Mai

Pärast seda, kui Jehoova oli oma rahva Egiptuse orjusest päästnud, määras ta mõned leviidid telkpühamus preestritena teenima. Teistele andis ta ülesande telkpühamu juures erinevaid töid teha. Kas Jehoova hoolitses leviitide või nende eest, kelle telk juhtus olema telkpühamu lähedal, kuidagi paremini kui teiste iisraellaste eest? Ei, Jehoova ei ole erapoolik. Kõik iisraellased võisid olla Jehoova sõbrad. Näiteks tagas Jehoova selle, et pilve- ja tulesammast, mis telkpühamu kohal oli, nägi kogu rahvas. (2. Moos. 40:38.) Kui pilv hakkas liikuma, nägid seda ka laagri äärealadel elavad iisraellased ning nad võisid nagu ülejäänud rahvaski oma asjad ja telgid kokku pakkida ning teele asuda. (4. Moos. 9:15–23.) Nii on ka tänapäeval: Jehoova armastab ja kaitseb kõiki oma teenijaid ning hoolitseb nende eest, kus nad ka ei elaks. w24.06, lk 4, lõigud 10–12

Taaveti elu oli ohus. Tema poeg Absalom püüdis teda troonilt tõugata. (2. Saam. 15:12, 13.) Taavet pidi Jeruusalemmast viivitamata lahkuma. Kui nad olid teele asunud, mõistis Taavet, et keegi peab Jeruusalemma jääma ja teda Absalomi kavatsustega kursis hoidma. Niisiis saatis ta Saadoki ja teised preestrid linna tagasi, et nad saaksid talle infot anda. (2. Saam. 15:27–29.) Nad pidid tegutsema väga ettevaatlikult. Taavet mõtles välja plaani, mille tema ustavad sõbrad Saadok ja Huusai pidid ellu viima. (2. Saam. 15:32–37.) Huusai võitis Absalomi usalduse ja soovitas tal kasutada sõjastrateegiat, mis jätaks Taavetile aega rünnakuks valmistuda. Huusai andis sellest teada ka Saadokile ja Ebjatarile. (2. Saam. 17:8–16.) Nemad omakorda andsid info edasi Taavetile ja aitasid nii päästa Taaveti elu. (2. Saam. 17:21, 22.) w24.07, lk 4–5, lõigud 9–10

Mõned Jehoova teenijad tunnevad end väga halvasti eksimuste pärast, mida nad minevikus on teinud, olgu siis enne või pärast ristimist. Ent me ei tohiks unustada, et armastusest meie vastu on Jehoova toonud väga suure ohvri, et võiksime oma patud andeks saada. Kahtlemata soovib ta, et me selle kingituse vastu võtaksime. Ta kinnitab meile, et kui seame temaga „asjad omavahel korda”, ei tuleta ta meie patte enam meeldegi. Samuti ei unusta Jehoova kunagi kõike seda head, mida oleme teinud. (Laul 103:9, 12; Heebr. 6:10.) Kui sind vaevab süütunne minevikueksimuste pärast, siis püüa keskenduda sellele, mida sa saad teha praegu ja tulevikus. Sa ei saa oma minevikku muuta, ent sa saad Jehoovat innukalt teenida, hoides pilgu suurepärasel tulevikul, mida ta meile on tõotanud. w24.10, lk 8, lõigud 8–9

Piiblit lugedes võime vahel päris heituda, kui mõtleme sellele, kui palju on meil veel vaja enda juures parandada. Oletame, et esmaspäeval loed sa piiblisalme, kust tuleb välja, et me ei tohiks olla erapoolikud. (Jaak. 2:1–8.) Sa mõistad, et ka sul tuleb selles suhtes midagi ette võtta. Teisipäeval loed salme, mis kutsuvad üles talitsema oma keelt. (Jaak. 3:1–12.) Sa adud, et sinu jutt on vahel negatiivne, ja tunned, et peaksid olema teistega suheldes julgustavam. Kolmapäeval loed sa piiblisalme, mis hoiatavad meid saamast maailma sõbraks. (Jaak. 4:4–12.) Sa mõistad, et peaksid olema meelelahutuse suhtes valivam. Ja neljapäeval tunned, et kõigi nende muudatuste tegemine käib sul lihtsalt üle jõu. Kuid sul pole põhjust end halvasti tunda. Pea meeles, et uude isiksusse riietumine on kestev tegevus. w24.09, lk 5–6, lõigud 11–12

