Kas pühakusäilmete austamine meeldib Jumalale?
„SAN GENNARO” veri, mis väidetakse tavaliselt kolm korda aastas vedelaks muutuvat, on üks paljudest pühakusäilmetest. Seda on ka Torino surilina, millesse väidetavasti oli mässitud Jeesus Kristuse surnukeha. Jeesusega seotud pühakusäilmete hulgas on tema oletatav sõim (suures basiilikas Roomas), tema aabits ja rohkem kui tuhat naela, mis öeldakse olevat kasutatud tema hukkamisel! Religioossete pühakusäilmete hulka kuulub ka mitu Ristija Johannese pead ja neli erinevas Euroopa paigas asuvat väidetavat „Santa Lucia” surnukeha.
Üks pühakusäilmete poolest eriti kuulus linn on Saksamaa Trier, kus säilitatakse üht arvukatest „pühadest tuunikatest” — ilma õmblusteta aluskuube, mida kandis Jeesus Kristus. Vatikani linnas endas on eriarhiivis umbes tuhat pühakusäilet. Sõna otseses mõttes tuhandeid pühakusäilmeid hoitakse Saksamaal Kölnis „Püha Ursula” kirikus. Nimekirja võiks jätkata ja jätkata. On ju ainuüksi Itaalias 2468 nõndanimetatud pühapaika pühakusäilmetega!
Arvatakse, et pühakusäilmete nagu ka „pühakute” sügav austamine on pärit meie ajaarvamise neljandast sajandist. Religioossetel, majanduslikel ja isegi poliitilistel põhjustel on pühakusäilmete hulk sajandite jooksul järk-järgult kasvanud, nii et tänapäeval on neid tuhandeid. Vatikani teine kirikukogu kinnitas taas, et „vastavalt traditsioonile, kirik austab pühakuid sügavalt ja austab nende autentseid säilmeid ning nende kujusid”. (Constitution „Sacrosanctum Concilium” sulla sacra Liturgia, väljaandes I Documenti del Concilio Vaticano II, 1980, Edizioni Paoline) „Ülikuulsad pühakusäilmed, samuti ka need, mida rahvas üldiselt hardusega austab”, märgitakse ära väljaandes Codex Iuris Canonici (Kanooniliste seaduste kogu), mille Johannes Paulus II 1983. aastal kehtivaks kuulutas. (Kaanon 1190) Ka anglikaani ning ortodokssete kirikute liikmed austavad pühakusäilmeid.
Kuna eksisteerib nii palju väidetavaid Kristuse postilelöömise naelu ja Ristija Johannese päid, on ilmne, et pühakusäilmed on sageli pettus. Näiteks tõestas radioaktiivse süsinikuga dateerimine, et Torino surilina on pettus. On huvitav, et 1988. aastal selle üle asetleidnud tulise väitluse ajal küsis hästituntud Vatikani vaatleja Marco Tosatti: „Milline oleks otsus, kui surilina puhul kasutatud teaduslikku analüüsi ka teiste populaarsete austamise objektide puhul rakendataks?”
Ilmselt ei sooviks mitte ükski tark inimene austada võltsi pühakusäilet. Aga kas on see ainuke tegur, mida tuleks arvesse võtta?
Mida ütleb Piibel?
Piibel ei ütle, et Jumala eelisrahvas, vanaaja iisraellased, oleks Egiptuse orjuses olles pühakusäilmeid kõrges austuses pidanud. On tõsi, et patriarh Jaakob suri Egiptuses ja tema põrm viidi Kaananimaale, et seda matta „koopasse, mis on Makpela väljal”. Ka tema poeg Joosep suri Egiptuses ja lõpuks viidi tema luud matmiseks Kaananisse. (1. Moosese 49:29—33; 50:1—14, 22—26; 2. Moosese 13:19) Kuid Pühakiri ei anna mingit viidet, et iisraellased oleksid eales Jaakobi ning Joosepi põrmu pühakusäilmetena kõrges austuses pidanud.
