Juuni

Kristuse lunastusohver on juba toonud meile palju head. Lunastusohvri alusel saab Jehoova andestada meile meie patud. Ta ei ole kohustatud meile andestama, kuid ta tahab seda teha. (Laul 103:3, 10–13.) Mõned võivad tunda, et nad ei ole Jehoova andestust väärt. Tegelikult aga pole seda keegi meist. Näiteks apostel Paulus ütles, et teda ei kõlba apostliks nimetadagi. Kuid ta lisas: „Jumala armu tõttu olen ma see, kes ma olen.” (1. Kor. 15:9, 10.) Kui me oma patte kahetseme, siis Jehoova andestab meile. Ta ei tee seda sellepärast, et me oleme selle välja teeninud, vaid sellepärast, et ta armastab meid. Kui sind vaevab väärtusetustunne, siis pea meeles, et Jehoova ei korraldanud lunastust mitte patuta inimeste, vaid nende heaks, kes oma patte kahetsevad. (Luuka 5:32; 1. Tim. 1:15.) w25.01, lk 26–27, lõigud 3–4

Me ei saa kontrollida seda, mida teised meile ütlevad või teevad, kuid me saame kontrollida seda, kuidas me reageerime. Ja sageli on kõige parem teistele andestada. Miks võib seda väita? Sellepärast, et me armastame Jehoovat ja tema soovib, et oleksime andestavad. Kui me ei anna teistele andeks ja kanname nende peale vimma, siis on üsna tõenäoline, et käitume rumalalt ja ka meie tervis võib kannatada. (Õpet. 14:17, 29, 30.) Kui me ei jää vimma kandma, siis meie süda ei kibestu. Me võime edasi liikuda ja elust jälle rõõmu tunda. Mis aitab haavatud tunnetega toime tulla? Kõigepealt on tarvis anda endale aega. Kui keegi on rängalt viga saanud ning talle on antud arstiabi, siis see ei tähenda, et temaga on kohe pärast seda kõik korras. Samuti võime meie vajada aega, et emotsionaalselt paraneda, enne kui oleme valmis kellelegi südamest andestama. (Kog. 3:3; 1. Peetr. 1:22.) Palu Jehoovat, et ta aitaks sul olla andestav. w25.02, lk 16–17, lõigud 8–11

Algõpetuse alla käivad näiteks õpetused pattude kahetsemisest, usust Jumalasse, ristimisest ja ülesäratamisest. (Heebr. 6:1, 2.) Neid põhiõpetusi peab teadma ja uskuma iga kristlane. Just seepärast rääkis Peetrus neist rahvahulgale, kes teda nädalatepüha ajal kuulamas oli. (Ap. t. 2:32–35, 38.) Kui me neid õpetusi ei usu, ei saa me olla Jeesuse järelkäijad. Näiteks andis Paulus mõista, et need, kes ei usu ülesäratamist, pole tõelised kristlased. (1. Kor. 15:12–14.) Sellised algtõed on küll väga olulised, kuid vaja on veel midagi. Lisaks põhiõpetustele vajame ka tahket toitu ehk sügavaid piiblitõdesid. Nende hulgas on piibli põhimõtted, mis aitavad meil paremini mõista Jehoova mõtteviisi. Meil tuleb neid uurida, nende üle mõtiskleda ja neid ellu rakendada. Kui me seda teeme, siis treenime oma eristusvõimet ja teeme otsuseid, mis meeldivad Jehoovale. w24.04, lk 5, lõigud 12–13