Jeesus teadis, et Jehoova näeb kõike, mis toimub, ja ta oli kindel, et omal ajal seab Jehoova õigluse jalule. Ebaõiglust kogedes tuleks meil Jeesuse eeskujul oma keelt talitseda. Mõnest väiksemast asjast saame ehk lihtsalt mööda vaadata. Või siis hoiame targu suu kinni, et hoiduda ütlemast midagi, mis asja ainult hullemaks teeks. (Kog. 3:7; Jaak. 1:19, 20.) Mõnikord aga on just vaja midagi öelda, näiteks kui kellelegi teisele tehakse ülekohut või kui tuleb tõde kaitsta. (Ap. t. 6:1, 2.) Kuid alati peaksime rääkima rahulikult ja lugupidavalt. Samuti tuleks meil Jeesuse eeskujul usaldada end selle hoolde, „kes mõistab kohut õiglaselt”. (1. Peetr. 2:23.) w24.11, lk 5–6, lõigud 10–12

Kui patustanu oma tegusid kahetseb, on tõesti põhjust rõõmustada. (Luuka 15:7.) Ja kuigi kogudusevanemad on teinud oma parima, et teda aidata, on just Jehoova see, kes on aidanud tal oma mõtteviisi ja suhtumist muuta. Paulus kirjutas: „Ehk laseb Jumal sellistel inimestel oma patte kahetseda.” Ta näitas ka, millised head tulemused on sellel, kui keegi kahetseb. Ta ütles, et „nad õpivad tõde hästi tundma ning tulevad mõistusele ja pääsevad minema Kuradi püünisest”. (2. Tim. 2:25, 26.) Kui eksinu kahetseb, teevad kogudusevanemad ka edaspidi tema juurde karjasekülastusi, et ta võiks oma suhteid Jehoovaga tugevdada, hoiduda Saatana püünistest ja teha seda, mis on õige. (Heebr. 12:12, 13.) w24.08, lk 23, lõigud 14–15

Järgmisel päeval tuli rahvahulk taas sinna, kus Jeesus oli neid toitnud. Kuid Jeesust ja apostleid polnud seal enam. Siis läks rahvas Tiberiasest tulnud paatidele ja sõitis Kapernauma, et Jeesus üles otsida. (Joh. 6:22–24.) Kas nad tegid seda, et Jumala kuningriigi kohta rohkem teada saada? Ei, nad soovisid eelkõige seda, et Jeesus neile taas süüa annaks. Kust me seda teame? Kui rahvas Jeesusega Kapernauma lähedal kokku sai, ütles Jeesus neile otsekoheselt, et nad tulid tema juurde vaid selleks, et jälle süüa saada. Ta manitses neid: „Ärge nähke vaeva toidu nimel, mis rikneb, vaid nähke vaeva riknematu toidu nimel, mis annab igavese elu,” ja ütles, et sellist toitu annab tema Isa. (Joh. 6:26, 27.) w24.12, lk 5, lõigud 8–9

Vennad, kui teie kõned ja nõuanded põhinevad Jumala sõnal, on need mõjusad. Niisiis uurige korrapäraselt piiblit ja meie väljaandeid. (Õpet. 15:28.) Uurides pange tähele, kuidas neis piiblitekste selgitatakse, et oskaksite ka ise neid õigesti kasutada. Teisi õpetades püüdke jõuda nende südameni. Et saada oskuslikumaks õpetajaks, küsige nõu kogenud kogudusevanematelt. (1. Tim. 5:17.) Kogudusevanematel tuleb oma vendi-õdesid nii innustada kui ka manitseda, vahel isegi noomida. Ent neil tuleb alati olla lahke. Kui sa armastad oma usukaaslasi, sinu õpetus põhineb piiblil ja püüad rääkida leebelt, siis järgid sa suure õpetaja Jeesuse eeskuju. (Matt. 11:28–30; 2. Tim. 2:24.) w24.11, lk 24, lõik 16

