Aprill

Igavese elu saamiseks on meil vaja lunastusohvrisse usku üles näidata. (Efesl. 1:7.) Need, kes kuuluvad teiste lammaste hulka, ei söö Isanda õhtusöömaajal leiba ega joo veini, ja nad ei peakski seda tegema. (Joh. 10:16.) Sellegipoolest söövad nad sümboolses mõttes eluleiba. Nad teevad seda, kui ilmutavad usku Jeesuse lunastusohvrisse. (Joh. 6:53.) Need aga, kes on uue lepingu osalised ja kel on võimalus hakata Jeesusega taevas valitsema, peaksid Isanda õhtusöömaajal leiba ja veini võtma. Ent ükskõik, kas meil on lootus elada taevas või maa peal, peab meil olema tugev usk lunastusohvrisse, et me võiksime saada igavese elu. w24.12, lk 13, lõigud 14, 16

Isanda õhtusöömaajal pakkus Jeesus oma apostlitele hapnemata leiba ja ütles, et see sümboliseerib tema keha. Seejärel pakkus ta neile veini, mis sümboliseeris tema lepinguverd. (Mark. 14:22–25; Luuka 22:20; 1. Kor. 11:24.) Uue lepingu osalisteks olid need, kes pidid hakkama koos temaga taevas valitsema. (Heebr. 8:6, 10; 9:15.) See, mida Jeesus Isanda õhtusöömaajal rääkis, käis „väikse karja” kohta. Selle rühma esimesteks liikmeteks olid tema ustavad apostlid, kes kõik ka ise sel sündmusel kohal olid. Nemad hakkavadki koos Jeesusega taevas valitsema. w24.12, lk 11, lõigud 9–10

Jeesus reedeti ja võeti vahi alla. Talle esitati valesüüdistus, teda laimati ja isegi piinati. Viimaks naelutasid sõdurid ta postile, et ta hukata. Ja kuigi kõik see tegi Jeesusele suurt valu, oli keegi, kellel oli veel valusam. See oli Jehoova. Miks hoidis ta end tagasi ega päästnud oma armast poega? Sellepärast, et ta armastab inimesi. Jeesuse ohver on ümberlükkamatu ja suurim tõend selle kohta, kui väga Jehoova sind armastab. Ta oli valmis andma kõige kallima, mis tal oli, ja kogema suurt valu, et sind patust ja surmast päästa. (1. Joh. 4:9, 10.) Ta soovib aidata meil kõigil patu vastu võidelda ja selle võitluse võita. w24.08, lk 6, lõigud 13–14

Seda, kui palju Jehoova meid armastab, aitab mõista see, kui mõtleme, mida lunastus temalt nõudis. Saatan väidab, et ükski Jehoova teenija ei jää raskes olukorras oma taevasele isale ustavaks. Et seda süüdistust ümber lükata, lubas Jehoova Jeesusel enne surma kannatada. (Iiob 2:1–5.) Tema silme all Jeesust mõnitati, piitsutati ja lõpuks naelutati ta postile. Jehoova nägi pealt, kuidas tema poeg piinarikkalt suri. (Matt. 27:28–31, 39.) Ta oleks võinud igal ajal vahele astuda ja Jeesuse päästa. (Matt. 27:42, 43.) Kui ta oleks seda teinud, poleks lunahinda makstud ja meil poleks mingit lootust. Ent kuna ta armastab meid, lubas ta oma kallil pojal kannatada ja surra. w25.01, lk 22, lõik 7

