September

Meil tuleb vaeva näha, et küpsust saavutada ja seda ka hoida. Seejuures on aga oluline, et me ei muutuks liiga enesekindlaks ega hakkaks mõtlema, et meie suhted Jehoovaga on juba piisavalt tugevad. (1. Kor. 10:12.) Me peaksime end pidevalt läbi uurima, et näha, kas kasvame vaimselt ikka edasi. Kirjas koloslastele rõhutas Paulus taas, kui oluline on küpseks kristlaseks jääda. Kuigi koloslased olid vaimses mõttes täiskasvanuks saanud, hoiatas Paulus neid, et nad ei laseks maailma mõtteviisil end mõjutada. (Kol. 2:6–10.) Ja Epafras, kes ilmselt Kolossa kristlasi hästi tundis, palvetas pidevalt, et nad ei minetaks küpsust ja jääksid vankumatuks. (Kol. 4:12.) Nii Paulus kui Epafras mõistsid, et küpseks kristlaseks jäämise nimel tuleb pingutada ning et selleks on vaja Jehoova abi. Nad soovisid, et koloslased jääksid usus kindlaks hoolimata raskustest, millega neil tuli silmitsi seista. w24.04, lk 6, lõigud 16–17

Jehoovat karta tähendab armastada teda nii väga, et me ei soovi teha midagi, mis talle meelepaha valmistab. Me tahame õppida tegema järjest paremini vahet selle vahel, mis on õige ja mis vale, mis tõene ja mis väär. (Õpet. 2:3–6; Heebr. 5:14.) Kui me kardame inimesi rohkem kui Jumalat, võime tõest kõrvale kalduda. Mõtleme näiteks iisraellaste 12 peamehele, kes läksid uurima maad, mille Jehoova oli tõotanud rahvale anda. Kümnel neist oli hirm kaananlaste ees suurem kui armastus Jehoova vastu. Nad ütlesid rahvale: „Me ei suuda sõdida selle rahva vastu, sest see on meist tugevam.” (4. Moos. 13:27–31.) Inimlikust seisukohast olid kaananlased iisraellastest tõesti tugevamad. Ent väide, et iisraellased ei suuda oma vaenlasi võita, jättis Jehoova mängust välja. w24.07, lk 9, lõigud 5–6

Kas me võime olla täiesti kindlad, et kõik kohtuotsused, mis Jehoova langetab, on õiged? Võime küll. Nagu Aabraham, teame meiegi, et Jehoova on täiuslik, ülimalt tark ja halastav. Ta „on usaldanud kogu kohtumõistmise Poja hoolde” ning andnud talle selleks ka väljaõpet. (Joh. 5:22.) Nii Jehoova kui Jeesus näevad inimeste südamesse ja teevad alati seda, mis on õige. (Matt. 9:4.) Usaldagem Jehoovat ja tema kohtuotsuseid. Meie pole pädevad teiste üle kohut mõistma, kuid Jehoova on. (Jes. 55:8, 9.) Seepärast jätame kohtumõistmise tema ja Jeesuse hooleks, kes on sama õiglane ja halastav nagu ta isa. (Jes. 11:3, 4.) w24.05, lk 7, lõigud 18–19

Kui Filippus tõi oma sõbra Naatanaeli Jeesuse juurde, pani Jeesus tema puhul tähele midagi erilist. Kuigi ta nägi teda esimest korda, ütles ta tema kohta: „See on tõeline iisraellane, kelles pole valelikkust.” (Joh. 1:47.) Naatanaeli siirus paistis Jeesusele eriliselt silma. Naatanael oli ebatäiuslik nagu meiegi, ent temas polnud vähimatki silmakirjalikkust ega valskust. Ja Jeesus kiitis teda selle eest. Enamik Jehoova põhimõtteid, mis on kirjas Laulus 15, on seotud sellega, kuidas meil tuleks teisi kohelda. Näiteks kolmandas salmis öeldakse, et Jehoova külaliseks saab olla see, „kes teisi ei laima, ei tee ligimesele halba ega musta oma sõpru”. See, kes teisi laimab, võib neile väga haiget teha. (Jaak. 1:26.) w24.06, lk 10, lõigud 7, 9; lk 11, lõik 10

