Paganlikel alustel ehitis

PALJUDE muljetavaldavate monumentaalehitiste hulka, mida turistid Itaalias Roomas külastavad, kuulub ka Panteon. See Rooma arhitektuuri meistriteos on seal üks vähestest ehitistest, mis on säilinud põhiliselt samasugusena, nagu ta oli muistsetel aegadel. Selle ehitamise algatas Agrippa aastal 27 e.m.a. ning aastal 120 m.a.j. ehitas selle ümber Hadrianus. Tolle hoone üks tähelepanuväärseid tunnusjooni on selle hiiglaslik 43-meetrise läbimõõduga kuppel, millest laiemaid on ehitatud alles nüüdisajal. Panteon oli algselt paganlik tempel, ”kõigi jumalate asupaik”, mida see algne kreekakeelne sõna tähendab. Praegu on see roomakatoliku kirik. Kuidas sai selline üllatav muutus võimalikuks?

Aastal 609 pühitses paavst Bonifatius IV selle unustusehõlma vajunud templi ümber ”kristlikuks” kirikuks. Samal ajal anti sellele nimi Santa Maria Rotunda kirik. Aastal 1900 Itaalia jesuiitide ajakirjas ”La Civiltà Cattolica” ilmunud artikli kohaselt kavatses Bonifatius kasutada seda iseäranis selleks, et ”ülistada koos kõiki kristlikke märtreid või pigem kõiki pühakuid, ent esmalt ja ennekõike Neitsi Jumalaema”. Nimed Santa Maria ad Martyres või Santa Maria Rotunda, millega roomakatoliku kirik Panteoni praegu kutsub, peegeldavad selle Pühakirjaga vastuolus olevat eesmärki. (Võrdle Apostlite teod 14:8—15.)

Sama artikkel jätkab: ”Et kohandada Panteoni selle uue otstarbega, tuli teha äärmiselt vähe. Bonifatius järgis lihtsaid ja suuremeelseid reegleid, rajatud juba tema eelkäija Püha Gregorius Suure [paavst Gregorius I] poolt, kes oli meister ning eeskuju paganate templite kohandamisel kristlikuks jumalakummardamiseks.” Mis reeglid need olid?

Paavst Gregorius läkitas aastal 601 kirja ühele misjonärile, kes kavatses reisida paganlikule Inglismaale, andes sellele järgmise juhise: ”Kõnealuse maa ebajumalate templeid ei peaks purustama, kuid seda võib teha nendes asuvate ebajumalakujudega .. kui kõnealused templid on hästi ehitatud, on hädavajalik sealne deemonikummardamine asendada tõelise Jumala teenistusega.” Gregorius arvas, et kui paganad näevad, et nende endisi templeid ei hävitata, on nad ehk altimad nendes edasi käima. Kuna paganad olid harjunud ”tapma deemonitele ohverdamiseks palju härgi”, avaldas paavst oma kirjas nüüd lootust, et nad ”enam ei ohverda loomi deemonile, vaid tapavad neid endale söögiks, ülistamaks Jumalat”.

Samuti ”tõrjus” roomakatolitsism paganlikud kultused sellega, et rajas endiste templite lähedusse ”kristlikele” kaitsepühakutele pühendatud kirikud. Iidsed pühad kohandati ning neile anti ”kristlik” sisu. ”La Civiltà Cattolica” kirjutas: ”Seda, et algkristlaste mõned kombed ja usupühad olid tihedalt seotud mõningate paganlike tavade ning toimingutega, teavad kõik nüüdisaja õpetlased. Need tavad olid inimestele väga kallid ja kombed äärmiselt sügavale juurdunud ning saanud muistse maailma ühiskonna- ja eraelu lahutamatuks osaks. Lahke ja tark emakirik ei pidanud vajalikuks neid välja juurida; ta pigem muutis need kristlikuks, õilistas uuesti ja puhus neile uut elu sisse ning valitses sel moel nende üle jõuliselt, ent samas leebelt, et võita endale nõnda ilma liigse kärata hingi nii masside kui haritute hulgast.”

Üheks hästi tuntud näiteks paganliku püha kohandamisest on muidugi jõulud. 25. detsembril tähistasid muistsed roomlased tegelikult püha nimega dies natalis Solis Invicti, ”võitmatu päikese sünnipäeva”.

Kuna kirik soovis võita paganate südamed, ei hoidnud ta tõest kinni. Ta õigustas oma sünkretismipoliitikat, massidele kallite paganlike uskumuste ja tavade ülevõtmist. Tulemuseks oli hübriid, ärataganenud kirik, mis oli eemaldunud kaugele tõelise kristluse õpetustest. Selles valguses polegi vahest nii üllatav, et Rooma endine ”kõigi jumalate” tempel — Panteon — sai roomakatoliku kirikuks, mis pühitseti Maarjale ja kõikidele ”pühakutele”.

Siiski peaks olema ilmne, et templi ümberpühitsemisest või mõne püha nime muutmisest ei piisa, et ”deemonikummardamine asendada tõelise Jumala teenistusega”. ”Kuidas sünnib Jumala tempel ühte ebajumalatega?” küsis apostel Paulus. ””Minge ära nende keskelt ja eralduge neist”, ütleb Issand, ”ja ärge puudutage roojast, siis ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks, ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks”, ütleb kõigeväeline Issand” (2. Korintlastele 6:16—18).