On 16. niisan aastal 33 m.a.j. Jeesuse jüngrid on sügavas leinas ja hirmul. Kaks neist on minemas Jeruusalemmast Emmausse. Üks võõras ühineb nendega. Jüngrid räägivad, mis oli Jeesusega juhtunud ja väljendavad oma pettumust. Seejärel räägib võõras neile midagi, mis neile eluks ajaks meelde jääb. „Alustades Moosese seadusest ja kõigist prohvetiraamatutest”, selgitab ta neile, miks messias pidi kannatama ja surema. Hiljem samal õhtul mõistavad nad, et see võõras on ülesäratatud Jeesus. (Luuka 24:13–35.) Pärast ülesäratamist oli Jeesus maa peal veel 40 päeva ning ilmutas end oma jüngritele palju kordi. Tänu sellele polnud tema jüngrid enam leinas ega tundnud hirmu. Nad olid hoopis rõõmsad ning said julgust kuulutada head sõnumit kuningriigist ja inimesi õpetada. w24.10, lk 12, lõigud 1–3

Aja möödudes saab lapsest täiskasvanu. Kuid küpseks kristlaseks ei saa inimene iseenesest. Näiteks Korintose kristlased olid hea sõnumi vastu võtnud, end ristida lasknud ja püha vaimu saanud. Lisaks oli Paulus nende juures olnud ja neid õpetanud. (Ap. t. 18:8–11.) Siiski polnud paljud neist isegi mõni aasta pärast ristimist tões piisavalt tugevad. (1. Kor. 3:2.) Et küpseks kristlaseks saada, tuleb kõigepealt seda tahta. Need, kes piibli sõnul armastavad kogenematust, ei tahagi kogenumaks saada ega kasva vaimselt. (Õpet. 1:22.) Me ei taha olla sellised nagu mõni täiskasvanu, kes ootab, et vanemad talle ütleksid, mida teha, nii nagu see oli siis, kui ta laps oli. Me hoopis tahame võtta ohjad enda kätte ja teha kõik, mis suudame, et oma suhteid Jehoovaga üha tugevdada. Kui sina pürgid küpsuse poole, siis palu, et Jehoova annaks sulle nii soovi kui ka jõu tegutseda talle meelepäraselt. (Filipl. 2:13.) w24.04, lk 4, lõigud 9–10

Jehoova on teada andnud, kuidas ta inimestesse suhtub. (Hes. 33:11.) Ta mõistab inimese igavesse surma ainult siis, kui see on vältimatu. Ja kui on vähimatki põhjust talle halastada, siis ta teeb seda. Kas piibli põhjal võib kellegi kohta kindlalt öelda, et teda ei äratata üles? Jeesus andis mõista, et nii on see näiteks Juudas Iskarioti puhul. (Mark. 14:21; vt ka Joh. 17:12 ja õppepiibli kommentaari.) Juudas tegutses tahtlikult ja teadlikult Jehoova ja tema poja vastu. (Vt Mark. 3:29 ja õppepiibli kommentaare.) Jeesuse sõnadest tuleb välja, et ka mõnedel usujuhtidel, kes temasse vaenulikult suhtusid, pole ülestõusmislootust. (Matt. 23:33; vt Joh. 19:11 ja õppepiibli kommentaari „sellel, kes mind sinu kätte andis”.) Ja Pauluse sõnad näitavad, et usutaganejaid, kes oma teguviisi ei kahetse, ei äratata üles. (Heebr. 6:4–8; 10:29.) w24.05, lk 4, lõigud 10–11

Kui jääme Jehoova ligi, ei saa Saatan meile püsivat kahju teha. (1. Joh. 3:8.) Ja uues maailmas ei ohusta Jehoova sõpru isegi mitte surm. (Ilm. 21:4.) On tõesti suur au olla Jehoova külaline ja tunda rõõmu sellest, et võime olla tema sõbrad igavesti. (Hes. 37:27.) Mida meil tuleb aga teha, et tema telki jääda? Kui sind kutsutakse külla, siis kahtlemata tahad võõrustaja soovidega arvestada. Samamoodi on tähtis teada, mida ootab Jehoova neilt, kes soovivad tema telki jääda. Kuna me armastame teda, tahame teha kõik, mis võimalik, et talle kõigiti meelepärased olla. (Kol. 1:10.) Kui tunneme tema ees aukartust, siis hoidume kõigest, mis võiks talle meelepaha valmistada. Me soovime käia koos oma Jumalaga alandlikult. (Miika 6:8.) w24.06, lk 4, lõigud 8–9