Me saame Jehoovale au tuua oma sõnadega. Piiblis ergutatakse Jehoova teenijaid talle laulma, tema nime kiitma, rääkima head sõnumit tema päästest ja kuulutama rahvaste seas tema au. (Laul 96:1–3.) Kõike seda tehes saame oma taevasele isale au tuua. (Ap. t. 4:29.) Samuti saame Jehoovale au tuua sellega, mis meil on. Jehoova teenijad on läbi ajaloo talle sel viisil au toonud. (Õpet. 3:9.) Näiteks tegid iisraellased annetusi templi ehituseks ja selle korrashoidmiseks. (2. Kun. 12:4, 5; 1. Ajar. 29:3–9.) Jeesuse jüngrid „toetasid teda ja apostleid oma varaga” ning esimese sajandi kristlased saatsid usukaaslastele hädaabi. (Luuka 8:1–3; Ap. t. 11:27–29.) Ka tänapäeval saame annetusi tehes Jehoovale au tuua. w25.01, lk 4, lõik 8; lk 5, lõik 11

Mis aitas Korneeliusel ristimiseni jõuda? Tema kohta on piiblis kirjas, et „ta oli usklik ja jumalakartlik mees” ning et ta „anus pidevalt Jumalat”. (Ap. t. 10:2, õppepiibli allmärkus.) Kui Peetrus talle ja ta perele head sõnumit rääkis, võtsid nad teda kuulda ja lasid viivitamata end ristida. (Ap. t. 10:47, 48.) Kahtlemata oli Korneelius valmis tegema mistahes muudatusi, et ta võiks koos oma perega Jehoovat teenida. (Joosua 24:15; Ap. t. 10:24, 33.) Korneeliusele oleks võinud tema positsioon kristlaseks saamisel takistuseks olla, kuid ta ei lasknud sel juhtuda. Kas sinul on vaja teha suuri muudatusi, et saaksid lasta end ristida? Kui nii, siis pea meeles, et Jehoova on sinu abimees. Ta õnnistab sinu otsusekindlust teenida teda kooskõlas piibli põhimõtetega. w25.03, lk 5, lõigud 12–13

Kui sa kuuled negatiivset infot meie organisatsiooni või juhtivate vendade kohta, siis mõtle sellele, kuidas Jumala vaenlased suhtusid Jeesusesse ja esimese sajandi kristlastesse. Praegu kiusatakse Jehoova teenijaid taga ja neid laimatakse, nagu piibel on ennustanud. (Matt. 5:11, 12.) Ent valejutud ei eksita meid, kui hoiame meeles, kes on nende taga, ja võtame kohe midagi ette, et end kaitsta. Mida me siis peaksime tegema? Ära kuula valejutte. Apostel Paulus andis selged juhised, mida teha, kui kuuleme meie organisatsiooni kohta laimu. Ta ütles Timoteosele, et see keelaks „teatavaid inimesi ... pööramast tähelepanu valejuttudele” ega võtaks kuulda „tühiseid ja valesid jutte”. (1. Tim. 1:3, 4.) Kuna me teame, kust valejutud lähtuvad, ei jää me neid kuulama. Me hoopis hoiame kinni „õige õpetuse eeskujust”. (2. Tim. 1:13.) w24.04, lk 13, lõigud 16–17