Kui sa kuulutustööks hoolega valmistud, on sul ilmselt lihtsam inimestega rääkida. Enne kui Jeesus saatis oma jüngrid kuulutama, andis ta neile väljaõpet, kuidas seda teha. (Luuka 10:1–11.) Ja kuna nad võtsid Jeesust kuulda, läks neil kuulutustööl hästi ja see tõi neile suurt rõõmu. Kuidas kuulutustööks valmistuda? Hea oleks mõelda, millest me tahame rääkida ja kuidas seda oma sõnadega väljendada. Samuti oleks hea mõelda, milliseid vastuväiteid inimesed võivad esitada ja kuidas neile vastata. Selline ettevalmistus aitab meil end vabamalt tunda. Kui sa siis kellegagi vestlust alustad, püüa olla sõbralik ja talle naeratada. w24.04, lk 15–16, lõigud 6–7

Kõige tähtsam põhjus, miks me teeme kuulutustööd, on see, et me armastame Jehoovat ja tema püha nime. Kuulutustöö kaudu saame tuua talle kiitust. Tõepoolest, Jehoova on väärt võtma vastu ülistust, austust ja jõudu. Me saame teda austada ja ülistada, kui aitame ka teistel veenduda selles, et tema on loonud kõik ja tänu temale me oleme olemas. Me anname talle oma jõu, kui kasutame oma aega, energiat ja kõike muud, mis meil on, et teha kuulutustööd nii palju, kui meie olud võimaldavad. (Matt. 6:33; Luuka 13:24; Kol. 3:23.) Meile meeldib rääkida teistele Jehoovast, tema nimest ja sellest, milline suurepärane Jumal ta on. w24.05, lk 17, lõik 11

Me võime juba praegu tunda meelerahu ja rõõmu, et saame Jehoovat teenida. Tulevikus on meil võimalik saada igavene elu. Me võime Jehoovale täielikult loota ja uskuda, et ta nii soovib kui ka suudab anda meile tasu. Seepärast tahame kahtlemata anda tema teenistuses oma parima, just nii nagu seda tegid ustavad jumalateenijad minevikus, näiteks Timoteos. (Heebr. 6:10–12.) Timoteos lootis täielikult Jehoovale. (1. Tim. 4:10.) Seega oli tal hea põhjus nii Jehoova kui usukaaslaste heaks kõvasti tööd teha. Näiteks ergutas Paulus teda arendama õpetamis- ja kõnelemisoskust. Seda Timoteos tegigi. Ta oli nii noortele kui ka vanematele usukaaslastele heaks eeskujuks. Samas oli tal ka üsna keerulisi ülesandeid. Ta pidi vajadusel vendi-õdesid noomima ja korrale kutsuma ning samuti neid innustama ja julgustama. (1. Tim. 4:11–16; 2. Tim. 4:1–5.) Kuid Timoteos oli kindel, et Jehoova annab talle tasu. (Rooml. 2:6, 7.) w24.06, lk 22–23, lõigud 10–11

Jehoova prohvetid hoiatasid Iisraeli rahvast korduvalt. Jeremija ütles: „Pöördu tagasi, oh, taganenud Iisrael ... Ma ei vaata teie peale vihaga, sest ma olen ustav ... Ma ei kanna vimma igavesti. Aga tunnista oma süüd, sest sa oled mässanud oma Jumala Jehoova vastu.” (Jer. 3:12, 13.) Joeli kaudu lausus Jehoova: „Pöörduge minu juurde tagasi kõigest südamest.” (Joel 2:12, 13.) Jesajal lasi ta kuulutada: „Puhastage end, kõrvaldage oma kurjad teod mu silme eest, ärge tehke enam halba.” (Jes. 1:16–19.) Ja Hesekiel ütles edasi Jehoova sõnad: „Kas tunnen ma vähimatki heameelt jumalatu surmast ... Eks meeldi mulle hoopis see, kui ta pöördub oma teedelt ja jääb elama?”, „Ma ei tunne heameelt, kui keegi sureb ... Seepärast pöörduge ja elage!” (Hes. 18:23, 32.) Jehooval on väga hea meel, kui ta näeb, et inimesed kahetsevad oma patte, sest ta soovib, et nad jääksid elama ja elaksid lausa igavesti. w24.08, lk 9, lõigud 5–6