Jehoova käskis Aabrahamil tuua ohvriks oma armas poeg Iisak. Võib vaid kujutleda, millist hingevalu Aabraham tundis. Kuid ta oli valmis seda tegema. Viimasel hetkel aga Jehoova sekkus ja käskis tal Iisaki ellu jätta. See lugu õpetab meile midagi ülimalt olulist Jehoova kohta. Nagu Aabraham, oli ka Jehoova valmis ohverdama oma kalli poja. Ta tegi seda sellepärast, et armastab inimesi. (1. Moos. 22:1–18.) Sajandeid hiljem andis Jehoova Iisraeli rahvale seaduse, mille järgi nad pidid tooma ohvreid, et oma patud andeks saada. (3. Moos. 4:27–29; 17:11.) Need ohvrid olid eelpildiks suuremast ohvrist, mis pidi kogu inimkonna patust täielikult vabastama. Jehoova saatis rahva juurde prohveteid, kes rääkisid sellest, kuidas tõotatud järeltulija peab kannatama ja surema, et inimkonda, sealhulgas sind, patust ja surmast vabastada. (Jes. 53:1–12.) w24.08, lk 4, lõigud 7–8

Kui sa piiblit loed, püüa alati mõelda sellele, kuidas neid mõtteid ellu rakendada. Kui oled mingi osa ära lugenud, küsi endalt: „Kuidas ma saaksin loetu järgi toimida juba nüüd või tulevikus?” Oletame, et loed salme 1. Tessalooniklastele 5:17, 18. Pärast nende kahe salmi lugemist võiksid peatuda ja mõelda sellele, kui sageli sa palvetad ja kui sisukad on sinu palved. Võiksid mõelda ka sellele, mille eest sa oled tänulik. Püüa näiteks leida kolm asja, mille eest Jehoovat tänada. Vaid mõni minut sellist keskendunud mõtiskelu aitab sul piiblit paremini mõista ja selle järgi tegutseda. Mõtle, kui palju kasu see toob, kui sa iga päev pärast piibliosa lugemist seda teed. w24.09, lk 4–5, lõigud 9–10

Jehoova on meid loonud nii, et andmine toob meile suuremat rõõmu kui saamine. Me aitame meeleldi oma usukaaslasi ja meil on hea meel, kui nad meid selle eest tänavad. Isegi kui nad seda ei tee, võime olla rõõmsad, et tegime seda, mis on õige. Ärgem kunagi unustagem, et ükskõik kui palju me anname, Jehoova võib anda meile palju rohkem. (2. Ajar. 25:9.) Ja miski ei too meile suuremat rõõmu, kui see, et Jehoova ise meile tasub. Püüdkem siis edaspidigi järgida meie heldekäelise taevase isa eeskuju. w24.09, lk 31, lõigud 20–21

Jehoova on halastav ja osavõtlik. (Laul 103:13; Jes. 49:15.) Ta on empaatiline. Kui meil on valus, on ka temal valus. (Sak. 2:8.) Ta soovib, et oleksime tema sõbrad, ja aitab meil teda tundma õppida. (Laul 25:14; Ap. t. 17:27.) Ta on alandlik, ta „alandub vaatama taevast ja maad, tõstab põrmust üles viletsa”. (Laul 113:6, 7.) Kõik see ajendab meid Jehoovat ülistama. Me ülistame Jehoovat, kuna tahame, et teised teda tunneksid. Paljud inimesed ei tea, milline Jehoova tegelikult on, sest Saatan on tema kohta valesid levitanud ja nende mõistuse silmad pimedaks teinud. (2. Kor. 4:4.) Ta on inimesi veennud selles, et Jehoova on kättemaksuhimuline ja hoolimatu Jumal ning et tema põhjustab kannatusi. Kuid meie teame, et nii see pole. Me saame sellest teistelegi teada anda ja niimoodi Jehoovat ülistada. (Jes. 43:10.) w25.01, lk 3, lõigud 6–7