Jää ühtseks nendega, kes on Jehoovale ustavad. Jehoova soovib, et oleksime oma vendade ja õdedega ühtsed. See on võimalik vaid juhul, kui käime kindlalt tõeteel. Igaüks, kes levitab infot, mis pole tõega kooskõlas, tekitab koguduses lõhesid. Ja Jehoova hoiatab meid, et me peaksime selliseid inimesi vältima. Vastasel juhul võime ka meie tõest kõrvale triivida. (Rooml. 16:17.) Kui peame piibli tõde au sees ja hoiame sellest kõvasti kinni, siis on meil tugev usk ja me oleme Jehoovaga lähedased. (Efesl. 4:15, 16.) Me ei lase end petta Saatana väärõpetustel ega propagandal ning oleme veendunud, et Jehoova hoolitseb meie eest suure viletsuse ajal. Seega hoidkem piibli tõest kõvasti kinni, siis on rahu Jumal meiega. (Filipl. 4:8, 9.) w24.07, lk 13, lõigud 16–17

Jeesus pööras erilist tähelepanu neile inimestele, keda muserdas nende patusus, ja ta ergutas neid saama tema järelkäijaks. Ta teadis, et patt on kõigi inimkonna hädade põhjuseks. Seega püüdis ta aidata just neid mehi ja naisi, kes olid tuntud selle poolest, et nad elasid patuelu. Ta ise selgitas seda nii: „Arsti ei vaja mitte terved, vaid haiged.” Ta lisas veel: „Ma pole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.” (Matt. 9:12, 13.) Seda Jeesus tõepoolest tegigi. Näiteks andestas ta heldelt patud naisele, kes oma pisaratega tema jalgu niisutas. (Luuka 7:37–50.) Samuti õpetas ta üht Samaaria naist, kelle patune eluviis polnud teistele saladuseks. (Joh. 4:7, 17–19, 25, 26.) Jehoova oli Jeesusele andnud ka väe äratada inimesi surmast üles. (Matt. 11:5.) See näitas, et isegi surm, patu rängim tagajärg, pole Jeesusele mingi vastane. w24.08, lk 4, lõigud 9–10

Kuidas tõstab Jehoova juba lähitulevikus oma nime ausse? Ta teeb seda, tuues maa peale õigluse. Peagi hävitab ta Suure Babüloni, kes on tema nimele teotust toonud. (Ilm. 17:5, 16; 19:1, 2.) Mõned, kes Suure Babüloni hävingut näevad, võivad hakata koos meiega Jehoovat teenima. Harmagedooni lahingus hävitab Jehoova kogu ülejäänud Saatana maailma, kõik need, kes on tema vastu ja teda teotavad. Ent ta päästab need, kes teda armastavad ja talle kuuletuvad ning soovivad teda ülistada. (Mark. 8:38; 2. Tess. 1:6–10.) Kui Kristus on tuhat aastat maa üle valitsenud, toimub lõplik proovilepanek ning pärast seda on Jehoova oma nime täielikult pühitsenud. (Ilm. 20:7–10.) Sel ajal täituvad sõnad: „Jehoova au tundmine täidab maa, otsekui veed katavad merepõhja.” (Hab. 2:14.) Kas pole vaimustav, et tuleb aeg, mil kogu loodu ülistab Jehoovat! w25.01, lk 7, lõigud 15–16

Et tagakiusamisega toime tulla, tuli heebrea kristlastel katsumustesse õigesti suhtuda. Paulus teadis seda ja selgitas neile, et kui kristlast tabab mõni usukatse, võib Jehoova lubada sel kesta, et tema teenija võiks saada tugevamaks ja arendada vajalikke omadusi. Kui heebrea kristlased keskendusid sellele, mida head katsumustes vastupidamine toob, oli neil lihtsam Jehoovale ustavaks jääda. (Heebr. 12:11.) Paulus ergutas heebrea kristlasi olema julged ja tagakiusamise ajal kindlaks jääma. Tema sõnadel oli kaalu, kuna ta oli varem kristlasi taga kiusanud ja ta teadis, milliseid võtteid vastased kasutavad. Samuti oli ta ise pärast kristlaseks saamist pidanud taluma kõiksuguseid raskusi. (2. Kor. 11:23–25.) w24.09, lk 12, lõigud 16–17