Kõigil Jehoova teenijatel on piisavalt vaimset toitu ning ta kaitseb ja juhatab meist igaüht. Üks tõend Jehoova erapooletuse kohta on see, et piibel on kättesaadav pea kõigile inimestele. Pühakirja osad kirjutati algselt kas heebrea, aramea või kreeka keeles. Kas neil, kes neid keeli oskavad, on Jehoovaga lähedasem sõprus kui teistel? Ei ole. (Matt. 11:25.) Jehoova ei kutsu oma telki ainult neid, kes on kõrgelt haritud või oskavad keeli, milles piibel kirja pandi. Tema tarkus on kättesaadav kõigile, ükskõik milline on nende haridustase. Piiblit on tõlgitud tuhandetesse keeltesse ning kogu maailmas on inimestel võimalik saada teada, mida see õpetab ning mida neil tuleb teha, et saada Jehoovaga sõbraks. (2. Tim. 3:16, 17.) w24.06, lk 6–7, lõigud 13–15

Juudi ühiskonna lõpp oli lähedal, just nagu Jeesus oli ennustanud. Kristlastel tuli kasutada järelejäänud aega selleks, et end ette valmistada ning kasvatada usku ja vastupidavust. (Heebr. 10:25; 12:1, 2.) Meid ootavad ees palju suuremad raskused, kui need, mida kogesid heebrea kristlased. Peagi on käes suur viletsus. (Matt. 24:21; Ilm. 16:14, 16.) Nõuanded, mille Paulus püha vaimu mõjutusel kirja pani, on abiks ka meile. Ta ergutas oma usukaaslasi Jumala sõna sügavustesse kaevuma. (Heebr. 5:14–6:1.) Ta tsiteeris piibli heebreakeelset osa ja näitas selle alusel, miks see, kuidas kristlased Jehoovat teenivad, on palju parem kui see, kuidas juudid seda teevad. Paulus teadis, et mida selgem arusaamine tema usukaaslastel tõest on, seda lihtsam on neil ära tunda valeõpetused ja need kõrvale heita. w24.09, lk 8, lõigud 2–3; lk 9, lõik 6

Miks vajasid Jeesuse jüngrid julgustust? Mõned olid jätnud maha oma kodu, pere ja äri, et Jeesust järgida. (Matt. 19:27.) Teisi koheldi halvasti, kuna nad olid saanud tema jüngriks. (Joh. 9:22.) Nad kõik tõid selliseid ohvreid, sest uskusid, et Jeesus on tõotatud messias. (Matt. 16:16.) Kui aga Jeesus hukati, nende lootused purunesid ja nad olid väga löödud. Kahtlemata mõistis Jeesus, miks tema jüngrid kurvad olid, ning ta teadis, et nende lein pole märk usupuudusest. Juba samal päeval, mil ta üles äratati, hakkas ta oma armsaid sõpru julgustama. Näiteks ilmutas ta end Maarja Magdaleenale, kes tema haua juures nuttis. (Joh. 20:11, 16.) Ta ilmutas end ka kahele jüngrile, kes olid teel Emmause külla, ning apostel Peetrusele. w24.10, lk 13, lõigud 5–6