Jehoova tuletas Joonale meelde, et niinevelased ei tunne teda ega „suuda eristada õiget valest”. (Joona 1:1, 2; 3:10; 4:9–11.) Hiljem rääkis Jeesus sellest juhtumist, et näidata, kui õiglane ja halastav Jehoova on. Millal need niinevelased üles äratatakse? See toimub Jeesuse tuhandeaastase valitsuse ajal, mil „Jumal äratab üles nii õiged kui ka ülekohtused”. (Ap. t. 24:15.) Jeesus ütles, et need, „kes tegid halba, tõusevad üles, et nende üle mõistetaks kohut”. (Joh. 5:29.) See tähendab, et neile antakse võimalus Jehoovat ja tema põhimõtteid tundma õppida ning Jehoova ja Jeesus jälgivad, kuidas nad kuuldule reageerivad. Kui ülesäratatud niinevelane keeldub Jehoovat teenimast, siis mõistetakse ta surma. (Jes. 65:20.) Ent need, kes teevad valiku Jehoovale kuuletuda, saavad võimaluse elada igavesti. (Taan. 12:2.) w24.05, lk 5, lõigud 13–14

Oma sõnade ja tegudega näitas Jeesus kõnekalt, kui halastav on tema taevane isa ja kui väga ta inimesi armastab ning soovib, et nad võitluses patuga peale jääksid. (Joh. 14:9.) Jeesus aitas patustel inimestel oma eluviisi muuta ja tema järelkäijaks saada. (Luuka 5:27, 28.) Jeesus teadis, mis teda ees ootab. Rohkem kui korra oli ta oma järelkäijatele öelnud, et ta reedetakse ja hukatakse piinapostil. (Matt. 17:22; 20:18, 19.) Ta teadis ka, et tema ohver „võtab ära maailma patu”. Samuti ütles Jeesus, et pärast surma tõmbab ta „enda juurde kõiksuguseid inimesi”. (Joh. 12:32.) Jehooval oli patustest inimestest hea meel, kui nad hakkasid Jeesusesse uskuma ja tema jälgedes käima. Nii tehes pidid nad lõpuks patust vabaks saama. (Joh. 8:32; Rooml. 6:14, 18, 22.) Seega oli Jeesus meeleldi valmis inimeste eest oma elu andma. (Joh. 10:17, 18.) w24.08, lk 5, lõigud 11–12

Mõtle tagasi ajale, kui sa hakkasid piiblit uurima. Sa said teada, et sinu taevane isa armastab sind ja soovib, et saaksid tema pere liikmeks, et ta on tõotanud kaotada kõik hädad ja probleemid ning et sul on võimalik näha surmaunne suikunud lähedasi taas elavana. (Mark. 10:29, 30; Joh. 5:28, 29; Rooml. 8:38, 39; Ilm. 21:3, 4.) Ilmselt puudutasid need tõed sinu südant ja sa soovisid neist ka teistele rääkida. (Vrd Jer. 20:9; Luuka 24:32.) Kui me armastame piibli tõdesid, siis soovime anda endast parima, et veel võimalikult paljud neid kuuleksid. (Luuka 6:45.) Me tunneme samamoodi nagu Jeesuse jüngrid esimesel sajandil, kes ütlesid: „Me ei saa jätta rääkimata seda, mida oleme näinud ja kuulnud.” (Ap. t. 4:20.) w24.05, lk 15, lõik 5; lk 16, lõik 7

Me armastame oma taevast isa ja seepärast soovime rääkida temast ka teistele, et nemadki võiksid teda tundma õppida. Vahel aga on see üsna raske. Miks? Mõned meist võivad olla üsna ujedad ja neil võib olla ebamugav minna kellegi ukse taha, ilma et neid oleks kutsutud. Teised võivad karta, et keegi saab nende peale vihaseks. Ja mõned soovivad iga hinna eest konflikte vältida. Sellistel vendadel ja õdedel on raske võõrastele head sõnumit rääkida. Kas ka sina tunned, et sul pole kerge teha kuulutustööd rõõmuga? Kui jah, siis ära heida meelt. Ehk on see nii sellepärast, et sa ei soovi endale liigset tähelepanu tõmmata ega taha kellegagi vaidlusse laskuda. Ja muidugi pole meeldiv, kui keegi meie peale pahaseks saab, eriti kui püüame talle head sõnumit rääkida. Jehoova teab hästi, millega meil igaühel tuleb rinda pista ja ta on lubanud meid aidata. (Jes. 41:13.) w24.04, lk 14, lõigud 1–2