Kuulutustöö on iga päevaga üha olulisem. Miks võib nii öelda? Sest aeg seda teha on otsakorral. Mõtle näiteks, mida ennustas Jeesus kuulutustöö kohta, mida viimseil päevil tehakse. (Mark. 13:10.) Ta ütles, et „head sõnumit kuningriigist kuulutatakse kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvastele ja siis tuleb lõpp”. (Matt. 24:14.) „Lõpp” tähendab siin kogu Saatana võimu all oleva kurja maailma lõppu. Jehoova on pannud paika päeva ja tunni, millal see toimub. (Matt. 24:36; Ap. t. 1:7.) Iga päevaga jõuab see aeg üha lähemale. (Rooml. 13:11.) Seni aga tuleb meil kuulutustööd jätkata. Meil kõigil tasuks mõelda, miks me kuulutustööd teeme. Meid ajendab seda tegema armastus hea sõnumi, ligimese, ja mis kõige tähtsam, Jehoova ja tema nime vastu. w24.05, lk 14–15, lõigud 2–3

Lapsevanemad, ergutage last loodusele mõtlema. Looduses jalutades või aiatöid tehes näita lapsele seal leiduvaid põnevaid mustreid. Miks? Need annavad tunnistust targast kavandajast. Näiteks on teadlased uurinud aastaid spiraalmustreid. Biofüüsik Nicola Fameli selgitab, et kui vaatleme looduses olevaid spiraale, võime avastada teatud kindla arvude järjendi. Seda nimetatakse Fibonacci jadaks. Spiraalmustrit kohtame kõikjal: galaktikates, merekarpides, taimelehtedes ja päevalilleõisikutes. w24.12, lk 16, lõik 7

Kuigi Mooses, Taavet ja Johannes elasid teisel ajal ja teistsuguses olustikus kui meie, on meil nendega palju ühist. Meiegi teenime Jehoovat, palvetame tema poole, loodame talle ja otsime tema käest juhatust. Ja nagu need ustavad mehed muistsel ajal, oleme meiegi kindlad, et Jehoova õnnistab rikkalikult neid, kes talle kuuletuvad. Pangem siis nende meeste elutarkused kõrva taha ja kuuletugem Jehoovale. Siis saadab meid edu kõiges, mida teeme, ja me võime kaua elada, lausa igavesti. Lisaks tunneme rõõmu teadmisest, et valmistame heameelt oma armsale taevaisale, temale, kes täidab oma tõotused, tehes mõõtmatult rohkem kõigest sellest, mida oskame ettegi kujutada. (Efesl. 3:20.) w24.11, lk 13, lõigud 20–21

Esimesel sajandil määrati mõned vennad koguduseabilisteks. (1. Tim. 3:8.) Paistab, et nende ülesandeks oli „abi osutamine”, nagu Paulus mainis. Näiteks võisid koguduseabilised aidata teha pühakirjast koopiaid või osta selleks vajalikke vahendeid. Tänu sellele, et koguduseabilised võtsid enda kanda sellised tööd, said vanemad keskenduda õpetamisele ja karjasetööle. Milliseid ülesandeid koguduseabilised tänapäeval täidavad? (1. Peetr. 4:10.) Neid võidakse määrata hoolitsema koguduse raamatupidamise, territooriumite ja kirjanduse eest. Nad on koosolekutel teenindajad ja audio-videotehnikud ning aitavad ka kuningriigisaali hooldustöödes. Kõik need ülesanded on vajalikud, et kogudus võiks hästi toimida. (1. Kor. 14:40.) w24.10, lk 19, lõigud 4–5

Kuna Jehoova on kõikvõimas Jumal, pole ükski probleem tema jaoks liiga raske. Me võime olla kindlad, et ta annab ka meile jõudu, ja see teadmine annab meile julguse katsumustele vastu astuda. Kui kogeme, kuidas Jehoova meid väiksemates raskustes toetab, aitab see meil ka suurte probleemide korral temale toetuda. Mõtleme kahele juhtumile, mis andsid Taavetile kindlustunde, et Jehoova on temaga. Kui ta oli noor karjuspoiss, viis ühel korral karu ja teisel korral lõvi tema isa karjast lamba minema. Mõlemal juhul läks Taavet julgelt kiskjale järele ja päästis lamba. Kuid ta ei võtnud selle eest au endale. Ta teadis, et talle oli andnud jõudu Jehoova. (1. Saam. 17:34–37.) Ja kui Taavet nendele juhtumitele mõtles, tugevdas see tema veendumust, et Jehoova on temaga ka tulevikus. w24.06, lk 21, lõigud 5–6