Jeesus oli täiuslik inimene ja tegi imesid, kuid sellegipoolest mustasid Saatana käsilased teda ühtevalu. Näiteks ütlesid juudi usujuhid, et Jeesus „ajab deemoneid välja deemonite valitseja abiga”. (Mark. 3:22.) Kui Jeesuse üle kohut mõisteti, süüdistasid usujuhid teda jumalateotuses ja ässitasid inimesi, et nood nõuaksid ta hukkamist. (Matt. 27:20.) Hiljem, kui Jeesuse järelkäijad kuulutasid head sõnumit, kihutasid „need juudid, kes ei uskunud, ... mittejuudid vendade vastu üles”. (Ap. t. 14:2, 19.) Teksti Apostlite teod 14:2 kohta kirjutas Vahitorn: „Juutidest vastupanijad, keda ei rahuldanud see, et nad ise selle sõnumi hülgasid, algatasid laimukampaania ja üritasid mittejuutidest elanikkonna hulgas kristlaste vastu eelarvamusi tekitada.” (Vahitorn 1998, 1. detsember.) Saatan levitab oma valesid ka tänapäeval ja eksitab kogu maailma. w24.04, lk 11, lõik 15; lk 13, lõik 16

Inimese tulevik ei sõltu sellest, millal ta sureb. Jehoova on täiuslik kohtumõistja ja teeb alati seda, mis on õige ja õiglane. (Laul 33:4, 5.) Samuti on mõistlik järeldada, et inimese tulevik ei sõltu sellest, kus ta elab. On mõeldamatu, et Jehoova arvaks miljonid inimesed, kes elavad maades, kus neil pole kunagi olnud võimalust kuningriigisõnumit kuulda, automaatselt kitsede hulka. (Matt. 25:46.) Me võime olla kindlad, et kogu maa kohtumõistja hoolib neist inimestest palju rohkem kui meie. Me ei tea, kuidas Jehoova suure viletsuse ajal asjade käiku juhib. Kui ta siis kõigi rahvaste silme ees end pühitseb, võivad mõned, kes sel ajal toimuvaid sündmusi näevad, hakata temasse uskuma ja tema poolele asuda. (Hes. 38:16.) w24.05, lk 12, lõigud 14–15

Jehoova teenijad tahavad väga üksteist aidata. (2. Kor. 8:4.) Kuid vahel võib see nõuda suurt julgust. Näiteks kui riigis puhkeb sõda, vajavad vennad-õed väga julgustust ja tuge. Samuti võib olla vaja nendeni toimetada vaimset toitu või hädaabi. Kuna kogudusevanemad armastavad oma usukaaslasi, on nad valmis riskima omaenda ohutusega, et neid aidata. Kriisisituatsioonis on oluline olla kuulekas ja tegutseda juhendite järgi, mida harubüroolt saame. (Heebr. 13:17.) Kogudusevanemad peaksid korrapäraselt üle vaatama kohalikud meetmed katastroofiks valmistumise kohta, samuti organisatsiooni juhendid selle kohta, mida teha siis, kui hädaolukord on käes. (1. Kor. 14:33, 40.) Ole julge, kuid ettevaatlik. (Õpet. 22:3.) Mõtle, enne kui tegutsed. Ära võta tarbetuid riske. Looda Jehoovale. Ta aitab sul usukaaslaste eest hoolitseda. w24.07, lk 4, lõik 8; lk 5, lõik 11