Selle asemel et hakata kohe töötama kõige kallal, mida sul on vaja enda juures muuta, sea endale mõistlikke eesmärke. Proovi järgmist. Tee endale nimekiri sellest, mida tuleks teha, ning seejärel vali välja üks või kaks asja ja jäta teised edaspidiseks. Millest oleks hea alustada? Sa võid alustada eesmärgist, mida sul on kõige kergem saavutada, või töötada selle kallal, mis näib sulle kõige vajalikum. Kui oled eesmärgi paika pannud, tee selle kohta uurimistööd. Palveta Jehoova poole, et sa niihästi tahaksid kui ka suudaksid tegutseda oma eesmärgi nimel. (Filipl. 2:13.) Seejärel rakenda ellu seda, mida oled õppinud. Kui näed häid tulemusi, on sul rohkem indu töötada ka mõne teise eesmärgi kallal. Tõsiasi on see, et kui teed edusamme mõnes kristliku elu valdkonnas, on sul tõenäoliselt lihtsam teha seda ka teistes valdkondades. w24.09, lk 6, lõigud 13–14

Mida teha, kui tunned end halvasti sellepärast, et oled kunagi varem kellelegi haiget teinud? Tee kõik, mis suudad, et olukorda heastada, sealhulgas palu temalt vabandust. Samuti võid paluda, et Jehoova toetaks seda inimest, keda sa oled haavanud. Ta saab aidata teil meelerahu tagasi saada ja teda rõõmuga edasi teenida. Õpi oma vigadest ja lase Jehooval end kasutada, nii nagu tema seda soovib. Kui Joona pidi Jehoova käsul minema Niinevesse, siis põgenes ta hoopis vastassuunas. Jehoova manitses Joonat ja too võttis sellest õppust. (Joona 1:1–4, 15–17; 2:7–10.) Ta ei löönud Joona suhtes käega, vaid andis talle teise võimaluse. Seekord kuuletus Joona kohe ja läks Niinevesse. Ta võttis vastu ülesande, mille Jehoova talle andis, ega lasknud oma varasematel vigadel end tagasi hoida. (Joona 3:1–3.) w24.10, lk 8–9, lõigud 10–11

Kujutle, kuidas võlausaldaja võtab oma arveraamatu ja kriipsutab kellegi võla läbi. Võlg on küll tühistatud, kuid summa võib ikkagi loetav olla. Kas ka meie pattudest jääb mingi märk maha? Ei, sest Jehoova kustutab need ära. Vanal ajal kasutati kirjutamiseks tinti, mis koosnes söest, vaigust ja veest. Seda oli lihtne märja käsnaga ära kustutada. Kui sel viisil kirjapandud võlg kustutati, ei jäänud sellest mingit jälge. Seda otsekui poleks olnudki. Kui Jehoova on meie patud andestanud, võib öelda, et me poleks justkui pattu teinudki. (Laul 51:9.) w25.02, lk 10, lõik 11

Jehoova teab täpselt, kuidas asjalood on, ja ta seab õigluse jalule. Kui oleme selles kindlad, suudame ülekohut kannatlikult taluda ning ei lase vihal ega vimmal võimust võtta. Tänu sellele ei tee me midagi rumalat, ei kaota rõõmu ega kahjusta oma suhet Jehoovaga. Muidugi ei suuda me Jeesuse eeskuju täiuslikult järgida. Vahel ikka ütleme või teeme midagi, mida hiljem kahetseme. (Jaak. 3:2.) Pealegi võib ülekohus jätta meile hinge- ja ihuarmid, mis võivad olla visad kaduma. Kui see peab paika sinu puhul, võid olla kindel, et Jehoova teab, mida sa tunned. Ka Jeesus mõistab su tundeid, kannatas ju temagi palju ülekohut. (Heebr. 4:15, 16.) Me oleme tänulikud, et Jehoova on andnud meile nõuandeid, mis aitavad ebaõiglust taluda. w24.11, lk 6, lõigud 12–13

