurjust ja ohtusid, on Jehoova loonud imelise rahuoaasi. (1. Joh. 5:19; Ilm. 12:12.) Ta teab, millist vaeva ja valu elu selles maailmas meile põhjustab, ja ta tahab, et meil oleks paik, kus võiksime tunda end turvaliselt ja saaksime teda rõõmuga teenida. Piiblis räägitakse vaimsest paradiisist kui pelgupaigast ja kastetud aiast. (Jes. 4:6; 58:11.) Tänu Jehoovale võivad need, kes vaimses paradiisis viibivad, elada hirmu tundmata. (Jes. 54:14; 2. Tim. 3:1.) w24.04, lk 20, lõigud 1–2

Kui soovid abielluda, siis oled kahtlemata selle pärast palvetanud. Jehoova pole küll lubanud, et kõik, kes soovivad abielluda, leiavad endale sobiva abikaasa. Ent talle läheb väga korda iga oma teenija heaolu ja ta võib neid abikaasa otsingul aidata. Niisiis räägi ka edaspidi Jehoovale sellest, mida sa soovid ja tunned. (Laul 62:8.) Palveta, et ta aitaks sul olla kannatlik ja annaks sulle tarkust. (Jaak. 1:5.) Isegi kui abikaasa leidmine võtab kauem, kui sa arvasid, võid kindel olla, et Jehoova kannab sinu eest ikka hoolt ning toetab sind. (Laul 55:22.) Ole aga ettevaatlik, et püüd leida endale abikaasat ei saaks sinu elus kõige tähtsamaks. (Filipl. 1:10.) See, kas sa oled õnnelik, ei sõltu sellest, kas oled abielus või vallaline, vaid sellest, kas sinu suhted Jehoovaga on tugevad. (Matt. 5:3.) Vallalisena võib sul olla võimalus Jehoova heaks rohkem teha, kui abielus olles. (1. Kor. 7:32, 33.) Kasuta seda aega targalt. w24.05, lk 21, lõik 4; lk 22, lõik 6

Kui kaua tuleks kohtamas käia? Rutakatel otsustel on sageli halvad tagajärjed. (Õpet. 21:5.) Seega oleks hea teha seda nii kaua, kuni olete teineteist hästi tundma õppinud. Ent ei tasu seda aega asjata venitada. Piibel ütleb: „Pikk ootus teeb südame haigeks.” (Õpet. 13:12.) Kui tead mõnd paari, kes käib kohtamas, siis kuidas saaksid neile abiks olla? Võiksid neid kutsuda endaga einestama, pere piibliõhtule või niisama aega veetma. (Rooml. 12:13.) Võib-olla vajavad nad saatjat, küüti või paika, kus omavahel privaatselt vestelda. Ehk saaksid neile sellist abi pakkuda? (Gal. 6:10.) Kui sind palutakse saatjaks, ole valmis oma sõpru aitama. Ära jäta paari täiesti üksi, ent ära ole ka kogu aeg nende juures. Anna neile aega ja võimalust omavahel rääkida. w24.05, lk 30, lõigud 13–14

Kogudusevanemad peaksid püüdma mõista, mis usukaaslase patustamiseni viis. Näiteks kas ta jäi usus nõrgaks, sest jättis hooletusse isikliku piibliuurimise või kuulutustöö? Või ei palvetanud ta enam korrapäraselt või siis tegi seda ainult vormitäiteks? Kas ta lasi ehk end juhtida valedel ihadel või tegi ebatarku otsuseid kaaslaste või meelelahutuse valikul? Kuidas mõjutasid sellised valikud tema mõtteviisi? Ja kas ta mõistab, mida Jehoova tema tegude tõttu tunneb? Kogudusevanemad võiksid patustanule esitada küsimusi, mis aitaksid tal mõista, mis nõrgendas tema suhteid Jehoovaga ja pani teda patustama. Neil tuleks seda teha lahkelt ja mitte küsida üksikasju, mida neil pole vaja teada. (Õpet. 20:5.) Lisaks võivad nad kasutada näiteid, mis aitavad tal mõista tema teo tõsidust. Võib-olla mõistab patustanu juba esimesel kokkusaamisel, kui valesti ta on käitunud, ja kahetseb tehtut. w24.08, lk 22, lõigud 9–11