Mõtle ka sellele, mis juhtus prohvet Moosesega. Ta juhatas Jumala juhtimisel 40 aastat iisraellasi. Siis, olles 120-aastane, tõusis ta Nebo mäele, nägi Tõotatud Maad ja suri. Peaingel Miikael vaidles Kuradiga Moosese keha üle, ja Saatana kõikvõimalikud katsed kasutada seda, et iisraellased pühakusäilmete kummardamise lõksu meelitada, nurjati. (Juuda 9) Kuigi nad mõistetavalt leinasid Moosese surma puhul, ei pidanud nad kunagi ta jäänuseid kõrges austuses. Tegelikult tegi Jumal sellise asja võimatuks, sest ta mattis Moosese nimetusse hauda inimestele teadmata paigas. — 5. Moosese 34:1—8.
Mõned pühakusäilmete kõrges austuses pidamise eest seisjad tsiteerivad 2. Kuningate 13:21, kus öeldakse: „Kord, kui maeti kedagi meest, vaata, siis nägid matjad üht röövjõuku! Nad heitsid siis mehe Eliisa hauda, aga kui mees puudutas Eliisa luid, siis ta ärkas ellu ja tõusis jalule!” See oli ime, mis oli seotud ühe Jumala prohveti elutute luudega. Kuid Eliisa oli surnud ’ega teadnud midagi’ ime juhtumise ajal. (Koguja 9:5, 10) Niisiis tuleb see ülesäratamine omistada imesid tegevale jõule, mis tuleb Jehoova Jumalalt, kes sooritas selle oma püha vaimu ehk tegutseva jõu abil. On samuti märkimisväärne, et Pühakiri ei ütle, et Eliisa luid eales kõrges austuses peetud oleks.
Mõned ristiusumaailmast toetavad pühakusäilmete austamist Apostlite teod 19:11, 12 öeldu põhjal, kust loeme: „Jumal tegi iseäralikke imetegusid [apostel] Pauluse käte läbi, nii et ka tema ihu pealt võetud higirätikuid ja põlli viidi haigete peale ja tõved lahkusid haigetest ning kurjad vaimud läksid välja.” Pane palun tähele, et see oli Jumal, kes neid erakordseid tegusid Pauluse läbi tegi. Apostel ise ei teinud neid tegusid sõltumatult ja ta ei võtnud üheltki inimeselt vastu kõrget austust. — Apostlite teod 14:8—18.
Vastupidiselt Piibli õpetustele
Tegelikult on pühakusäilmete austamine vastuolus arvukate Piibli õpetustega. Näiteks on taolises austuses hädavajalik tegur usk inimhinge surematusse. Miljonid hardad kirikuliikmed usuvad, et kõigi kanoniseeritud ja kõrgelt austatud „pühakute” hinged on elusalt taevas. Need siirad inimesed palvetavad taoliste „pühakute” poole, otsides neilt kaitset ja paludes, et nad Jumala juures nende palvete eest kostaksid. Nagu ütleb üks kiriklik väljaanne, omistavad katoliiklased pühakusäilmetele „pühaku väe toimida eestkostjana Jumala ees”.
Kuid Piibel ütleb, et inimhing ei ole surematu. Inimestes pole hinge, mis on surematu ja võimeline peale surma kehast eraldi eksisteerima. Selle asemel ütleb Pühakiri: „Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks.” (1. Moosese 2:7) Selle asemel, et õpetada, et inimesel on surematu hing, ütleb Piibel: „Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hesekiel 18:4) See kehtib kõigi inimeste kohta — kaasa arvatud need, keda hiljem „pühakuteks” kanoniseeriti —, sest me kõik oleme pärinud patu ja surma esimeselt inimeselt Aadamalt. — Roomlastele 5:12.