Taavet tundis Jehoovat hästi ja toetus alati temale. Kui kuningas Saul või teised tema vaenlased teda tappa püüdsid, otsis Taavet Jehoovalt abi. Kui Jehoova oli tema palvele vastanud ja ta päästnud, ütles Taavet: „Jehoova on elav!” (Laul 18:46.) Ta ei mõelnud nende sõnadega lihtsalt seda, et Jumal on olemas. Ta oli veendunud, et Jehoova on tõeline Jumal, kes on alati valmis oma teenijaid toetama. Taavet teadis, et Jehoova näeb kõike, mis temaga toimub, ja et ta aitab teda. See andis talle jõudu Jehoovat teenida ja teda ülistada. (Laul 18:28, 29, 49.) Kui meiegi oleme veendunud, et Jehoova on elav Jumal, aitab see meil teda innukalt edasi teenida. See annab meile jõudu katsumustes vastu pidada ja tema tahet täita. Samuti ajendab see meid jääma tema ligi. w24.06, lk 20–21, lõigud 3–4

Mida me võime õppida Pauluse sõnadest tessalooniklastele? Kui kuuleme midagi sellist, mis pole kooskõlas sellega, mida oleme piiblist õppinud, või mõnd sensatsioonilist kuulujuttu, on meil vaja vahetegemisoskust. Näiteks endises Nõukogude Liidus levitasid meie vastased vendade seas üht kirja, mis oli väidetavalt tulnud meie peakorterist. See kiri õhutas mõningaid meie vendi moodustama sõltumatu organisatsiooni. Kiri ise paistis olevat täiesti ehtne, ent vennad ei lasknud end petta. Nad mõistsid, et kirja sõnum pole kooskõlas sellega, mida neile oli õpetatud. Tänapäeval püüavad meie vastased näiteks interneti ja sotsiaalmeedia kaudu meid eksitada ja lõhestada. Selleks et me „kergesti segadusse ei satuks”, tuleb meil kindlaks teha, kas see, mida me kuuleme või loeme, on kooskõlas piibli tõdedega, mida me juba teame. (2. Tess. 2:2; 1. Joh. 4:1.) w24.07, lk 12, lõigud 14–15

Kõige tähtsam otsus, mille teha võime, on pühendada oma elu Jehoovale ning hakata teda teenima. Jehoova soovib, et kõik inimesed sellise otsuse teeksid. Ta soovib, et neil oleksid temaga lähedased suhted ja et nad elaksid igavesti. (5. Moos. 30:19, 20; Gal. 6:7, 8.) Samas ei sunni Jehoova kedagi teda teenima. Ta on jätnud igaühele valikuvabaduse. Kuidas on aga lugu siis, kui ristitud kristlane kasutab oma valikuvabadust selleks, et Jumala seadust rikkuda, ning patustab rängalt? Kui ta tehtut ei kahetse, tuleb ta kogudusest välja arvata. (1. Kor. 5:13.) Ent isegi sellisel juhul ootab Jehoova pikisilmi, et patustaja end muudaks ja tema juurde tagasi tuleks. Üks peamisi põhjusi, miks Jehoova korraldas lunastuse, ongi just see, et ta saaks andestada neile, kes oma väärasid tegusid kahetsevad. Ta armastab inimesi ja ärgitab neid oma patte kahetsema. (Sak. 1:3; Rooml. 2:4; Jaak. 4:8.) w24.08, lk 14, lõigud 1–2

Kui Johannes kirjutas oma kolmanda kirja, oli kogudusse ilmunud neid, kes levitasid valeõpetusi ja tekitasid lõhesid. Kuid teised käisid tõeteel edasi, elades Jehoova käskude järgi. (2. Joh. 4, 6.) Ustavad kristlased polnud rõõmuks mitte ainult Johannesele, vaid ka Jehoovale. (Õpet. 27:11.) Mida me sellest õpime? Ustavus Jumalale toob rõõmu meile endile ja ka teistele. (1. Joh. 5:3.) Näiteks toob meile rõõmu teadmine, et rõõmustame Jehoovat. Kui tegutseme targalt ja kiusatustele vastu paneme, on tema süda rõõmus. Ka inglid taevas tunnevad meie ustavuse üle rõõmu. (Luuka 15:10.) Ja muidugi on meilgi heameel näha, kuidas meie usukaaslased Jehoovale truuks jäävad. (2. Tess. 1:4.) Kui see maailm kaob, saame lausa juubeldada rõõmust, et jäime Saatana vastuseisust hoolimata Jehoovale ustavaks. w24.11, lk 12–13, lõigud 17–18