Lapsevanemad, õpetage last kaitsma oma usku loojasse. Te võite koos vaadata meie veebisaidilt jw.org artiklisarja „Noored küsivad. Loomine või evolutsioon”. Seejärel aruta lapsega, milline mõttekäik tundub temale kõige parem, et põhjendada oma usku loojasse. Õpeta teda oma tõekspidamisi lihtsalt ja loogiliselt selgitama, et ta teaks, mida öelda, kui keegi soovib sel teemal vestelda. Näiteks võib mõni koolikaaslane öelda: „Mina usun ainult seda, mida ma näen, ja Jumalat pole ma kunagi näinud.” Selle peale võiks noor vastata: „Kujuta ette, et sa kõnnid paksus metsas ja näed seal väikest onni. On ju selge, et keegi pidi selle ehitama. Sama on meie universumiga, mis on palju keerulisem.” w24.12, lk 18, lõik 16

Me kõik vajame oluliste otsuste tegemisel nõu ja juhatust. Tarka nõu võime saada näiteks kogudusevanematelt ja teistelt küpsetelt kristlastelt. Kui nad on meist hulga vanemad, ei peaks me nende nõuandeid automaatselt kõrvale heitma, mõeldes, et need on ajast ja arust. Jehoova soovib, et me eakatelt õpiksime. On neil olnud ju meist palju rohkem aega, et omandada kogemusi, mõistmist ja tarkust. Jehoova on läbi aegade andnud oma teenijatele kasulikke juhtnööre eakate kaudu. Näiteks Mooses, Taavet ja apostel Johannes jagasid kogutud elutarkusi noorematega. Nad elasid eri aegadel ja erinevas olustikus, kuid nad kõik rõhutasid, kui tähtis on Jumalale kuuletuda. Me kõik, nii noored kui ka vanad, võiksime neist õppida. (Rooml. 15:4; 2. Tim. 3:16.) w24.11, lk 8, lõigud 1–2

Juba Noa päevil ütles Jehoova inimestele, et nad ei tohi verd süüa. (1. Moos. 9:3, 4.) Ta kordas seda keeldu ka siis, kui andis Iisraeli rahvale seaduse. Igaüks, kes verd sõi, pidi surmatama. (3. Moos. 7:27.) Kahtlemata pidas Jeesus sellest keelust kinni. (Matt. 5:17–19.) Seega on mõeldamatu, et ta oleks ergutanud inimesi sõna otseses mõttes sööma tema liha või jooma tema verd. Jeesuse sõnadel oli ülekantud tähendus, nii nagu sõnadel, mis ta oli varem öelnud Samaaria naisele: „Minu antud vesi ... annab igavese elu.” (Joh. 4:7, 14.) Jeesus ei mõelnud, et Samaaria naine võib saada igavese elu pelgalt vett juues. Samamoodi ei mõelnud ta seda, et need inimesed, kellega ta Kapernaumas rääkis, saavad igavese elu, kui joovad otseses mõttes tema verd ja söövad tema liha. w24.12, lk 9, lõigud 4–6

Kristlikud mehed peavad olema valvsad, et nad ei võtaks omaks väära suhtumist naistesse. Miks on see nii oluline? Üks põhjus on see, et mõtted viivad sageli tegudeni. Apostel Paulus hoiatas Rooma kristlasi: „Ärge laske enam sellel ajastul end vormida.” (Rooml. 12:1, 2.) Kui Paulus seda kirjutas, oli see kogudus ilmselt juba mõnda aega olemas olnud. Kuid Pauluse sõnad näitavad, et mõned sealsed kristlased lasid end ikka veel ümbritsevate inimeste tavadel ja mõtteviisil mõjutada. Seepärast ergutas Paulus neid oma mõtlemist ja käitumist muutma. Tema nõuannet tuleks järgida ka kristlikel meestel tänapäeval. Kahjuks on mõnesid neist mõjutanud selle maailma mõtteviis ja nad on koguni hakanud oma naisi väärkohtlema. w25.01, lk 9, lõik 4