Igavese elu saamiseks on vaja uskuda Jeesusesse. (Joh. 3:16–18, 36; 17:3.) Paljud juudid ei uskunud Jeesuse sõnu. Nad küsisid temalt: „Mis tunnustähe sa teed, et me näeksime seda ja usuksime sind?” (Joh. 6:30.) Nad ütlesid, et Moosese päevil olid nende esivanemad saanud mannat, mis oli otsekui leib taevast. (Neh. 9:15; Laul 78:24, 25.) On selge, et ikka veel oli nende ainsaks sooviks saada Jeesuselt toitu. Ja kui Jeesus ütles neile: „Minu isa annab teile tõelise leiva taevast,” mis erinevalt mannast pidi andma neile igavese elu, ei vaevunud nad temalt isegi küsima, mida see tähendab. (Joh. 6:32.) Nad olid nii keskendunud oma füüsiliste vajaduste rahuldamisele, et jätsid tähelepanuta tähtsad tõed, mida Jeesus soovis neile õpetada. w24.12, lk 5–6, lõigud 10–11

Koolis õpib laps, et looduses on palju kauneid kujundeid. Näiteks on iga lumehelves moodustunud geomeetrilise mustri järgi, mida nimetatakse fraktaaliks. Fraktaale leidub ka mujal looduses. Aga kes mõtles välja loodusseadused, mille alusel tekivad sellised elegantsed mustrid? Kes on looduses valitseva korra ja peenhäälestuse taga? Mida enam laps sellistele küsimustele mõtleb, seda tugevamaks võib saada tema usk Jumalasse, kes on teinud kõik. Kui laps saab vanemaks, võiksid temalt küsida: „Kui Jumal on meid loonud, siis kas poleks mõistlik arvata, et ta andis meile ka juhised, kuidas olla õnnelik?” Ja seejärel saad rääkida, et need juhised on kirja pandud piiblisse. w24.12, lk 16, lõik 8

Paulus kirjutas kogudusele püha vaimu juhatusel kirja, kus ütles, et mittekahetsev patustaja tuleb kogudusest välja arvata. (1. Kor. 5:13.) Kuidas pidid teised kristlased teda pärast seda kohtlema? Paulus käskis neil temaga läbikäimise lõpetada. Ta ütles, et nad ei tohiks temaga koos isegi mitte süüa. (1. Kor. 5:11.) Ühise söömaaja juurde kuulub tavaliselt ka meeldiv vestlus ja see võib kergesti viia selleni, et hakatakse ka edaspidi koos aega veetma. Seega oli Pauluse nõuanne selle mehega mitte seltsida kogudusele kaitseks ning pidi aitama mehel mõista oma teo tõsidust ning ajendama teda kahetsema. (1. Kor. 5:5–7.) w24.08, lk 15, lõigud 4–5

Lepituspäeva peeti kord aastas ja sel päeval tõi ülempreester inimeste pattude eest loomohvreid. Loomulikult polnud loomohvritega võimalik patte täielikult heastada, sest loomad on inimestest alamad. Ent niikaua, kui iisraellased kahetsesid ja Jehoovale ohvreid tõid, andis ta neile nende patud andeks. (Heebr. 10:1–4.) Lepituspäev aitas iisraellastel meeles hoida, et nad on patused. Kuid selleks, et kõik inimesed saaksid oma patud andeks, andis Jehoova nende eest oma armsa poja „üks kord ja alatiseks, et ta võtaks enda kanda paljude patud”. (Heebr. 9:28.) Jeesus andis „oma elu lunastushinnaks paljude eest”. (Matt. 20:28.) w25.02, lk 4, lõigud 9–10