Kui sulle on silma jäänud keegi, kellest võiks saada su abikaasa, siis kui kaua võiksid teda kõrvalt jälgida? Kui annad oma huvist märku liiga vara, võid endast jätta tormaka ja impulsiivse inimese mulje. (Õpet. 29:20.) Kui aga ootad liiga kaua, võid teisele tunduda ebakindel ja otsustusvõimetu, eriti siis, kui ta on juba aru saanud, et oled temast huvitatud. (Kog. 11:4.) Pea meeles, et enne kui teed kellelegi ettepaneku teineteist paremini tundma õppida, ei pea sa olema kindel, et selle inimesega abiellud. Ent sa peaksid olema kindel selles, et oled abieluks valmis ja et see inimene võiks olla sulle sobilik kaasa. Mida aga teha siis, kui mõistad, et keegi on sinust huvitatud? Kui sa ei tunne sama, siis püüa sellest oma käitumisega selgelt märku anda. Kui jätaksid teisele mulje, et teie vahel võiks midagi olla, kuigi sa seda tegelikult ei soovi, oleks see tema suhtes väga hoolimatu. (Efesl. 4:25.) w24.05, lk 23, lõigud 9–10

Jeesus võtab endaga taevasse valitsema vaid need võitud kristlased, kes jäävad Jehoovale ustavaks. Võitud kristlane, kes jääb vaimses mõttes loiuks, ei saa olla äravalitute hulgas, kes kokku kogutakse. (Matt. 24:31.) Laiemalt võib öelda, et kõik Jehoova teenijad, ükskõik milline lootus neil on, peavad võtma kuulda Jeesuse hoiatust ning püsima valvel ja jääma ustavaks. Me oleme Jehoovat hästi tundma õppinud ja seepärast oleme kindlad, et kõik tema teod on õiged ja õiglased. Seega, kui Jehoova on viimastel aastatel kellegi püha vaimuga võidnud, ei peaks see meid üllatama. Mõtle näiteks, mida ütles Jeesus nende tööliste kohta, kes võeti viinamäele tööle alles üheteistkümnendal tunnil. (Matt. 20:1–16.) Need, kes hakkasid seal tööle päeva lõpupoole, said täpselt sama tasu nagu need, kes alustasid tööd varem. Niisiis, millal tahes on keegi saanud võitud kristlaseks, saab ta kätte oma taevase tasu, kui jääb Jehoovale ustavaks. w24.09, lk 24, lõigud 15–17

Jeesus on täiuslik eeskuju selles, kuidas ebaõiglusele reageerida. Ta koges ülekohut mitmelt poolt: sugulased ütlesid, et ta on peast segi läinud; usulised liidrid väitsid, et ta on mestis deemonitega; Rooma sõdurid mõnitasid ja piinasid teda ning lõpuks tapsid ta. (Mark. 3:21, 22; 14:55; 15:16–20, 35–37.) Kuid mistahes ülekohut Jeesus ka ei kannatanud, ei vastanud ta kunagi samaga. (1. Peetr. 2:21–23.) Kuidas siis Jeesus ülekohtule reageeris? Ta teadis, millal rääkida ja millal vaikida. (Matt. 26:62–64.) Ta ei püüdnud kummutada igat valet, mis tema kohta räägiti. (Matt. 11:19.) Ja ta ei solvanud ega ähvardanud oma vastaseid kunagi. w24.11, lk 5, lõigud 9–10