Kui sind kutsutakse mõnele koosviibimisele, tuleb sul otsustada, kas lähed või mitte. Kui sa korraldajat ei tunne ega tea, mis üritusega on tegu, oleks hea saada vastused järgmistele küsimustele. Kus ja millal see toimub? Kui palju rahvast on tulemas? Kes on kutsutud? Kes selle eest vastutab? Mida seal täpsemalt tehakse? Kas pakutakse alkoholi? Vastused neile küsimustele aitavad sul teha targa otsuse. Kui sul on vajalik info olemas, tasuks seda hoolega analüüsida. Näiteks, mis siis, kui saad teada, et koosviibimisele kutsutakse ka neid, kes ei hooli piibli põhimõtetest, või et alkoholi tarvitamise üle pole mingit kontrolli? Kas on oht, et see muutub metsikuks peoks? (1. Peetr. 4:3.) Kui näed tervikpilti, oskad teha hea otsuse. w25.01, lk 15, lõigud 4–5

Lunastusohvri alusel pühib Jehoova inimese patud minema, kui too neid siiralt kahetseb. Punast plekki on riide pealt väga raske eemaldada. Jehoova aga kinnitab meile, et meie patud võivad saada lumivalgeks, nii et neid pole enam näha. Meie patte võib võrrelda võlaga. (Matt. 6:12; Luuka 11:4.) Meie võlg Jehoova ees on üüratu ja iga kord, kui me eksime, see aina kasvab. Ent kui Jehoova meile andestab, siis ta otsekui tühistab meie võla, mida me muidu kuidagi tagasi maksta ei suudaks. w25.02, lk 9–10, lõigud 9–10

Vanemad võivad eakana vajada lastelt praktilist abi, sealhulgas ka rahalist tuge, ja paljud lapsed on rõõmuga valmis seda pakkuma. (1. Tim. 5:4.) Ent kristlikud vanemad, kes usaldavad Jehoovat, mõistavad, et suurimat rõõmu toob neile see, kui lapsest saab tubli Jehoova teenija, mitte see, et nende laps hakkab palju raha teenima ja neid toetama. Seepärast püüavad nad lapsi ka vastavalt kasvatada. (3. Joh. 4.) Aita oma lapsel valmistuda end tulevikus ise ülal pidama ja näita oma eeskujuga, kui oluline on Jehoovat usaldada. Õpeta talle juba maast madalast, kui tähtis on teha kõvasti tööd. (Õpet. 29:21; Efesl. 4:28.) Samuti innusta teda koolis hästi õppima ja ole talle selles abiks. Vanemad võiksid ka otsida piibli põhimõtteid, mis aitaksid lastel otsustada, millist ja kui palju haridust omandada. See aitab lastel tulevikus leida töö, mis võimaldab neil end ära elatada ja rohkem kuulutada, ehk isegi teenida pioneerina. w25.03, lk 30–31, lõigud 15–16

Jesaja 65. peatükis kirjeldab Jehoova, milline on elu vaimses paradiisis. Esimest korda täitus see ennustus aastal 537 e.m.a, kui juudid Babüloonia vangipõlvest vabanesid ja kodumaale naasid. Jehoova õnnistas oma rahvast ja aitas neil laastatud Jeruusalemma korda teha. Samuti taastasid nad Jehoova abiga templi, puhta jumalateenimise keskuse. (Jes. 51:11; Sak. 8:3.) Teist korda hakkas Jesaja ennustus täituma aastal 1919 m.a.j, kui Jehoova teenijad vabanesid Suure Babüloni vangistusest. Sel ajal hakkas vaimne paradiis laienema. Vennad-õed tegid innukalt kuulutustööd ja rajasid kogudusi. Paljud, kes olid varem vägivaldsed või elasid ebamoraalset elu, riietusid „uude isiksusse, mis on loodud Jumala tahte järgi”, ja ilmutasid kauneid omadusi. w24.04, lk 20–21, lõigud 3–4