„Vaim on küll valmis, aga liha on nõrk.” (Matt. 26:41b.) Neist Jeesuse sõnadest on näha, kui hästi ta mõistab ebatäiuslikku inimloomust. Kuid neis sõnades kätkeb ka hoiatus: meil on oht muutuda liiga enesekindlaks. Tol õhtul, kui Jeesus need sõnad lausus, olid jüngrid talle kinnitanud, et nad jäävad tema kõrvale, tulgu mis tuleb. (Matt. 26:35.) Ja nad siiralt tahtsid seda teha. Neil polnud aga aimugi, kui kiiresti võivad nad surve all murduda. Seepärast ütles Jeesus neile sõnad, mis on tänases päevatekstis. Kahjuks ei püsinud jüngrid valvel. Kui Jeesust tuldi vahistama, ei jäänud nad tema kõrvale, vaid hakkasid kartma ja panid plagama. Nad tegid just seda, mida nad olid lubanud mitte iialgi teha. (Matt. 26:56.) w24.07, lk 14, lõigud 1–2

Aadam ja Eeva rikkusid oma suhted Jehoovaga. Algselt kuulusid nad tema perre. (Luuka 3:38.) Ent kui nad astusid tema keelust üle, heideti nad sellest perest välja veel enne, kui nad said lapsi. (1. Moos. 3:23, 24; 4:1.) Seetõttu vajavad kõik nende järeltulijad seda, et nad saaksid Jumalaga lepitatud. (Rooml. 5:10, 11.) Teisisõnu, nad peavad rajama temaga head suhted. Ühe teatmeteose järgi võib tekstis Roomlastele 5:10, 11 olev algkeelne sõna, mis on tõlgitud vastega „lepitama”, tähendada, et vaenlasest saab sõber. On tähelepanuväärne, et Jehoova ise võttis midagi ette, et meil oleks võimalik olla tema sõbrad. Et patused inimesed võiksid olla Jehoovaga heades suhetes, maksis ta võrdväärse hinna, et osta tagasi see, mille Aadam oli kaotanud. w25.02, lk 3–4, lõigud 7–8

Paulus kirjutas: „Sellisele mehele piisab hukkamõistust, mida ta on saanud tunda enamiku poolt.” (2. Kor. 2:5–8.) Teisisõnu, kogudusest väljaarvamine oli täitnud oma eesmärgi ja ajendanud meest, kes varem elas kokku oma isa naisega, oma pattu kahetsema. (1. Kor. 5:1; Heebr. 12:11.) Paulus ütles usukaaslastele, et neil tuleb sellele mehele lahkelt andestada ja teda julgustada ning kinnitada talle oma armastust. On huvitav, et Paulus soovis, et kogudus teeks rohkemat, kui vaid lubaks mehel taas nendega koos Jehoovat teenida. Nii nende olek, sõnad kui teod pidid näitama, et nad on talle andestanud ja armastavad teda, nii et ta tunneks, et teistel on tõepoolest hea meel, et ta on koguduses tagasi. w24.08, lk 15, lõik 4; lk 16–17, lõigud 6–8

Kuna Paulus oli raskustes vastu pidanud, teadis ta täpselt, mida selleks vaja on. Ta tuletas kristlastele meelde, et katsumuste ajal tuleks neil loota Jehoovale, mitte iseendale, ning et nad võivad julgelt öelda: „Jehoova on mu abimees, ma ei karda.” (Heebr. 13:6.) Mõned meie vennad ja õed kogevad praegu tagakiusamist. Meie palved on neile suureks abiks ja vahel võib meil olla võimalus neid ka teistel viisidel aidata. Piiblis aga öeldakse selgelt, et „taga kiusatakse kõiki, kes soovivad elada jumalakartlikult Kristus Jeesuse jüngritena”. (2. Tim. 3:12.) Seepärast tuleb meil kõigil tulevasteks raskusteks valmistuda. Usaldagem Jehoovat täielikult, olles kindlad, et ta aitab meil mistahes katsumuses vastu pidada. Ja omal ajal toob ta kergendust kõigile oma ustavatele teenijatele. (2. Tess. 1:7, 8.) w24.09, lk 12–13, lõigud 17–18