Kujuta ette, et sa teed kellelegi ühe ilusa ja praktilise kingituse. Tõenäoliselt oleksid väga pettunud, kui ta paneks selle lihtsalt kusagile kappi ega mõtleks selle peale rohkem. Kui ta aga seda kingitust kasutaks ja selle eest sind tänaks, oleks sul hea meel. Jehoova tegi meile suure kingituse, kui andis oma poja meie eest. Ta on väga rõõmus, kui väljendame tänu selle hindamatu kingituse ja armastuse eest, mis ajendas teda seda tegema. (Joh. 3:16; Rooml. 5:7, 8.) Aja möödudes võime hakata võtma lunastust endastmõistetavana. See oleks sama, kui paneksime Jehoovalt saadud kingituse kuhugi kapinurka, nii et see ei tule meile enam meeldegi. Et midagi sellist ei juhtuks, tuleb meil regulaarselt mõtiskleda selle üle, mida Jehoova ja Jeesus meie heaks on teinud. w25.01, lk 26, lõigud 1–2

Kogudusevanemaks ei määrata vastpöördunut. See ei tähenda, et peaksid olema ristitud palju aastaid, kuid siiski on vaja aega, et sinust võiks saada küps kristlane. Samuti peaks olema näha, et justnagu Jeesus, oled sa alandlik ning valmis ootama, kuni Jehoova annab sulle mõne ülesande. (Matt. 20:23; Filipl. 2:5–8.) Sa saad näidata, et oled ustav, kui seisad kindlalt Jehoova poolel ning järgid tema põhimõtteid ja organisatsiooni juhatust. Piiblis öeldakse, et ülevaataja peab olema pädev õpetaja. Kas see tähendab, et pead olema silmapaistev kõnemees? Ei. Avalik esinemine pole küll paljude tublide kogudusevanemate tugevaim külg, kuid sellest hoolimata on nad oskuslikud õpetajad, seda nii kuulutustööl kui ka vendi-õdesid julgustades. w24.11, lk 24, lõigud 14–15

Kui leiad mõne piiblikoha, millest sa täielikult aru ei saa, siis tee uurimistööd. Mõtiskle selle üle, mida sa teada said, ja selle üle, mida see räägib sulle Jehoova ja Jeesuse kohta ning selle kohta, kui väga nad sind armastavad. (Laul 119:97.) Ära ole pettunud, kui sa ei leia iga kord piiblit lugedes või uurimistööd tehes midagi uut või huvitavat. Sind võiks võrrelda kullaotsijaga, kes töötab tunde või lausa päevi, et leida kasvõi natuke kulda. Kullaotsija ei anna alla, kuna isegi kõige pisemal kullateral on tema jaoks suur väärtus. Kui palju väärtuslikum on iga vaimne vääriskivi, mida piiblist võib leida! (Õpet. 8:10.) Niisiis ole kannatlik ning jätka piibli lugemist ja uurimist. (Laul 1:2.) w25.01, lk 25, lõigud 14–15

Jehoova ootab, et andestaksime ka siis, kui keegi on meile väga haiget teinud. (Laul 86:5; Luuka 17:4; Efesl. 4:32.) Eriti haiget võib teha see, kui meid haavab lähedane sõber või pereliige. (Laul 55:12–14.) Mõnikord on emotsionaalne valu nii suur, otsekui oleks meid noaga torgatud. (Õpet. 12:18.) Kui oma tundeid maha suruksime või neid ignoreerida püüaksime, oleks see sama, kui ihusse torgatud noaga mitte midagi ette võtta. Samamoodi ei saa me oodata, et meie emotsionaalne olukord paraneks, kui oma tundeid lihtsalt eirame. Kui keegi meid solvab, võib see meid vihastada. Ka piiblis öeldakse, et niimoodi võib juhtuda. Kuid samas hoiatatakse seal selle eest, et viha ei võtaks meie üle võimust. (Laul 4:4; Efesl. 4:26.) Miks on see nii oluline? Sellepärast et vihasena ei tee üldiselt keegi midagi head. (Jaak. 1:20.) Tasub meeles pidada, et vihaseks saamine on reaktsioon, kuid vihaseks jäämine on valik. w25.02, lk 15, lõigud 4–6