Jeesus kuulutas innukalt head sõnumit kuningriigist, sest ta teadis, et tema isa soovib, et ta seda teeks. Kuulutustöö oli tema elus kõige tähtsam. Isegi oma teenistuse viimastel kuudel rändas ta „linnast linna ja külast külla, õpetades inimesi”. (Luuka 13:22.) Samuti andis ta väljaõpet oma jüngritele, et nemadki võiksid head sõnumit kuulutada. (Luuka 10:1.) Ka tänapäeval on kuulutustöö kõige tähtsam töö, mille Jehoova ja Jeesus on meile teha andnud. (Matt. 24:14; 28:19, 20.) Meil aitab innukalt kuulutustööd teha see, kui suhtume inimestesse nii nagu Jehoova. Ta soovib, et võimalikult paljud kuuleksid head sõnumit ja õpiksid teda hästi tundma. (1. Tim. 2:3, 4.) Kuna see võib päästa nende elu, annab Jehoova meile väljaõpet, et võiksime seda sõnumit veel tõhusamalt jagada. Isegi kui meie kuulajad ei hakka praegu Jehoovat teenima, võib neil olla võimalus teha seda enne suure viletsuse lõppu. w25.03, lk 15–16, lõigud 5–7

Iga kristlane peaks oma südametunnistuse alusel otsustama, kas ta tervitab koosolekul kogudusest väljaarvatut või mitte. Mõned võivad otsustada teda tervitada või ehk ka väljendada lühidalt heameelt selle üle, et ta tuli. Kuid me ei jää temaga pikemalt vestlema ega veeda temaga vaba aega. Mõned võivad aga mõelda, et kas piiblis ei öelda, et kristlane, kes sellist inimest tervitab, „saab tema kurjade tegude kaasosaliseks”. (2. Joh. 9, 11.) Selle teksti kontekst näitab, et see käib usutaganejate ja teiste kohta, kes õhutavad teisi Jumala seadusi rikkuma. (Ilm. 2:20.) Niisiis, kui inimene levitab valeõpetusi või ärgitab teisi piibli põhimõtetega vastuolus toimima, ei külasta kogudusevanemad teda. Muidugi loodavad nad ikka, et millalgi ta kahetseb oma tegusid. Kuni seda pole aga juhtunud, ei tervita me sellist inimest ega kutsu teda koguduse koosolekutele. w24.08, lk 30–31, lõigud 14–15

Pärast seda, kui Jeesus oli rahvahulga ära toitnud, saatis ta apostlid paadiga Kapernauma poole teele ja läks ise üles mäele, et rahvas teda kuningaks ei saaks teha. (Joh. 6:16–20.) Kui apostlid merel olid, tõusis äge torm. Jeesus kõndis üle mäsleva vee nende poole ja kutsus ka Peetrust enda juurde. (Matt. 14:22–31.) Kui Jeesus oli paati jõudnud, torm rauges. Apostlid olid hämmastunud ja ütlesid: „Sina oled tõesti Jumala poeg!” (Matt. 14:33.) On huvitav, et nad ütlesid need sõnad pärast seda, kui olid näinud Jeesust vee peal kõndimas, aga mitte pärast seda, kui ta oli ime läbi tuhandeid inimesi leivaga toitnud. Markus kirjutas selle kohta: „Jüngrid olid sellest ülimalt jahmunud, sest nad polnud veel leibade loost aru saanud.” (Mark. 6:50–52.) Nad ei mõistnud, et Jehoova oli Jeesusele andnud väe teha veel palju suuremaid tegusid. w24.12, lk 5, lõik 7