Mis aitas korintlastel ristimiseni jõuda? (2. Kor. 10:4, 5.) Jumala sõna ja püha vaimu abiga tegid nad oma elus suuri muudatusi. (Heebr. 4:12.) Mõned neist olid varem olnud joodikud, vargad ja homoseksuaalid, kuid nad olid suutnud end muuta. (1. Kor. 6:9–11.) Kuigi mõnedel korintlastel tuli oma eluviisi kardinaalselt muuta, ei järeldanud nad seetõttu, et kristlaseks saamine nõuab neilt liiga suuri jõupingutusi. Nad nägid kõvasti vaeva, et hakata käima teel, mis viib igavesse ellu. (Matt. 7:13, 14.) Kas sinul on raske saada lahti mõnest halvast harjumusest või teha mingeid muid muudatusi? Kui jah, siis ära anna alla. Anu Jehoovalt püha vaimu, et suudaksid hüljata kõik, mis on tema silmis väär. w25.03, lk 6, lõigud 15–17

Jehoova on tõotanud anda meile tarkust, et saaksime aru, kas mingi otsus on talle meelepärane. Ja ta annab meile seda „heldelt, etteheiteid tegemata”. Kui oled palunud Jehoovalt juhatust, siis kuula hoolega, mida ta sulle vastab. Toome ühe näite. Sa oled reisil ja eksid ära. Ilmselt palud abi mõnelt kohalikult elanikult ega lähe tema juurest enne ära, kui oled kuulnud, mida ta sulle ütleb. Ja loomulikult kuulad teda hoolega. Samamoodi on lugu siis, kui palud Jehoovalt mingi otsuse langetamiseks tarkust. Et mõista, mida tema asjast arvab, tuleks sul püüda leida piibli põhimõtteid, mis sinu olukorra kohta käivad. Näiteks, kui mõtled, kas minna mõnele koosviibimisele, oleks hea arvestada sellega, mida piibel räägib metsikutest pidudest, halvast seltskonnast ja sellest, kui tähtis on seada Jumala kuningriik oma elus esikohale. (Matt. 6:33; Rooml. 13:13; 1. Kor. 15:33.) w25.01, lk 16, lõigud 6–7

Jesaja ennustuses vastandatakse neid, kes elavad vaimses paradiisis, nendega, kes seal ei ela. Jehoova hoolitseb selle eest, et tema teenijatel oleks kõik, mis vaja, ja enamgi veel, et nad võiksid talle ustavaks jääda. Ta annab meile oma püha vaimu, meil on piibel ja rikkalikult vaimset toitu, nii et me võime süüa, juua ja rõõmustada. (Vrd Ilm. 22:17.) Ent need, kes on väljaspool vaimset paradiisi, on näljas, janus ja tunnevad häbi. Nad ei mõista, et vajavad Jumala juhatust. (Aamos 8:11.) Jehoova on helde isa. (Joel 2:21–24.) Lisaks piiblile ja piiblil põhinevatele väljaannetele saame vaimset toitu ka veebisaidi, koosolekute ja kokkutulekute kaudu. Me oleme tõepoolest hästi toidetud ja võime iga päev Jehoova sõnadest uut jõudu ammutada. w24.04, lk 21, lõigud 5–6

Kui soovid hakata kellegagi kohtamas käima, võiksid temaga kuskil avalikus kohas silmast silma kohtuda või talle helistada. Anna talle selgelt teada, et ta meeldib sulle ja et sooviksid teda paremini tundma õppida. (1. Kor. 14:9.) Vajadusel anna talle aega järelemõtlemiseks. (Õpet. 15:28.) Ja kui ta vastab sulle eitavalt, siis austa tema otsust. Ent kui keegi avaldab soovi sind paremini tundma õppida, siis millega sul tuleks arvestada? Ilmselt nõudis temalt suurt julgust sinuga rääkima tulla, niisiis ole tema vastu lahke ja lugupidav. Kui vajad mõtlemisaega, siis anna sellest talle teada. Kuid püüa siiski langetada otsus nii kiiresti kui võimalik. (Õpet. 13:12.) Kui sa pole temast huvitatud, ütle talle seda selgesõnaliselt ja viisakalt. Kui aga teie tunded on vastastikused, siis arutage koos oma soove ja ootusi seoses kohtamas käimisega. Need võivad olla väga erinevad. w24.05, lk 24, lõigud 12–13