Ka tänapäeval on kogudusevanematel palju tööd. Nad on hea sõnumi kuulutajad. (2. Tim. 4:5.) Nad korraldavad koguduse territooriumil kuulutustööd ning on selles eestvedajaks. Samuti annavad nad meile kuulutus- ja õpetustööks väljaõpet. Lisaks on nad halastavad ja erapooletud kohtumõistjad. Kui keegi kogudusest teeb mõne tõsise patu, püüavad kogudusevanemad aidata tal oma sõprust Jehoovaga taastada. Samal ajal hoiavad nad hoolega koguduse puhtana. (1. Kor. 5:12, 13; Gal. 6:1.) Peamiselt aga on kogudusevanemad karjased. (1. Peetr. 5:1–3.) Nad esitavad hästi ettevalmistatud kõnesid, püüavad õppida tundma kõiki koguduseliikmeid ning teevad karjasekülastusi. Lisaks muudele ülesannetele osalevad mõned kogudusevanemad ka kuningriigisaalide ehitus- ja hooldustöödes, kokkutulekute korraldamises ning teenivad haiglasidekomiteedes ja patsientide külastusgruppides. Kogudusevanemad teevad meie heaks tõesti palju. w24.10, lk 20, lõik 9

Piiblist tuleb välja, et meie eest on makstud lunastushind ja tänu sellele oleme lunastatud ehk vabastatud. Apostel Peetrus kirjeldas seda nii: „Te ju teate, et teid pole lunastatud millegi kaduvaga – hõbeda või kullaga – tühisest eluviisist, mille te olete pärinud oma esiisadelt, vaid Kristuse kui veatu ja puhta Talle kalli verega.” (1. Peetr. 1:18, 19, allmärkus.) Tänu Jeesuse lunastusohvrile on meil võimalik vabaneda patu ja surma võimusest. (Rooml. 5:21.) Kahtlemata oleme väga tänulikud nii Jehoovale kui ka Jeesusele, kes meid oma verega lunastas. w25.02, lk 5, lõigud 15–16

Selle kohta, kuidas kiusatuste suhtes valvel püsida, leiame mõtteainet Õpetussõnade 7. peatükist. Seal räägitakse noorest mehest, kes langes liiderliku naise õnge. Loos öeldakse: „Äkitselt läks mees temale järele.” (Õpet. 7:22, P 1997.) Kuid nagu näitavad eelnevad salmid, viisid tegelikult patuni teatud sammud. Esiteks kõndis ta õhtul, pimeduse saabudes, naise kodutänava lähedal. Seejärel suundus ta tema maja poole. (Õpet. 7:8, 9.) Kui ta naist nägi, ei pööranud ta otsa ringi. Ta lasi naisel end suudelda ja kuulas teda, kui see rääkis oma rahuohvritest, vahest selleks, et mehele paremat muljet jätta. (Õpet. 7:13, 14, 21.) Kui noor mees poleks neid rumalaid samme astunud, poleks tal tekkinud kiusatust ja ta poleks ka pattu teinud. w24.07, lk 16, lõigud 8–9; lk 19, lõik 19

Mõned võivad mõelda, et kuna Jehoova on halastav, siis peaks ta ju lubama patustanul kogudusse jääda. Tõepoolest, Jehoova on väga halastav, kuid see ei tähenda, et ta sallib igasugust käitumist või teeb järeleandmisi oma põhimõtetes. (Juuda 4.) Ja kui patustaja, kes ei kahetse, võiks kogudusse jääda, siis poleks see teiste suhtes armastav, kuna ta võiks neile halba mõju avaldada. (Õpet. 13:20; 1. Kor. 15:33.) Kuid me õpime ka seda, et Jehoova ei taha, et keegi hukkuks. Ta on hea meelega valmis andestama neile, kes oma patte kahetsevad, end muudavad ja teda taas teenida tahavad. (Hes. 33:11; 2. Peetr. 3:9.) Niisiis, kui Korintose kogudusest välja arvatud mees oli oma teguviisi kahetsenud ja end muutnud, lasi Jehoova Paulusel kogudusele kirjutada, et neil tuleb talle andestada ja ta enda sekka tagasi võtta. w24.08, lk 16, lõik 7; lk 18–19, lõigud 14–15

