Tõeline vennaarmastus ei kao kunagi

Igor. Me mõlemad kuulusime Tkvartšeli gruppi Abhaasias. Meie grupi eest vastutav kogudus asus 85 kilomeetri kaugusel Džvaris. Käisin iga kuu seal kirjanduse järel. Kui 1992. aastal Nõukogude Liit lagunes, üritas Abhaasia autonoomne piirkond Gruusiast lahku lüüa. Algas sõda separatistide ja Gruusia vägede vahel, mis tõi kaasa palju raskusi.

Gizo. Mind ristiti aasta enne konflikti, kui olin 21. Sõja puhkedes olid vennad hirmu ja ebakindluse tõttu mõnda aega otsekui halvatud. Meie hea karjane Igor julgustas meid: „Just praegu vajavadki inimesed lohutust. Ja kuulutustöö on see, mis aitab meil endal usus tugevaks jääda.” Niisiis püüdsimegi ettevaatlikult jagada inimestele iga päev lohutavat piiblisõnumit.

Igor. Sõja tõttu ei saanud me kasutada tavapärast teed, et Džvarist kirjandust tuua. Kuna olen selles piirkonnas üles kasvanud, oskasin leida ohutuid radu teeistandustes ja mägedes. Siiski oli võimalus põrgata kokku relvastatud võitlejatega või astuda maamiinile. Igatahes ei tahtnud ma, et vennad oma eluga riskiksid, sellepärast käisin kirjandust toomas üksi. Jehoova abiga saime alati ajakohast vaimset toitu ja see aitas meil elus püsida.

Kuigi Tkvartšelis lahinguid ei toimunud, sattus linn varsti piiramisrõngasse. Saime tunda sõjaaja raskusi. Talv lähenes, toiduvarud olid otsakorral ja meile hiilis ligi mure edasise pärast. Suur oli rõõm, kui kuulsime, et Džvari vennad on meile abi organiseerinud.

Gizo. Kord küsis Igor minu perekonnalt, kas meie kodus võiks hoida ja jagada toitu, mida vennad olid meile kogunud. Ta plaanis minna toidu järele Džvarisse. Muretsesime tema pärast, sest ta pidi läbima mitu kontrollpunkti. Lisaks võis ta kokku sattuda relvastatud meeste ja röövlitega. (Joh. 15:13.)

Olime väga õnnelikud, kui Igor paari päeva pärast tervelt tagasi jõudis. Tema auto oli toitu täis ja sellest piisas talvekuude üle elamiseks. Neil rasketel aegadel kogesime, et tõeline vennaarmastus ei kao kunagi. (1. Kor. 13:8.)