Kui Taavet polnud veel kahekümnenegi, läks ta kord Iisraeli sõjaväe laagrisse. Ta nägi, kui kohkunud olid sõdurid hiiglasest vilisti Koljati ees, kes oli tulnud nende üle irvitama. (1. Saam. 17:10, 11.) Sõdurid olid hirmul, sest nad keskendusid Koljati suurusele ja tema ähvardustele. (1. Saam. 17:24, 25.) Taavet aga suhtus olukorda hoopis teisiti. Tema silmis ei mõnitanud Koljat mitte lihtsalt Iisraeli sõdureid, vaid „elava Jumala sõjaväge”. (1. Saam. 17:26.) Taavet oli kindel, et nii nagu Jehoova aitas teda karjuspoisina, aitab ta teda ka selles olukorras. Seepärast astus ta julgelt Koljatile vastu ja võitis ta ära. (1. Saam. 17:45–51.) w24.06, lk 21, lõik 7

Mõtle sellele, milline oleks meie elu, kui me Jehoovat ei teeniks. See aitab meil jääda talle ustavaks ja me võime öelda nagu laulik: „Minul on hea olla Jumala ligi.” (Laul 73:28.) Praeguseil viimseil päevil tabavad meid igasugused katsumused, sest me oleme elava ja tõelise Jumala orjad. (1. Tess. 1:9.) Kuid me teame, et nii nagu Jehoova hoolis oma teenijatest vanal ajal ja oli valmis neid aitama, nii teeb ta seda ka tänapäeval. Peagi algab suurim hädaaeg, mida eales on nähtud. Kuid me pole üksi, sest meie kõrval on Jehoova. Me võime olla julged ja öelda: „Jehoova on mu abimees, ma ei karda.” (Heebr. 13:5, 6.) w24.06, lk 25, lõigud 17–18

Piiblis on juttu rohkem kui 40 mehest, kes valitsesid Iisraelis kuningatena. Sealt võib lugeda Jehoovale ustavate kuningate eksimustest. Üks selline kuningas oli Taavet. Jehoova ütles tema kohta: „Mu teenija Taavet ... täitis mu käske ja käis mu järel kogu südamest, tehes ainult seda, mis on mu silmis õige.” (1. Kun. 14:8.) Samas me teame, et Taavet rikkus Batsebaga abielu ning sepitses hiljem plaani, et tolle abikaasa lahingus tapetaks. (2. Saam. 11:4, 14, 15.) Kuidas on lugu nende kuningatega, kes polnud Jehoovale ustavad? Kas nad tegid ainult seda, mis on halb? Sugugi mitte. Kuigi Rehabeam tegi Jehoova silmis kurja, kuuletus ta tema käsule mitte sõdida Iisraeli 10 suguharu vastu ja lasta neil endale kuningas valida. (1. Kun. 12:21–24; 2. Ajar. 12:14.) Samuti ehitas ta Juudasse kindlustatud linnu, et kaitsta Jumala rahvast vaenlaste eest. (2. Ajar. 11:5–12.) Mille põhjal Jehoova otsustas, kas kuningas on ustav või mitte? Ilmselt võttis Jehoova arvesse tema südameseisundit; seda, kas ta kahetses oma halbu tegusid; ja seda, kas ta teenis teda õigel viisil. w24.07, lk 20, lõigud 1–3