Mõistujutus lammastest ja kitsedest räägib Jeesus sellest, et ta mõistab inimeste üle kohut selle põhjal, kas nad toetavad tema võitud vendi. (Matt. 25:31–46.) Suure viletsuse lõpus, vahetult enne Harmagedooni, teeb Jeesus otsuse, kes kuulub lammaste ja kes kitsede hulka. (Matt. 24:21.) Nii nagu karjane eraldab lambad kitsedest, eraldab Jeesus need, kes on ustavalt toetanud tema võitud vendi, nendest, kes pole seda teinud. Piibel näitab, et Jehoova määratud kohtumõistjana mõistab Jeesus kohut õiglaselt. (Jes. 11:3, 4.) Ta jälgib iga inimese käitumist, suhtumist ja kõnet ning seda, kuidas too kohtleb tema võitud vendi. (Matt. 12:36, 37.) Ta teab, kes toetab neid ja nende tööd. Üks peamisi viise võitud kristlasi toetada on teha kuulutustööd. w24.09, lk 20–21, lõigud 3–4

Meil tuleks oma uskumusi võrrelda sellega, mida piibel õpetab. Näiteks kui mõni noor vend või õde kahtleb selles, kas ta ikka läheb Jehoovale korda, siis mida tal tuleks teha? Kas ta peaks asja lihtsalt sinnapaika jätma või mõtlema, et kui tal selline mõte on, ju see siis on tõsi? Ei, tal tuleks hoopis uurida „kõige paikapidavust”, et saada teada, kuidas Jehoova temasse suhtub. Piiblit lugedes me otsekui kuuleme, kuidas Jehoova meiega räägib. Ent selleks, et Jehoova mõnele meie küsimusele vastaks, tuleb teha midagi enamat. Meil tuleks piiblist lugeda osa, mis puudutab just seda teemat, mis meile huvi pakub. Me võime ka teha uurimistööd, kasutades abivahendeid, mida Jehoova organisatsioon on välja andnud. (Õpet. 2:3–6.) Samuti on hea paluda, et Jehoova juhataks meid uurimise ajal ja aitaks meil näha, mida tema asjast arvab. Seejärel võime otsida piibli põhimõtteid ja praktilisi soovitusi, mis meie olukorra kohta käivad. w24.10, lk 25, lõigud 4–5

Jehoova ei õnnista nende pingutusi, keda ajendab uhkus või soov ennast esile tõsta. (1. Kor. 10:24, 33; 13:4.) Ka Jeesuse lähimatel kaaslastel polnud alati õiged ajendid. Näiteks tahtsid kaks tema apostlit, Jaakobus ja Johannes, olla teistest tähtsamad ja palusid, et ta annaks neile oma kuningriigis erilise koha. Jeesus ei kiitnud seda heaks. Ta hoopis ütles kõigile 12 apostlile: „Kes tahab saada teie seas suureks, olgu teie teenija, ja kes tahab olla teie seas esimene, olgu kõikide ori.” (Mark. 10:35–37, 43, 44.) Vennad, kes tahavad saada koguduseabiliseks õigel ajendil ehk selleks, et teisi teenida, on kogudusele õnnistuseks. (1. Tess. 2:8.) w24.11, lk 15–16, lõigud 7–8

Otsuseid tehes ajendab armastus meid taotlema teiste kasu ja olema tagasihoidlikud. (1. Kor. 10:23, 24, 32; 1. Tim. 2:9, 10.) Kui püüame nii teha, väljendub meie otsustes armastus ja lugupidamine teiste vastu. Kui pead langetama mõne tähtsa otsuse, siis mõtle, mida selle täideviimine sinult nõuab. Jeesus ütles, et meil tuleks esmalt kulud kokku arvata. (Luuka 14:28.) Mõtle läbi, kui palju aega, pingutusi ja vahendeid nõuab otsusest kinnipidamine. Mõnel juhul võiksid oma pereliikmetega arutada, mida sa plaanid teha ja kuidas see neid puudutab. Miks see on oluline? Tänu sellele võib ilmneda, et sul tuleb oma plaani kas pisut või lausa kardinaalselt muuta. Ja kui kaasad oma pereliikmeid ja kuulad nende arvamust, on nad ilmselt hea meelega valmis sulle nõu ja jõuga abiks olema. w25.01, lk 18–19, lõigud 14–15