Jeesus tõi näite selle kohta, kui rumal on keskenduda vara kogumisele ja mitte olla „rikas Jumala silmis”. (Luuka 12:16–21.) Keegi meist ei tea, milline on meie elu homme. (Õpet. 23:4, 5; Jaak. 4:13–15.) Samuti ütles Jeesus, et need, kes soovivad olla tema järelkäijad, peaksid olema valmis loobuma kõigest, mis neil on. (Luuka 14:33.) Juudamaal elanud esimese sajandi kristlased seda meeleldi tegidki. (Heebr. 10:34.) Ka tänapäeval on paljud vennad ja õed ilma jäänud oma tööst või varast, sest nad pole toetanud ühtki poliitilist parteid. (Ilm. 13:16, 17.) Mis on aidanud neil seda teha? Nad on olnud täiesti kindlad Jehoova tõotuses: „Ma ei hülga sind iial, ma ei jäta sind kunagi maha.” (Heebr. 13:5.) Kuigi me teeme oma parima, et võiksime vanas eas hakkama saada, oleme kindlad, et kui juhtub midagi ootamatut, ei jäta Jehoova meid hätta. w25.03, lk 29–30, lõigud 13–14

Jehoova ei oota, et me omal jõul küpseks kristlaseks saaksime. Ta on andnud meile karjaseid, kes meid õpetavad ja aitavad meil saavutada „täiskasvanu taseme, Kristuse täielikkusele vastava kasvu”. (Efesl. 4:11–13.) Samuti annab Jehoova meile oma püha vaimu, et meil võiks olla Kristuse mõttelaad. (1. Kor. 2:14–16.) Lisaks lasi ta piiblisse kirja panna neli evangeeliumit, kust on hästi näha, kuidas Jeesus maa peal olles mõtles, rääkis ja tegutses. Kui järgime Jeesuse eeskuju, aitab see meil saada küpseks kristlaseks. Kuid me ei tohiks rahulduda pelgalt sellega, et teame algõpetust Kristusest. w24.04, lk 4–5, lõigud 11–12

Meil tuleb iga päev langetada erisuguseid otsuseid. Mõned neist on suhteliselt lihtsad, näiteks, mida hommikul süüa või millal minna magama. Teised võivad olla päris keerulised, näiteks need, mis on seotud meie tervise, heaolu, lähedaste või jumalateenimisega. Me soovime, et meie otsustel oleksid head tulemused nii meile kui meie perele. Eelkõige tahame aga, et need meeldiksid Jehoovale. (Rooml. 12:1, 2.) Selleks et langetada hea otsus, tuleb kõigepealt koguda kokku vajalik info. Miks see on oluline? Oletame, et patsient läheb tõsise terviseprobleemi tõttu arsti juurde. Kas arst saaks määrata parima võimaliku ravi ilma teda läbi vaatamata ja küsitlemata? Kindlasti mitte. Et langetada häid otsuseid, on meilgi vaja piisavalt infot. w25.01, lk 14, lõigud 1–3

Mida me teame selle kohta, kui halastav Jehoova on? Kuidas on ta näidanud, et ta ei taha, et keegi hukkuks? (2. Peetr. 3:9.) Näiteks Taavet patustas rängalt: ta rikkus abielu ja lasi inimese tappa. Ent kui ta kahetses, andestas Jehoova talle. (2. Saam. 12:1–12.) Kuningas Manasse tegi suurema osa oma elust palju kurja, ent Jehoova halastas isegi talle, kui nägi tema kahetsust. (2. Ajar. 33:9–16.) Need näited kinnitavad meile, et Jehoova halastab alati, kui selleks on põhjust. Ta äratab sellised inimesed üles, kuna nad mõistsid, kui kohutavad nende teod olid, ja kahetsesid neid. w24.05, lk 4, lõik 12