Lõksud, mida piibliuurimist juhatades vältida

Räägid liiga palju. Ära arva, et sina pead kõike selgitama. Jeesus kasutas küsimusi, et aidata inimestel mõelda ja jõuda õige järelduseni. (Mt 17:24–27.) Küsimused elavdavad uurimist ning aitavad sul teada saada, mida piibliõpilane mõistab ja usub. (be, lk 253, lõigud 2–3.) Kui õpilane vastab valesti, siis selle asemel et kohe õige vastus öelda, esita lisaküsimusi, et ta jõuaks selleni ise. (be, lk 238, lõigud 2–3.) Räägi sellise tempoga, mis võimaldab õpilasel uusi mõtteid haarata. (be, lk 230, lõik 4)

Teed selle liiga keeruliseks. Väldi kiusatust rääkida käsitletava teema kohta kõike, mida tead. (Joh 16:12.) Keskendu lõigu peamisele mõttele. (be, lk 226, lõigud 4–5.) Üksikasjad, isegi kui need on huvitavad, võivad peamist mõtet ähmastada. (be, lk 235, lõik 3.) Kui õpilane mõistab lõigu peamist mõtet, liigu edasi järgmise lõigu juurde.

Käsitled vaid materjali. Meie eesmärk on puudutada südant, mitte pelgalt materjal läbi võtta. (Lu 24:32.) Kasuta ära Jumala sõna väge, keskendudes õppetunni peamistele piiblikohtadele. (2Ko 10:4; Heb 4:12; be, lk 144, lõigud 1–3.) Too lihtsaid näiteid. (be, lk 245, lõigud 2–4.) Arvesta õpilase olukorra ja uskumustega ning kohanda õppetund sellega, mis teda huvitab. Küsi näiteks: mida sa arvad sellest, mida me nüüd õppisime; mida see õpetab sulle Jehoova kohta; millist kasu sa näed selle nõuande rakendamisest? (be, lk 238, lõigud 4–6; lk 259, lõik 1.)