Jesaja sõnadest tuleb välja, miks meil on põhjust vaimse paradiisi üle juubeldada ja rõõmustada: selle on loonud Jehoova. (Jes. 65:18, 19.) Meie kaudu aitab ta inimestel selle vana maailma tühermaalt vaimsesse paradiisi tulla. Kuna Jehoova teenimine on toonud meile palju õnnistusi, siis räägime neist õhinal ka teistele. (Jer. 31:12.) Samuti oleme tänulikud lootuse eest, mis meil on, ja sellele mõtlemine tekitab meis suurt elevust. Näiteks öeldakse piiblis, et me ehitame maju ja elame neis, istutame viinamägesid ja sööme nende vilja, ning et meie kõva töö ei lähe tühja, sest Jehoova õnnistab meid. Ta on tõotanud meile turvalist ja mõttekat elu. Jehoova teab, mida me vajame, ja ta täidab kõigi elavate soovid. (Jes. 65:20–24; Laul 145:16.) w24.04, lk 22, lõigud 11–12

Et teha Jehoovast oma kalju, tuleb meil täielikult temale loota. Meil tuleb olla veendunud, et ka rasketel aegadel on talle kuuletumine meile kasulik. (Jes. 48:17, 18.) Kui kogeme tema abi, kasvab meie usaldus tema vastu veelgi. Nii oleme paremini valmis mistahes katsumusteks, millest saab läbi minna ainult Jehoova abiga. Jehoova on kindel ja stabiilne nagu kalju. Nii tema isiksus kui ka eesmärk on muutumatud. (Mal. 3:6.) Kui Eedeni aias puhkes mäss, ei lasknud Jehoova end oma sihist kõrvale kallutada. Paulus kirjutas Jehoova kohta: „Ta ei lähe endaga vastuollu.” (2. Tim. 2:13.) See tähendab, et ükskõik mis ka ei juhtuks või mida tahes keegi ka ei teeks, jääb Jehoova iseendale, oma eesmärgile ja oma põhimõtetele truuks. Seega ei pea me kunagi kahtlema, kas ta ikka toob meile pääste või kas ta ikka tuleb meile raskustes appi. (Laul 62:6, 7.) w24.06, lk 27–28, lõigud 7–8

Mis aitab kohtamas käimise ajal otsustada, kas abielluda või mitte? Õppige teineteist hästi tundma. Ilmselt teadsite teineteise kohta nii mõndagi juba enne, kui te lähemalt suhtlema hakkasite. Ent nüüd on teil võimalus saada teada, mis on varjul teise südames, sealhulgas seda, millised on tema suhted Jumalaga, missugune isiksus ta on ja milline on tema mõttemaailm. Ajapikku peaksid oskama vastata järgmistele küsimustele. Kas temast saaks mulle hea abikaasa? (Õpet. 31:26, 27, 30; Efesl. 5:33; 1. Tim. 5:8.) Kas mul on raske leppida tema puudustega? (Rooml. 3:23.) Kas me suudame rahuldada teineteise emotsionaalseid vajadusi? Tasub meeles pidada, et kokkusobivus ei sõltu mitte niivõrd sellest, kui sarnased te olete, vaid sellest, kuidas te tulete toime erinevustega. w24.05, lk 27, lõik 5