Kuidas on lugu siis, kui ristitud alaealine teeb raske patu? Sel juhul valib vanematekogu kaks vanemat, kes saavad kokku tema ja ta Jehoova tunnistajatest vanematega. Kogudusevanemad peaksid välja selgitama, mida nad on juba ette võtnud, et aidata lapsel oma tegusid kahetseda. Kui sellel noorel on hea hoiak ning ta kuulab oma vanemate nõuandeid ja on valmis oma mõtteviisi ja käitumist muutma, võivad need kogudusevanemad otsustada, et pole vaja moodustada komiteed, kes lapse ja tema vanematega kokku saaks. On ju Jehoova andnud lapsevanematele kohustuse oma last kasvatada. (5. Moos. 6:6, 7; Õpet. 6:20; 22:6; Efesl. 6:2–4.) Hiljem peaksid kogudusevanemad aeg-ajalt lapsevanematega vestlema, et saada teada, kas noor on saanud vajalikku abi. Ent kuidas toimida siis, kui ristitud alaealine ei kahetse oma eksimust ja pole nõus oma teguviisi muutma? Sellisel juhul peaks kogudusevanemate komitee kohtuma tema ja ta vanematega. w24.08, lk 24, lõik 18

Kahtlemata teeb meile heameelt, kui saame mõne kingituse. Ent siiski tunneme suuremat rõõmu, kui saame ise kellelegi midagi anda. Jehoova on meid nii loonud. (Laul 139:14.) Tänu sellele on meil võimalik midagi ära teha, et olla õnnelikumad. Me tunneme elust rohkem rõõmu, kui otsime võimalusi teha midagi teiste heaks. Piibel näitab, et andmine teeb meid õnnelikuks, ja seepärast pole mingi ime, et seal nimetatakse Jehoovat õnnelikuks Jumalaks. (1. Tim. 1:11.) Tema on esimene, kes teistele midagi andis, ja keegi ei saa teda andmises ületada. Paulus ütles, et „tänu temale me elame, liigume ja oleme olemas”. (Ap. t. 17:28.) Ning Jaakobus ütles, et „iga hea and ja iga täiuslik kingitus” on Jehoovalt. (Jaak. 1:17.) Ilmselt sooviksime kõik andmisest veelgi rohkem rõõmu tunda. Me saame seda teha, kui püüame Jehoovast eeskuju võtta ja olla heldekäelised. (Efesl. 5:1.) w24.09, lk 26, lõigud 1–4

Mõned koguduseabilised võivad pärast nõuete uurimist tunda, et nemad küll kunagi kogudusevanemaks ei saa. Ent on hea meeles hoida, et Jehoova ja tema organisatsioon ei oota sinult täiuslikkust. (1. Peetr. 2:21.) Ja Jehoova saab oma võimsa püha vaimu kaudu aidata sul vajalikke omadusi arendada. (Filipl. 2:13.) Kas on mõni konkreetne valdkond, kus tunned, et sul on vaja enda kallal tööd teha? Räägi sellest Jehoovaga, tee uurimistööd ja küsi mõnelt kogudusevanemalt soovitusi. Palveta, et Jehoova annaks sulle väljaõpet ja vormiks sind, nii et sinust võiks saada kogudusevanem ning võiksid tema ja koguduse heaks veelgi rohkem teha. (Jes. 64:8.) Kahtlemata õnnistab Jehoova sinu pingutusi. w24.11, lk 25, lõigud 17–18

Keegi meist ei peaks arvama, et oleme Jehoova halastuse välja teeninud sellega, et oleme teda juba aastaid teeninud. Loomulikult hindab Jehoova meie ustavust väga. Kuid see, et ta andis oma poja meie eest, oli kingitus, mitte tasu millegi eest. Kui me arvaksime, et oleme tema halastuse oma tegudega ära teeninud, siis me justkui väidaksime, et Jeesus suri ilmaasjata. (Vrd Gal. 2:21.) Paulus teadis, et ta ei saa Jehoova soosingut välja teenida. Miks ta sellegipoolest Jehoova teenistuses nii palju vaeva nägi? Ta tegi seda, et väljendada Jehoovale tänu tema lahkuse ja halastuse eest. (Efesl. 3:7.) Nagu Paulus, teenime meiegi Jehoovat kogu hingest. Kuid mitte selleks, et tema halastust ära teenida, vaid selleks, et näidata oma hindamist. w25.01, lk 27, lõigud 5–6