Mõnedes maades valivad vallalisele abikaasa tema vanemad või teised sugulased. Mõningates teistes riikides otsivad pereliikmed või sõbrad vallalisele sobiva abikaasakandidaadi ning korraldavad kohtumise, et mees ja naine võiksid otsustada, kas nad soovivad teineteist paremini tundma õppida. Kui sul palutakse korraldada abielu või leida kellelegi sobiv kaasa, siis võta arvesse mõlema poole eelistusi ja vajadusi. Kui oled leidnud kellegi, kes sinu meelest võiks sobida, siis püüa tema kohta võimalikult palju teada saada. Näiteks seda, milline inimene ta on, ja mis kõige tähtsam, millised on tema suhted Jehoovaga. See on palju olulisem kui tema rahaline seis, haridustase või sotsiaalne staatus. Pea aga meeles, et otsuse, kas abielluda või mitte, peavad langetama asjaosalised ise. w24.05, lk 23, lõik 11

Meie sõnad võivad kohtamas käivat paari kas julgustada või haavata. Seepärast tuleks hoolega mõelda, mida me neile ütleme. Ja vahel tuleb meil end tagasi hoida ja midagi hoopis ütlemata jätta. (Õpet. 12:18.) Näiteks kui kuuleme, et on tekkinud üks uus paar, võime tunda kiusatust sellest kohe teistele rääkida. Kuid tasub mõelda sellele, et nad võivad tahta seda ise teha. Lisaks ei tohiks me ühtki paari taga rääkida ega kritiseerida nende otsuseid isiklikes küsimustes. (Õpet. 20:19; Rooml. 14:10; 1. Tess. 4:11.) Samuti poleks hea teha märkusi või esitada küsimusi, mille tõttu paar võib tunda survet abielluda. Kuidas on aga lood siis, kui paar otsustab suhte lõpetada? Me ei tohiks sekkuda nende eraasjadesse ega pooli valida. (1. Peetr. 4:15.) Suhte lõppemine ei tähenda ilmtingimata, et midagi on valesti läinud. Tavaliselt tähendab see lihtsalt seda, et kohtamas käimine täitis oma eesmärgi ja aitas paaril otsuseni jõuda. Siiski võib see neile põhjustada suurt südamevalu. Seepärast peaksime püüdma neile toeks olla. w24.05, lk 31, lõigud 15–16

Üks rängemaid katsumusi, mis elus võib ette tulla, on see, kui pereliige või lähedane sõber hülgab Jehoova. (Laul 78:40.) Mida lähedasemad selle inimesega oleme, seda raskem võib olla olukorraga leppida. Kui sina oled pidanud midagi nii valusat läbi elama, siis võib sind aidata see, kui mõtled Saadoki ustavusele. Ta jäi Jehoovale ustavaks ka siis, kui tema lähedane kaaslane Ebjatar Jehoova hülgas. See juhtus siis, kui Taavet oli surivoodil. Tema poeg Adonija püüdis trooni haarata, kuigi Jehoova oli valinud järgmiseks kuningaks Saalomoni. (1. Ajar. 22:9, 10.) Ebjatar otsustas Adonijat toetada. (1. Kun. 1:5–8.) Sellega ei murdnud ta truudust mitte ainult Taavetile ja Saadokile, vaid ka Jehoovale. Saadok ja Ebjatar olid umbes 40 aastat õlg õla kõrval preestritena teeninud. (2. Saam. 8:17; 15:29; 19:11–14.) w24.07, lk 6, lõigud 14–15