Taavet patustas rängalt. Kui aga Naatan tuli teda noomima, kahetses ta oma tegusid väga. (Laul 51:3, 4, 17, märkus.) Ka Hiskija ei teinud alati seda, mis on Jehoovale meelepärane. (2. Ajar. 32:25.) Ent nagu Taavet, kahetses Hiskijagi tehtut siiralt. (2. Ajar. 32:26.) Jehoova võttis seda arvesse ja Hiskija oli tema silmis ikkagi ustav kuningas. Piiblis öeldakse: „Hiskija tegi, mis oli Jehoova silmis õige.” (2. Kun. 18:3.) Mida me neist lugudest õpime? Meil tuleks oma eksimusi kahetseda ja teha kõik, mis suudame, et hoiduda neid kordamast. Kui kogudusevanemad meile nõu annavad, olgu siis väiksemates või suuremates asjades, ei peaks me mõtlema, et neil on midagi meie vastu või et Jehoova ei armasta meid. Ka Jehoovale ustavad kuningad vajasid vahel manitsust. (Heebr. 12:6.) Kui meid manitsetakse, tuleks meil seda alandlikult kuulda võtta, teha vajalikud muudatused ja teenida Jehoovat kogu südamest edasi. Kui me oma eksimusi kahetseme, siis Jehoova andestab meile. (2. Kor. 7:9, 11.) w24.07, lk 21, lõik 8; lk 22, lõigud 9, 11

Patustanu arvatakse kogudusest välja, kui ta korduvalt kogudusevanemate abi tagasi lükkab ega muuda end. Tema tegudest on näha, et ta ei taha Jehoova seadusi järgida. (5. Moos. 30:19, 20; 2. Kun. 17:12–15.) Kogudusele teatatakse, et ta pole enam Jehoova tunnistaja. Seda ei tehta, et patustanut kuidagi alandada, vaid hoopis selleks, et vennad-õed võiksid järgida pühakirjal põhinevat nõuannet sellise inimesega läbikäimine lõpetada ning temaga koos isegi mitte süüa. (1. Kor. 5:9–11.) Selle nõuande järgimine on kogudusele kaitseks. Paulus kirjutas: „Natuke juuretist paneb hapnema kogu taina.” (1. Kor. 5:6.) Kui kristlasi, kes oma patte ei kahetse, kogudusest välja ei arvataks, võiks teistele jääda mulje, et Jehoova normide järgimine polegi nii oluline, ja see võiks nõrgendada nende otsusekindlust elada talle meelepärast elu. (Õpet. 13:20; 1. Kor. 15:33.) w24.08, lk 26–27, lõigud 3–4

Me ei saa teistele otseses mõttes jõudu anda, kuid me saame seda nende heaks kasutada. Näiteks võime aidata mõnel eakal või haigel usukaaslasel majapidamistöid või muid asjatoimetusi teha. Või saame kaasa lüüa kuningriigisaali koristus- ja hooldustöödes. Ära unusta, et ka sõnadel on suur vägi. Ehk meenub sulle keegi, keda võiks tiivustada siiras kiitus, või keegi, kes vajab hädasti lohutust. Kui jah, siis ära kõhkle selle inimesega ühendust võtmast. Sa võid talle helistada, saata kaardi, meili või sõnumi või külla minna. Selleks et teisi julgustada, pole vaja suuri ja ilusaid sõnu. Paar head sõna, mis tulevad otse südamest, võivad olla just see, mida usukaaslane vajab, et mitte alla anda või oma olukorda positiivses valguses näha. (Õpet. 12:25; Efesl. 4:29.) w24.09, lk 28, lõigud 8–10

Kui oled juba mõnda aega koguduseabilisena teeninud, oled ilmselt arendanud omadusi, mida on vaja, et saada kogudusevanemaks. Kas sina igatsed seda „üllast tööd”? Mida kogudusevanemad teevad? Nad on eestvedajaks kuulutustöös, õpetavad kogudust ning hoolitsevad karjastena usukaaslaste eest. Samuti on nad oma sõnade ja tegudega neile eeskujuks. Just seepärast öeldakse piiblis, et need vennad on kogudusele andideks. (Efesl. 4:8.) Kuidas saab vennast kogudusevanem? Kogudusevanemaks saamine pole nagu tööle kandideerimine. Üldjuhul on nii, et kui sul on olemas oskused, mida tööandja otsib, siis võetakse sind tööle. Et kogudusevanemaks saada, ei piisa aga sellest, et oled hea õpetaja ja oskuslik kuulutaja. Sul tuleb ka vastata pühakirjas seatud nõuetele, mis on kirjas tekstides 1. Timoteosele 3:1–7 ja Tiitusele 1:5–9. w24.11, lk 20, lõigud 1–3