„Pühakute” austamisest peaks hoiduma, sest neid pole eales volitatud mitte kellegi eest kostma Jumala ees. Jehoova Jumal on määranud, et vaid tema Poeg Jeesus Kristus võib seda teha. Apostel Paulus ütles, et Jeesus „on, kes suri, ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel, kes meie eest palub”. — Roomlastele 8:34; võrdle Johannese 14:6, 14.
Teine põhjus „pühakute” ja pühakusäilmete austamisest hoidumiseks on seotud sellega, mida Piibel ebajumalakummardamise kohta ütleb. Üks iisraellastele antud Kümnest käsust teatas: „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Jehoova, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal.” (2. Moosese 20:4, 5) Sajandeid hiljem ütles apostel Paulus kaaskristlastele: „Minu armsad, põgenege ebajumala teenistuse eest!” (1. Korintlastele 10:14) Samuti kirjutas apostel Johannes: „Lapsukesed, hoiduge ebajumalaist!” — 1. Johannese 5:21.
Niisiis ei leia kanoniseeritud „pühakute” ja pühakusäilmete austus Piibli toetust. Kuid inimesed ihaldavad, et oleks midagi pühakspeetut, mida võib näha ja katsuda ning millel on oletatavasti päästev vägi. Mõned peavad religioosseid pühakusäilmeid tõepoolest taeva ja maa vahelise ahela nähtavaks lüliks. Mõtle palun hetkeks selle asja üle.
Mitte pühakusäilmete nägemise ja puudutamise läbi ei tegutse inimene kooskõlas Jeesuse sõnadega, mis käivad kummardamise kohta, mida Jumal soovib. Jeesus ütles: „Tund tuleb ja on nüüd, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões; sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim, ja kes teda kummardavad, need peavad vaimus ja tões teda kummardama!” (Johannese 4:23, 24) Jehoova Jumal on inimsilmale nähtamatu „Vaim”. Tema kummardamine „vaimus” tähendab, et Jumala püha teenimist ajendab armastust ja usku täis süda. (Matteuse 22:37—40; Galaatlastele 2:16) Me ei saa kummardada Jumalat „tões”, kui peame kõrges austuses pühakusäilmeid, vaid saame seda teha ainult siis, kui hülgame religioossed valed, õpime tundma tema tahet, nagu see Piiblis on ilmutatud, ja toimime vastavalt sellele.
Seepärast pole üllatav, et õpetlane James Bentley tunnistab, et ’vanaaja heebrealased ei pidanud pühakusäilmeid kõrges austuses’. Ta ütleb ka, et nelja sajandi jooksul, mis kulus Stefanose surmast kuni tema surnukeha väljakaevamiseni Lucianuse poolt, muutus kristlaste suhtumine pühakusäilmetesse täielikult. Kuid meie ajaarvamise viiendal sajandil oli ärataganenud ristiusumaailm juba lakanud kinni pidamast selgetest Piibli õpetustest, mis puudutasid ebajumalakummardamist, surnute olukorda ja Jeesus Kristuse osa, „kes meie eest palub”. — Roomlastele 8:34; Koguja 9:5; Johannese 11:11—14.
Kui me tahame, et meie kummardamine oleks Jumalale meelepärane, peame tegema kindlaks, et see pole seotud ühegi ebajumalakummardamise vormiga. Et meie kummardamine oleks vastuvõetav, peab see olema suunatud Jehoova Jumalale, Loojale, mitte ühelegi pühakusäilmele ega loodule. (Roomlastele 1:24, 25; Ilmutuse 19:10) Samuti peame omandama Piibli täpse tundmise ja ehitama üles tugeva usu. (Roomlastele 10:17; Heebrealastele 11:6) Ja kui me käime tõelise kummardamise teed, siis tegutseme kooskõlas Pühakirja vaieldamatult võimsate tõenditega, mis näitavad, et pühakusäilmete austamine ei meeldi Jumalale.
[Pilt lk 5]
Eliisa luid ei peetud kõrges austuses, kuigi nad olid seotud ülesäratamisega