Kiusatustele vastu seismine nõuab pingutust, kuid see on seda väärt. Meid on loodud nii, et oleme tõeliselt õnnelikud vaid siis, kui järgime Jehoova põhimõtteid; üürike paturõõm lihtsalt ei tasu end ära. (1. Moos. 1:27; Laul 19:8; Heebr. 11:25.) Kui peame kinni Jumala normidest, on meil ka puhas südametunnistus ning võime kindlustundega oodata igavest elu. (1. Tim. 6:12; 2. Tim. 1:3; Juuda 20, 21.) Kuigi „liha on nõrk”, nagu Jeesus ütles, ei tähenda see, et oleme oma patuste kalduvuste abitud ohvrid. (Matt. 26:41.) Jehoova on alati valmis meid püha vaimuga toetama. (2. Kor. 4:7.) Tasub tähele panna, et ta annab meile jõudu, mis ületab tavapärase. Tavapärane jõud tuleb meil endil kokku võtta. Me peame päevast päeva kiusatuste suhtes valvel püsima. Kui palume Jehoovalt lisajõudu, annab ta seda nii palju kui vaja. (1. Kor. 10:13.) Jehoova abiga suudame kõigile kiusatustele vastu seista. w24.07, lk 19, lõigud 19–21

Paulus kirjutas tänase päevateksti sõnad oma kaasvanemale Timoteosele. Fraas „kõigi ees” ei pruugi tähendada terve koguduse ees. Paulus pidas silmas neid, kes juba olid patust teadlikud. Nad võisid olla seda pealt näinud või siis võis patustaja olla neile sellest rääkinud. Kogudusevanemad annavad neile teada, et asjaga on tegeletud. Mõnel juhul on paljud kogudusest väärteost teadlikud või siis on väga tõenäoline, et nad saavad sellest teada. Sellisel juhul käib fraas „kõigi ees” terve koguduse kohta. Seega teevad kogudusevanemad teate, et seda venda või õde on noomitud. Miks see on vajalik? Paulus ütles: „Et see oleks teistele hoiatuseks,” et nad ise rängalt ei patustaks. w24.08, lk 24, lõigud 16–17

Meil tuleb Jehoova teenistuses tegusad olla kuni lõpuni. Võitud kristlastel tuleb püsida valvel, et saada kätte oma taevane tasu. (Matt. 24:40.) Nad ootavad õhinal aega, mil neid kogutakse Jeesuse juurde. Pärast Harmagedooni toimuvad taevas Talle pulmad ja nemad on Talle ehk Jeesuse pruudiks. (2. Tess. 2:1.) Kuigi kohtumõistmise aeg läheneb kiiresti, pole meil mingit põhjust seda karta. Kui jääme Jehoovale ustavaks, annab ta meile jõu, „mis ületab tavapärase”, nii et võiksime „seista Inimesepoja ees”. (2. Kor. 4:7; Luuka 21:36.) Olgu meil siis lootus elada igavesti taevas või maa peal, teeb Jehoovale heameelt see, kui võtame kuulda hoiatusi, mis on Jeesuse mõistujuttudes. Tänu Jehoova armule võime olla nende hulgas, kelle nimed leitakse olevat kirjutatud eluraamatusse. (Taan. 12:1; Ilm. 3:5.) w24.09, lk 24–25, lõigud 19–20

Sa võid leida meelerahu, kui uurid piiblit ja mõtled sellele, kui väärtuslik on see, mis sul on, sealhulgas varandus taevas. Võrdle seda sellega, mis ootab ees neid, kelle ainuke tasu on see, mida praegune maailm pakub. Paljude jaoks, kes Jehoovat ei teeni, on kõige tähtsam, et neil oleks hea töö ja mugav elu, kuna nad usuvad, et praegune elu ongi kõik. Sind aga on Jehoova juba praegu õnnistanud ja tulevikus annab ta sulle tasu, mida sa ei suuda isegi ette kujutada. (Laul 145:16.) Mõtle ka sellele, et me keegi ei tea, milline oleks meie elu praegu, kui oleksime minevikus teinud teistsuguseid otsuseid. Üks aga on kindel: need, kes armastavad Jumalat ja ligimest ning arvestavad otsuste tegemisel nendega, ei jää kunagi ilma millestki tõeliselt heast. w24.10, lk 27, lõigud 12–13