Me saame kasutada eesootavat mälestusaega, et näidata, kui tänulikud me lunastusohvri eest oleme. Lisaks sellele, et tahame ise mälestusõhtul kohal olla, soovime ka teisi sinna kutsuda. Selgita neile, keda sa kutsud, mis seal toimub. Sa võid neile näidata videoid „Miks pidi Jeesus surema?” ja „Mälestagem Jeesuse surma”. Kogudusevanematel tuleks kindlasti ka mittetegevaid mälestusõhtule kutsuda. Võime vaid ette kujutada, millist rõõmu tuntakse nii taevas kui maa peal, kui kasvõi mõned Jehoova kadunud lammastest tema karja juurde tagasi tulevad. (Luuka 15:4–7.) Mälestusõhtul tahame kõiki soojalt vastu võtta, kuid eriti neid, kes on seal esimest korda või pole pikalt käinud. Me tahame, et nad tunneksid end oodatuna. (Rooml. 12:13.) w25.01, lk 29, lõik 15

Lisaks sellele, et lunastusest ilmneb Jehoova õiglus, näitab see, kui väga ta meid armastab. (Joh. 3:16; 1. Joh. 4:9, 10.) Samuti ilmneb lunastusest see, et Jehoova ei taha mitte ainult seda, et me elaksime igavesti, vaid ka seda, et kuuluksime tema perre. Kui Aadam pattu tegi, polnud talle Jehoova peres enam kohta ja seetõttu pole keegi meist sündides Jehoova pere liige. Tänu lunastusele on meil aga võimalik oma patud andeks saada. Ja tulevikus saavad kõigist neist, kes Jehoovasse usuvad ja on talle kuulekad, tema pere täieõiguslikud liikmed. Juba praegu võime tunda rõõmu soojadest ja lähedastest suhetest Jehoova ja usukaaslastega. Tõepoolest, Jehoova armastab meid väga. (Rooml. 5:10, 11.) w25.01, lk 21, lõik 6

Kahtlemata oled nõus, et lunastus on sõnulseletamatult suur kink Jehoovalt. (2. Kor. 9:15.) Kuna Jeesus andis meie eest oma elu, võivad meil olla Jehoovaga lähedased suhted ja meil on võimalus elada igavesti. Jehoova korraldas lunastuse, sest armastab meid väga. Ja meil on palju põhjusi talle selle eest tänulikud olla. (Rooml. 5:8.) Et aidata meil lunastust hinnata ja mitte hakata seda endastmõistetavaks pidama, seadis Jeesus sisse Isanda õhtusöömaaja ja palus, et me igal aastal tema surma mälestaksime. (Luuka 22:19, 20.) Sel aastal toimub mälestusõhtu neljapäeval, 2. aprillil. Kindlasti soovime kõik sel sündmusel viibida. Mälestusajal tasub meil rohkem mõtiskleda selle üle, mida Jehoova ja Jeesus meie heaks teinud on. w25.01, lk 20, lõigud 1–2

Kui mõtiskled selle üle, mida Jehoova ja Jeesus sinu heaks on teinud, mõistad paremini, kui palju nad sind armastavad. Ehk võiksid sel mälestusajal lugeda hoolikalt läbi ühe evangeeliumi või lausa mitu. Ent ära võta korraga ette liiga palju materjali. Loe rahulikus tempos ja püüa leida lisapõhjusi, miks Jehoovat ja Jeesust armastada. Kui oled juba palju aastaid Jehoovat teeninud, võid mõelda, kas sul on üldse võimalik õppida midagi uut selliste teemade kohta nagu Jehoova õiglus või armastus ja lunastus. Tõsiasi on see, et alati on võimalik nende kohta midagi uut teada saada. Selleks kasuta hästi ära meie väljaandeid. w25.01, lk 24–25, lõigud 13–15